Mihkelson: valgevenelaste rahvuslik ärkamine on toonud kaasa põhimõttelise murrangu

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson. Foto: Tairo Lutter

Valgevene edasisest käekäigust sõltub ka Eesti ja teiste Balti riikide tulevik, rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson täna riigikogus Valgevene demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks tehtava avalduse algatajate nimel peetud kõnes. 

«Riigikogu ei saa vaikida ajal, kui meie lähinaabruses toimub demokraatlik ja rahumeelne rahvarevolutsioon vägivaldse diktatuuri vastu,» toonitas Mihkelson riigikogu avalduse seisukohavõtu kaalu.

«Praegustest ja edasistest sündmustest võib sõltuda, kas Valgevene jääb iseseisvaks ja suveräänseks riigiks; kas läänemaailma saab usaldada demokraatia ja kodanikuvabaduste  kaitsel; kas Venemaa neelab Valgevene alla ja taastab impeeriumi ning kas Eesti ja teised Balti riigid suudavad koos liitlastega heidutada Venemaa agressioonipoliitika laienemist.»

Mihkelson lisas ka, et Valgevene kodanikuühiskond andis 9. augustil ja sellele järgnenud protestidel tormihoiatuse – Aljaksandr Lukašenka peab lahkuma ning riigi tuleviku peavad otsustama vabad ja demokraatlikud valimised.

Kaks valikut 

Valgevenel saab olla reaalselt vaid kaks valikut. «Kas säilitada iseseisvus ning rajada eneseteadlikule kodanikuühiskonnale tuginev Euroopasse kuuluv demokraatlik õigusriik või kaotades suveräänsuse muutuda provintsiks Vene impeeriumi koosseisus,» sõnas Mihkelson. 

Eesti seisukohalt on määrava tähtsusega, millise valiku Valgevene rahvas teeb. «Kui peale jääb esimene stsenaarium, siis on tekkimas tõsine lootus, et tšekistide autoritaarsusele ja vägivallale rajatud Vene impeeriumi viimane mudel laguneb lõplikult. 1991. aasta detsembris oli just Valgevene ürgmets Belovežjes see koht, kus otsustati president Jeltsini eestvedamisel Nõukogude Liidu saatus. Valgevenel võib olla praegu võimalus lüüa viimane nael Vene impeeriumi kirstu. Ehk siis – ilma Valgeveneta pole Venemaal lootust taastada impeerium.»

Ühtlasi leidis Mihkelson, et Euroopa Liidul tuleks lähiajal formuleerida selge sõnum Valgevene rahvale ning demonstreerida oma tõsiseid kavatsusi reaalse abiga uute ja vabade valimisteni jõudmisel, kodanikuühiskonna, majanduse ning suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetamisel.

Pinged Venemaaga 

Seejuures tuleb arvestada, et teekond saab olema pikk ja toob paratamatult kaasa suhete pingestumise Venemaaga. Mihkelson lisas, et Eestil ja teistel Balti riikidel on siin kindlasti mängida eriline roll.

«Arengud Valgevenes on pikaajalised ja seepärast ei tohi ka praegu luua illusiooni, et kodanike vabadusi ja nende demokraatlikke õigusi austav Valgevene on kohe-kohe reaalsus. Kuid üks on selge, valgevenelaste rahvuslik ärkamine, julgus seista silmitsi võimude abitu vägivallaga ning lootus paremale tulevikule on toonud kaasa põhimõttelise murrangu,» sõnas Mihkelson.

Valgevenes toimuvad mitmendat nädalat järjest massimeeleavaldused praeguse riigi eesotsas seisva presidendi Aljaksandr Lukašenka vastu. 

Riigikogu 88 liikme allkirjastatud avalduses soovib riigikogu avaldada toetust Valgevene rahvale tema võitluses vaba, demokraatliku ja väärika tuleviku eest. Riigikogu märgib, et ei tunnusta valimistulemusi ja mõistab hukka igasuguse jõu kasutamise rahumeelsete meeleavaldajate suhtes. Samuti kutsutakse Valgevene võime üles viivitamatult vabastama kõiki poliitilistel põhjustel kinnipeetuid. 

Mihkelsoni kõne täismahus: 

«Tänase erakorralise istungi on kokku kutsunud 88 riigikogu liiget, kes andsid oma allkirja avalduse eelnõule demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks Valgevenes. Eesti parlament teeb rahvusvahelise suunitlusega avaldusi harva, mis tõstab iga seisukohavõtu kaalu. Nii on ka meie tänase avaldusega, sest riigikogu ei saa vaikida ajal, kui meie lähinaabruses toimub demokraatlik ja rahumeelne rahvarevolutsioon vägivaldse diktatuuri vastu.

Valgevenelaste juba kolmandat nädalat kestval vapral ülestõusul Aljaksandr Lukašenka diktatuuri vastu on korraga mitmeid võimalikke tagajärgi. Praegustest ja edasistest sündmustest võib sõltuda, kas Valgevene jääb iseseisvaks ja suveräänseks riigiks; kas läänemaailma saab usaldada demokraatia ja kodanikuvabaduste kaitsel; kas Venemaa neelab Valgevene alla ja taastab impeeriumi ning kas Eesti ja teised Balti riigid suudavad koos liitlastega heidutada Venemaa agressioonipoliitika laienemist.

Olgem ausad, Valgevene pole meile viimase paari aastakümne jooksul eriti korda läinud. Eesti välispoliitilisele radarile on Valgevene erinevalt Ukrainast pigem eksinud kui olnud pidevalt meie vaateväljas. Valgevene on küll Euroopa Liidu idapartnerluse riik, kuid temaga suhtlemine on olnud keeruline. Otsati on see olnud seletatav president Lukašenka kehtestatud ja Kremli toel rajatud autarkiaga.

Valgevenelaste apaatsus ning rahuldumine näilise stabiilsuse ja heaoluga on hoidnud Lukašenka võimul ega ole lasknud erinevatel opositsioonilistel jõududel leida laiemat toetust. Kes on julgenud pea välja pista, see on tapetud, vahistatud, piinatud või riigist välja saadetud. Kunagise siseministri Juri Zahharenko, keskvalimiskomisjoni endise esimehe Viktor Hantšari ja ettevõtja Anatoli Krassovski röövimised ning tapmised 1999. aastal  on Lukašenka režiimi kuriteod, mis ei tohiks kunagi aeguda. Karistamatus sünnitab uut vägivalda, mida me oleme nendel päevadel Valgevenes taas kogenud. Kuid vägivalla uus ja kaasaegsesse Euroopasse täielikult sobimatu puhang ei pruugi Lukašenkat enam päästa.

Seekordsete presidendivalimiste lähenedes oli selge, et Valgevene ühiskonnas on toimunud vaikselt muutus, mida justkui keegi pole tähele pannud. Uue põlvkonna energiast kantud sadade tuhandete inimeste vaba meelsusavaldus üle riigi näitab, et Lukašenka ajastu hakkab lõppema. Inimestel on saanud ühtäkki kõrini endise kolhoosiesimehe 26 aastat kestnud ainuvõimust. Valgevene kodanikuühiskond andis 9. augustil ja sellele järgnenud protestidel tormihoiatuse – Lukašenka peab lahkuma ning riigi tuleviku peavad otsustama vabad ja demokraatlikud valimised.

Lukašenka püüdis nii enne kui pärast valimisi kasutada hirmutamise taktikat. Sadade ajakirjanike, aktivistide ja presidendikandidaatide arreteerimine ei nullinud valgevenelaste valmisolekut Lukašenkale punase kaardi näitamiseks. Ilmselgelt ja massiliselt võltsitud valimistele järgnes rahva kiire ja loomulik protest.

Kartes korrata Ukraina endise presidendi Janukovitši saatust, rakendas Lukašenka viivitamatult massilise vägivalla meeleavalduste laialiajamiseks. Tuhanded inimesed vahistati, paljud nendest peksti halastamatult läbi ja neid piinati. Erinevatel andmetel on siiani kadunud kümneid inimesi, kes vahistati ja kelle saatusest puudub lähedastel informatsioon. Presidendivalimised suure tõenäosusega võitnud Svjatlana Tsihhanovskaja sunniti ähvarduste tõttu riigist oma laste turvalisuse nimel lahkuma. Kuid see pole peatanud lainet, mis näib üha enam jõudu koguvat võltsmandaadiga Lukašenka vastu.

Briti päevalehe The Guardian korrespondent Shaun Walker kirjutas Minski sündmusi vahetult jälgides, et 15 aasta jooksul, mil ta on oma lugejatele vahendanud protestiliikumisi ja revolutsioone Ida-Euroopas, pole ta varem midagi sellist kogenud – korraga nii võikaid repressioone kui rahva erakordset vastupanu.

Ükskõik kui keeruline, ohtlik või kui pikk ka see tee ei oleks, siis meie silme all toimuval Valgevene rahvuslikul ärkamisel on kaugelt suurem kaal, kui võiks aimata rahvusvahelise ja osaliselt ka meie meedia esiotsa tagasihoidlikuks jäänud kajastusest. Miks on meile oluline Valgevene tulevik ja miks riigikogu tänase avalduse teeb?

Head kolleegid,

Valgevenel saab olla reaalselt vaid kaks valikut. Kas säilitada iseseisvus ning rajada eneseteadlikule kodanikuühiskonnale tuginev Euroopasse kuuluv demokraatlik õigusriik või kaotades suveräänsuse muutuda provintsiks Vene impeeriumi koosseisus. Viimasel juhul tähendaks see ka endast jõuliselt märku andnud kodanikuühiskonna lämmatamist. Valiku saavad mõistagi teha valgevenelased ise. Esimene tee saab sündida vaid läbi vabade valimiste ja demokraatliku maailma toetusel. Teine tee eeldab allumist vägivallale ning otsuste delegeerimist Kremlile.

Eesti seisukohalt on määrava tähtsusega, millise valiku Valgevene rahvas teeb. Kui peale jääb esimene stsenaarium, siis on tekkimas tõsine lootus, et tšekistide autoritaarsusele ja vägivallale rajatud Vene impeeriumi viimane mudel laguneb lõplikult. 1991. aasta detsembris oli just Valgevene ürgmets Belovežjes see koht, kus otsustati president Jeltsini eestvedamisel Nõukogude Liidu saatus. Valgevenel võib olla praegu võimalus lüüa viimane nael Vene impeeriumi kirstu. Ehk siis – ilma Valgeveneta pole Venemaal lootust taastada impeerium.  

Samas on ilmne, et Kreml nii lihtsalt alla ei anna. Me ei tea, milline on olnud Venemaa sekkumine presidendivalimiste eel, ajal ja järel. Ainuüksi Venemaa sõjaväeluurele alluva eraturvafirma Wagner bandiitide mängutoomine vihjab laialdasele manipulatsioonile. Venemaa sekkumine Valgevenes on olnud hetkel pigem kaadritagune, poliittehnoloogiline ja informatsiooniline, kui pidada silmas riigitelevisiooni streigimurdjate sissetoomist.

Venemaa juhtkonnale võib segadus sobida, sest Lukašenka pole olnud just kõige kuulekam vasall. Samas on valgevenelaste vaprus vägivallale vastu seista äratanud nendes rahvusliku identiteedi ja patriotismi, mis ei pruugi enam sugugi ühtida Venemaa suurriiklike kavatsustega.

Venemaa on olnud iga kord paaniliselt mures, kui endise impeeriumi aladel saab rahvas eneseteadlikumaks oma õigustest, nõuab vabadusi ja soovib liituda läänemaailma julgeolekuruumiga. Iga kord on järgnenud Venemaa agressioon nende riikide vastu. Nii oli see Gruusias 2008. aastal, et ära hoida NATO laienemist Lõuna-Kaukaasiasse ja nii oli see 2014. aastal, et ära hoida Ukraina nihkumist tihedamatesse suhetesse Euroopa Liiduga. Kas sama kordub 2020. aastal Valgevenega?

Valgevene puhul on asi ehk kriitilisemgi. Kui Valgevene rahvas saab diktaatori üle võidu, siis võivad ka inimesed Habarovskis ja mujal üle Venemaa mõista, et nende tulevikul võib olla ka teisi valikuid, kui seda pakub alles äsja põhiseadusmuudatustega endale diktaatorlikud volitused saanud president Putin. Kahtlen, et Kreml oleks valmis sellist stsenaariumit taluma.

Venemaa on juba süüdistanud lääneriike sekkumises Valgevenes toimuvasse ning propaganda esileedi Margarita Simonjan kutsub sotsiaalmeedias üles «roheliste mehikeste» saatmisele korra tagamiseks naaberriigis. Lukašenka on viinud oma relvajõud NATO-vastasuse sildi all ja samas rahvarevolutsioonist eemale hoidmiseks täielikku lahinguvalmidusse. Enesevalitsemise piire kompav diktaator, kes on haaramas viimasest õlekõrrest, võib olla ohuks meie regionaalsele julgeolekule. Seetõttu on oluline jälgida tähelepanelikult Valgevene relvajõudude tegevust NATO liikmesriikide piiridel, et eos vältida võimalikke provokatsioone. 

Valgevene on Läänega pikka hübriidset mõjutussõda pidavale Venemaale strateegiliselt ülioluline. Territoriaalselt võimaldab kontroll Valgevene üle Venemaal ohustada NATOt Suwalki maakitsuse (104 kilomeetrit, mis eraldavad Valgevenet Poola ja Leedu piiril Kaliningradi oblastist) blokeerimisega, mis tähendaks liitlastele maismaaühenduse kaotamist Balti riikidega. Samuti asub Valgevenes mitmeid Venemaale olulisi sõjatehaseid ning Hantsavitši lähedal paiknev võimas eelhoiatusradar, mida haldab Venemaa kosmosejõudude 474. raadiotehniline üksus. Viimane võimaldab Venemaal avastada Lääne-Euroopast startivaid ballistilisi rakette ning mis veelgi olulisem, suudab jälgida NATO allveelaevade tegevust Põhja-Atlandil.

Venemaa teab, mida ta tahab ja kardab ning on seega valmis kõigeks. Ka sõjaliseks sekkumiseks. Kuid milleks on valmis lääneriigid? Valgevene presidendivalimistele järgnenud esimestel tundidel, kui Minski tänavatel valati juba rahumeelsete meeleavaldajate verd, oli rahvusvahelise meedia vaikus kõrvulukustav. Muidu nii uudisetundlik CNN ei suutnud mitme tunni jooksul isegi veerusõnumit koostada.

Sama loidus peegeldus vastu ka poliitiliselt tasandilt, mis näitas senise poliitika nõrkust või isegi puudumist. Ma ei imesta, kui nii mõneski lääneriigis hakati Valgevenet alles nendel päevadel kaardilt otsima. Kahjuks tõestas seda näiteks Euroopa Komisjoni volinik Thierry Breton, kelle meelest ei asuvatki Valgevene Euroopas. Valgevene rahva julgus paneb proovile ennast geopoliitiliseks nimetava Euroopa Komisjoni tõsiseltvõetavuse ja seda eriti veel siis, kui Euroopa riigi rahvas taotleb ise endale Euroopale kohaseid õigusnorme ja vabadusi.

Leedu ja teiste Balti riikide ning Poola aktiivsus Valgevenes toimuva mõtestamisel ja fookusesse toomisel näitab, et Euroopa Liit on siiski võimeline ka augustiunes oma poliitikat korrigeerima. Nii välisministrite kui valitsusjuhtide arutelud ja senised otsused valimiste mittetunnustamisest ja füüsiliste isikute suhtes sanktsioonide ettevalmistamisest on sammud õiges suunas. Tähtis on samuti tihe koostöö nii Suurbritannia, Kanada kui Ameerika Ühendriikidega.                                                                                    

Euroopa Liit ei tohi nüüd tempot kaotada. Esimeste sammude kõrval tuleks lähiajal formuleerida selge sõnum Valgevene rahvale ning demonstreerida oma tõsiseid kavatsusi reaalse abiga uute ja vabade valimisteni jõudmisel, kodanikuühiskonna, majanduse ning suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetamisel. Samas tuleb arvestada, et teekond saab olema pikk ja toob paratamatult kaasa suhete pingestumise Venemaaga. Eestil ja teistel Balti riikidel on siin kindlasti mängida eriline roll, sest Valgevene edasisest käekäigust sõltub ka meie tulevik.

Head kolleegid,

riigikogu on jälginud Valgevenes toimuvat pikema aja jooksul. Juba 2006. aasta veebruaris tegi meie rahvaesindus avalduse demokraatia toetuseks Valgevenes. Toona siin saalis rõhutatu on aktuaalne ka täna. Nagu näha, arengud Valgevenes on pikaajalised ja seepärast ei tohi ka praegu luua illusiooni, et kodanike vabadusi ja nende demokraatlikke õigusi austav Valgevene on kohe-kohe reaalsus. Kuid üks on selge, valgevenelaste rahvuslik ärkamine, julgus seista silmitsi võimude abitu vägivallaga ning lootus paremale tulevikule on toonud kaasa põhimõttelise murrangu. Seda silmas pidades ongi oluline ka meie tänane avaldus, millega ühtlasi anname rahvaesindajatena edasi Eesti inimeste solidaarse toetuse valgevenelaste vabaduspüüdlustele.

Aitäh!»