Euroopa Parlamendi täisistungi algul sõna võtnud Euroopa Rahvaparti-Euroopa Demokraatide (ERP-ED) fraktsiooni liige Tunne Kelam tänas eestlaste, lätlaste ja leedulaste nimel parlamendi presidenti Hans-Gert Pötteringi solidaarsuse eest, mida viimane ilmutas oma tänases avalduses Balti rahvaste küüditamise 60. aastapäeva puhul.
Tunne Kelam juhtis tähelepanu asjaolule, et 1949. aasta küüditamisi on üldiselt hinnatud massiliste inimsusevastaste kuritegudena, mida nõukogude võimud panid toime rahuajal, neli aastat pärast sõja lõppu, vahendas Kelami pressiesindaja.
Küüditatuist moodustasid üle kahe kolmandiku naised ja lapsed, kes pagendati oma elukohtadest tuhandeid kilomeetreid eemale kuni kümneks aastaks.
«Kui võrrelda kolmest Balti riigist küüditatute arvu proportsionaalselt kolme Skandinaavia riigi - Rootsi, Norra ja Taani - elanikkonnaga, tähendanuks see nende riikide jaoks poolt miljonit kodumaalt väljasaadetut,» tõdes Kelam.
Kelami väitel ei piisa selle taustal Euroopa majanduslikust ja poliitilisest laienemisest.
«Et luua tõeliselt integreeritud Euroopa kui väärtustele ja solidaarsusele rajanev ühendus, vajame uut laienemislainet. Selleks on Euroopa südametunnistuse avardumine,» kinnitas Kelam.
«Vajame tungivalt ka raudse eesriide teisel pool aset leidnud kuritegude ja tragöödiate üle-Euroopalist teadvustamist ja neile hinnangu andmist, tunnustamaks neid meie ühise ajaloo koostisosana. Selline lähenemine võimaldab meil jagada niihästi empaatiat kui ühist vastutust,» kutsus Tunne Kelam oma kolleege üles.
Kolmapäeval kell 11.45 korraldavad Balti riikide saadikud mälestustseremoonia Strasbourgi parlamendihoone seinale asetatud Balti rahvaste küüditamiste mälestustahvli ees. Mälestuskogunemisest võtab osa Europarlamendi president Hans-Gert Pöttering.
Europarlamendi täiskogu avades tegi Pöttering järgmise avalduse:
«Sel nädalal tähistame peaaegu 100 000 Balti riikide kodaniku Siberisse küüditamise 60. aastapäeva. Küüditamiste teine laine algas 24. märtsi ööl vastu 25. märtsi ning selle tulemusel küüditati kümned tuhanded eestlased, lätlased ning leedulased, terved pered viidi vägivaldselt ära nende kodudest, jäeti ilma nende kodaniku- ning inimõigustest ning sageli kaotasid nad elu karmide ja ebainimlike tingimuste tõttu nõukogude vangilaagrites.
Peaaegu iga pere Leedus, Lätis ja Eestis, ja ka teistes endise NSVLi vabariikides, kannatas kommunistliku režiimi all. Peaaegu igas perekonnas oli keegi, kes hukkus Siberis, keda KGB kiusas taga või kelle totalitaarne režiim vangistas. Tegemist ei ole kauge või segase minevikuga; paljude inimeste jaoks on tegemist elava mälestusega.
Seetõttu on eurooplastena meie moraalseks kohustuseks ja ülesandeks, austades ohvrite mälestust, mõista selgelt ja jõuliselt hukka Nõukogude Liidu totalitaarse režiimi poolt toime pandud inimsusevastased kuriteod. Ka on ohvritel õigus ei millelegi vähemale kui objektiivsele ja süvitsiminevale mineviku hindamisele, sest ilma tõe ning mäletamise ei saa olla lepitust.»