Kuidas teile meeldiks streikiv Tallinn või bussiradadesse ummistunud Tallinna-Tartu maantee? Kui Edgar Savisaar ja Andrus Ansip peaks kohad vahetama, võiks ees oodata just midagi taolist, kommenteerib Keskerakonnast lahkunud demokraatide ühenduse juht Rainer Vakra Edgar Savisaare hiljutist mõttevälgatust.
Parteide vastandumise strateegia on üks levinud poliitkommunikatsiooni võtteid kogu maailmas. Näib, et saabuvate kohalike valimiste kampaania iseloomuks soovitakse kujundada hea ja halva ehk «meie» ja «nende» vastandumist, mis on kaugel poliitilisest tasakaalustatusest.
Nii ongi Keskerakond avaldanud soovi juhtida Eestit just nii, nagu ta on seda teinud Tallinnas. Ja peagi võib oodata sõnumit, kus valitsuse juhtpartei lubab teha Tallinaga sama, mis riigiga.
Huumoriga võib asja kokku võtta järgmiselt: esimesel juhul saaksime üleriigilise tasuta bussiliikluse ning autoga sõit Tallinna-Tartu maanteel oleks peatatud, kuna seal laiutaksid vaid bussirajad. Ilusate loosungite katteks aga pole rahalisi vahendeid olemas ega tulemas. Kui kampaanias polegi see ju oluline – või kuidas?
Samal ajal streigiksid Reformierakonna juhitud pealinnas trammi-, bussi- ja trollijuhid. Linnavolikogu otsustaks aga Nõmme lasteaia ehitamise asemel anda garantii lõhki laenanud Viimsi valla päästmiseks, ja seda vaid paari tunniga.
Pidev vastandumine on aidanud kaasa sellele, kus Eesti riik ja Tallinn oleksid üksteist välistavad ning asuksid maailmakaardil hoopis eri paigus. Riik ei saa välistada Tallinna ja Tallinn ülejäänud Eestit nii, nagu me ei saa ühes potis keeta kahte erinevat suppi.
Erakondade toetusuuringud annavad kinnitust, et avalikkus ei ole vaid vastandumisele orienteeritud poliitikaga rahul – kasvanud on nende inimeste osakaal, kes ei oska öelda, millisele erakonnale toetuse annaks. See on tupiktee kõigile erakondadele.
Täna streigivad arstid, kevadel avaldasid meelt haridustöötajad. Poliitiline kliima on soodustanud erakondade hääbumist ning rahva esinduskogus on poliitiliste vaadete defitsiit.
Viimasel ajal ühiskonnas võimust võtnud valitsuse arrogantne juhtimisstiil on tingitud eeskätt paremliberaalsest valitsusest. Kaheparteiline koalitsioon on pigem ainuvõimul olev valitsus, sest IRLi sõnajõud on pea olematu ning sotsiaalse maailmavaate esindaja puudumine on jätnud ühiskonda jälje.
Tallinna ainuvõim on lubanud segamatult langetada otsuseid, mis kindlasti ei seisa pealinna kõigi ühiskonnagruppide eest. Puudub kontroll ja järelevalve.
Vastandumisele suunatud Keskerakonna lubadus teostada pealinna poliitikat kogu riigis võib aga kasvatada erakonna toetust nende inimeste seas, kes on enam jäänud kannatajaks tööpuuduse või hinnatõusude tagajärjel ning kellele kaugemalt vaadates pealinna võim päästepaketina näib.
Samal ajal võtab selline loosung nende valijate hääled, kes ei nõustu aastaid linna juhtinud jõulise valitsemisega ega sellega, et haridusministriks oleks Kõlvart ja kultuuriministriks Toom.
Riigi ja rahva tuleviku heaolu seisukohast ei ole perspektiivne olukord, kus juhtimine tähendab ainuvõimu. Meenutaks siinkohal Briti poliitiku ja ajaloolase sõnu: võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar teatas laupäevasel erakonna volikogu istungil, et Keskerakond on selges vastasseisus valitsusparteidega ning tahab teha Eestiga sama, mida on teinud Tallinnaga.