Rainer Vakra: Silvergate näitab uut vaikivat ajastut

Alo Raun
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rainer Vakra
Rainer Vakra Foto: Peeter Langovits / Postimees

Keskerakonnast lahku löönud nn demokraatide liige, riigikogulane Rainer Vakra leiab, et Eestis puuduvad jõulised opositsiooniparteid - erakonnamaastik on tõesti kartellistunud. Ta küsib, miks teeb ettevõtja erakonnale suuri annetusi samal ajal, kui selle erakonna enda liige ei pea vajalikuks liikmemaksugi tasuda.

Politoloog Tõnis Saarts kirjutab, et Reformierakonna summutav ja teiste erakondade lahja reaktsioon rahastamisskandaalile annab kinnitust, et Eesti parteimaastik on kartellistunud - käitutakse enese-, mitte rahvakeskselt. Mil määral olete nõus hinnanguga, et kõik Eesti parlamendierakonnad on ühes pundis ja end määrinud? Kas nõustute Saartsi vihjega, et järelikult on ka teie varasemal parteil ehk Keskerakonnal sarnane patt hingel?

Sellele viitab üksmeelne vaikimine. Ka politoloog Saarts märkis, et isegi president ei ole selles küsimuses teinud proportsionaalset kriitikat. Kõik see on märk demokraatia kriisist ning vaikiva ajastu tekkimisest.

Kolm kuud on Silvergate'i algusest möödas. Kuidas olete rahul seniste arengutega Reformierakonna rahastamisskandaalis?

See on väga selge signaal, et tekkinud on poliitiline kultuuritus. Veel aastate eest astusid poliitikud märkimisväärselt ebaolulisemate eksimuste tõttu tagasi. Olgu selleks siis kasvõi rikkumise kahtlus juhitud ministeeriumi haldusalas.

Toona lähtusid juhtivpoliitikud euroopalikust poliitilisest kultuurist ja korrektsusest. Täna ei võeta vastutust isegi siis, kui selge kahtlustus on esitatud poliitikule endale.

Milline täiendav kontroll tuleks Eesti erakondade üle luua, et neid tasakaalustada - panna ja jätta nad taas ühiskonnast sõltuma?

On selge, et erakondadel puudub tõeline soov muuta parteide rahastust selgemaks. Kui seda oleks soovitud, oleks see juba tehtud.

Kui parlament suutis kahe päevaga anda kahe miljardi ulatuses garantiisid hädas olevatele Euroopa riikidele, siis parteide rahastamise regulatsiooni pole aastatega suudetud selgemaks muuta.

Kogu selle taustal võõranduvad inimesed poliitikast ja poliitikutest. Pole ka jõulist ja kaitsvat opositsiooni, kes selles küsimuses julgeks sõna võtta. Ja siin ei aita enam jutt eetikakoodeksi loomisest. Rahvas vajab selgeid hoiakuid ja sellele järgnevaid otsuseid.

Demokraadid on algatanud eelnõu, millega kriminaliseeritakse erakonnale tehtavate anonüümsete, varjatud või juriidilise isiku annetuste vastuvõtmine. Olen ikka küsinud, miks teeb ettevõtja erakonnale suuri annetusi samal ajal, kui selle erakonna enda liige ei pea vajalikuks liikmemaksugi tasuda?

Praeguses erakondade rahastamise süsteemis on tasakaalust väljas rahastamise allikad – riik, eraannetused ja liikmemaksud. Parteid loodavad liialt palju riigi ja teistele väljast tulevatele annetustele, kuigi suur osa eelarvest peaks kujunema liikmemaksudest.

Täna möödus kolm kuud Reformierakonna rahastamisskandaali ehk nn Silvergate'i lahvatamisest. Selle valguses uurib Postimehe arvamusportaal, kas erakonnad nõustuvad kriitikaga, et Eesti poliitmaastik on kartellistunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles