Kristen Michal: Eesti euro püsimise nimel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristen Michal
Kristen Michal Foto: Liis Treimann

Postimehe arvamusportaal avaldab justiitsminister Kristen Michali kõne täna riigikohtus Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESMi) lepingu arutelul. Michal väidab, et valitsus ei saa teha muud, kui astuda samme euro püsimise nimel, kuna euro on meie raha ja meie raha stabiilsus on meie endi huvides. Michali sõnul on Eesti kui väikse riigi valik olnud olla maailmas aktiivne ning otsida sõpru, keda aidata ja kellele toetuda, kui saatus peaks pöörduma keerulisemaks.

Austatud riigikohus ja austatud riigikohtunikud!

Lugupeetud õiguskantsler, kolleegid, daamid ja härrad.

Austatud riigikohus on palunud igal asjaosalisel piirduda oma seisukohtade kaitsmisel 15–20 minutiga. Selle ajaraami andmine on selge sõnum, et rääkida tuleb olulisest ja mitte tegeleda kirjutatu ülekordamisega. See on äärmiselt arukas lähenemine, sest lugeda oskavad kõik asjaosalised ning seda, mida lugeda, on üle 500 lehekülje. Edu selleks.

Peatun seega vaid olulisel ja sellel, mida on minu arvates tarvilik üle rõhutada, enne kui asuda kaaluma, mis on õige ja sobiv ja mis ei ole seda mitte.

Kõigepealt soovin tänada ja tunnustada õiguskantslerit, kelle kahtluste tõttu tänane arutelu algas.

Küsida võib, kas see kahtluse esitamine oli õigeaegne, sest arutelukäik «Tuleb teha otsuseid, mida saab teha vaid riigikogu, kes ei ole veel teemat arutanud, kuid riigikohus peaks otsustama, kas seda ikka saab teha riigikogu» – on omamoodi küsitav, ja ma möönan, et see on lihtne kokkuvõte ühes arutelu olulisest nüansist: õiguskantsleri taotluse ajastuse lubatavusest. Kardan, et sellele küsimusele on avalikkuses mõnede õigusteadlaste PR-iga märk külge pandud. Nagu ei oleks see sama tõsine küsimus nagu kõik teised, mida peetakse vajalikuks kaaluda. Ja on pisut paradoksaalne, et pean ütlema, et selles vaidluses ei ole valitsus ja poliitikud asunud PR-rünnakule.

Et kodumaine kirjasõna on väärtus, tabasin eile lehte lugedes, kui vaatasin ühte roosat majanduslehte. Seal ütles Jaan Ginter, üks Tartu Ülikooli arvamuse koostajatest nii: «Õiguskantsler on analüüsi järel jõudnud seisukohale, et põhiseadus seda ei luba, kuna need kohustused võivad teha riigile muude põhiseadusega kodanike ees võetud kohustuste täitmise võimatuks. Selliste oluliste väärtuste kaalumise otsustamist, mille tulemusena ühtesid põhiseaduses kaitstavaid väärtusi eelistataks teistele, ei tohiks tema arvamuse kohaselt saada otsustada ilma riigikogu jah-sõnata.»

Raske oleks sellega mitte nõustuda – aga riigikogu arutelu pole ju toimunud. Ja samast kohast tsitaat: «Seetõttu on rahandusminister keskendunud hoopis sellele, et püüda vaidlustada õiguskantsleri õigust sellise küsimusega üldse riigikohtusse pöörduda.»

Vabandust, aga siin tekibki õiglane küsimus – et kumba pidi siis? Kas riigikogu peaks arutame enne küsimust, mis on tema pädevuses arutada, või peab ta selleks saama loa riigikohtust, sest õiguskantsleril on kahtlused?

Kui riigikogu peaks saama arutada küsimust, mille arutamise ja otsustamise küsimus on riigikogul, siis mida teeme meie siin sel kenal päeval?

Olgu. Oletame hetkeks, et riigikogu peaks siiski ESMALi ratifitseerimist kaaluma, kui õiguskantsleri kahtlused on küsimuses, millises ulatuses tohib riigikogu midagi otsustada. Õiguskantsler sõnab, et ESMALi rahaline maht on nii suur – kuni 8 protsenti SKPst, et osaledes selles ning kui võidakse meie osaluseta langetada kiirotsustus, on see Eestile lähitulevikus ohtlik. Kuna seab kahtluse alla meie võime langetada iga aasta uuesti finantsilisi otsuseid.

Võimalik. Aga kui küsida, kes neid otsuseid peaks veel tegema?

Me ei saa ju ette öelda, et Eestis pole kedagi, kelle pädevuses oleks selliseid otsuseid teha? Isegi kui otsuse asjus on kahtlusi.

Korraks sellelt rajalt kõrvale minnes. Eesti Vabariigi põhiseaduses ei ole kirjas, nagu ei ole tema mõte ilmselt olnud, et Eesti suveräänsus on võimalik tagada vaid üksi olles.

Eesti kui väikse riigi valik on olnud olla maailmas aktiivne. Otsida sõpru, keda aidata ja kellele toetuda, kui saatus peaks pöörduma keerulisemaks. Kas see pole mitte terve mõistuse seisukohast arukam seisukoht kui katse moodustada saar Venemaa kõrval ja Euroopa servas?

Eesti Vabariigi tulevik sõltub paljudest teguritest. Esikohale tuleb ilmselt seada need inimesed, kes elavad, hingavad ja toimetavad oma igapäevaelu eesti keeles ja tarbivad ning loovad eesti kultuuri. Selliseid inimesi saab vast vaid Eestist. Eesti keelt kõnelevaid lapsi Hong Kongist ei telli. Kõike muud võib sealt ilmselt saada.

Kui selle mõttekäiguga edasi minna, siis näen, et iga Eesti riigimehe ülesanne on tagada Eesti edasikestmine, et oleks neid, kes Eesti keeles, kultuuris ja vaimus edasi lähevad.

Ja alles seejärel tulevad muud küsimused. Nagu ka näiteks küsimus vahenditest.

Vahend on ka raha ja selle stabiilsuse tagamine. Ja selleks vajalike otsuste tegemine.

Sellega on vast kõik nõus, ehk isegi need, kes ESMi mõnda detaili kaheldavaks peavad, et samme, mis tagavad euro püsimise, on vaja. Et need sammud on Eesti riigi huvides. Et euro püsimine tagab Eesti majandusliku stabiilsuse.

Seega – valitsus ei saa teha muud kui astuda samme euro püsimise huvides. Sest see on meie raha. Ja meie raha stabiilsus on meie endi huvides.

Mulle tundub, et ka selleteemalistes tekstides kipub liiga tihti ridade vahelt kumama mõte «euro on raha, mida saab valuutavahetuspunktist». Ja seetõttu – pole meil vaja sellega jännata, las ülejäänud klaarivad oma mured ise.

Isegi kui see poleks rehepaplik, mida ta on, siis olgu öeldud veel kord: euro on meie raha.

Teist raha meil ei ole.

Ja on Eesti Vabariigi huvides, nagu eesti keele, kultuuri ja majanduse huvides, et meie raha püsib tugevana ja püsti.

Sest teist raha meil ei ole.

Ja veel kord kodumaise kirjasõna suure austajana – 8.aprillil oli Postimehe vahelehes AK Ants Laaneotsa artikkel, mille lõpus oli väga tähelepanu vääriv viide. Ja usun, et me kõik peame Eesti kaitseväe eelmist juhatajat meheks, kes teab rohkem, kui räägib.

Aga seal olid lihtsad viited meie naabrile, kelle juurest me kahjuks mujale kolida ei saa, ja tema igipõlisele ambitsioonile.

Veelgi avameelsemalt on kirjeldanud Venemaa suhtumist Balti riikidesse üks praegusaegsete Vene võimude autoriteete, Vene neoimperialismi ideoloog, Moskva ülikooli professor Aleksandr Dugin oma intervjuus venekeelsele Delfile 2010. aasta novembris: «Venemaa peab neid oma vaenlasteks ja ei tee nende seas erilist vahet. See on Vene establishment’i, sealhulgas ka liberaalse, üldine arvamus. /…/ Venemaa ootab globaalset ümberjaotust.»

«Näiteks kui USAga midagi juhtub, me okupeerime jälle need riigid. Nii või naa – kas pehmelt või karmilt./…/ Selleks et luua mingi tõsine olukord Lätis ja Eestis – meil on vahendid ja neid on ka mõned korrad kasutatud.»

Ja see pole hirmutamine. Me oleme kõik täiskasvanud inimesed ega usu tonte. Kuid viide sellele on üsna kohane. Küsimus on: millisel viisil tagame me oma riigi ja kultuuri säilimise ja milliseid otsuseid selleks vaja on?

Poliitikuna oleks mul lihtsam argumenteerida veel lihtsamal tasemel – öeldes, et kui lüüa kokku kõik summad, mis kunagi peaks ELi minema, isegi ESM täies ulatuses, siis suhe jääb umbes 1:4-le. Ehk siis iga euro vastu saame neli eurot. Ja meie sisemine rehepapp oleks vast rahul.

Aga see pole põhjus, miks me seda teeme. Valitsus ja riigikogu, kellel see arutelu ju alles seisab ees, lähtuvad otsuseid tehes sellest, kuidas tagada tulevikus võime teha ise otsuseid. Ja lugeda lehti Eesti keeles. Ja usun, et kõik, kes mõtlevad laiemalt kui üks otsus, leiavad, et kõik edukad suhted töötavad vaid siis, kui mõlemal poolel on midagi panustada. Eesti ei ole Euroopa Liidus netomaksja ja vaevalt selleks ka niipea saab. Küll teeme me praegu otsust, kas ajal, kui kaalul on meie raha tulevik, oleme me selles osalised või mitte.

Austatud kohtul on materjali selle otsustamiseks usutavasti piisavalt ning on kena, et on leitud võimalus austada osalisi neid ära kuulates.

Ma ei hakka üle kordama kirjalikus arvamuses esitatut, see oleks liigne. Küll tahan juhtida tähelepanu veel mõnele mõttele, enne kui tõmban joone alla ja palun Illimar Pärnamäel valitsuse positsioon kokku võtta.

Nagu olen öelnud, Eesti on valinud mitte saareks olemise vaid aktiivse integratsiooni ja sõprade otsimise tee. Seda on tehtud põhimõttel «mitte kunagi enam üksi». Ja me oleme olnud selles edukad. See on ka tee, mida mööda käivad valitsus ja riigikogu. ESMi puutuv on suur otsus ja kindlasti võib eeldada riigikogus sisulist arutelu. Seda mitte eeldada on minu meelest soov solvata riigikogu.

Suurte otsuste puhul on alati küsimus, kas võtta hoiak, et «oleks teadnud, et sa tuled, oleks kodust ära läinud», või teha seda, mida peetakse pikas plaanis õigeks. Ja ma loodan, et seda ei ole mitte kunagi vaja, aga me vast ei ole unustanud, et oleme vennaskonnas nimega NATO. Kui väljuda hetkeks finantsmaailma raamest, siis NATO artikkel 5 tähendab, et ühel hetkel, täiesti ilma oma otsuseta, oleme sõjas. Sõda aga ei ole enam 8 protsenti SKPst. See on midagi märksa enamat – see on ellujäämine.

Nagu tagab seesama vennaskond ja sinna panustamine selle, et meie taevas on lennukid meid kaitsmas. Me ei ole üksi.

Seega julgen öelda, et põhiseaduse mõte ega vaim ei ole kunagi olnud tagada Eesti üksijäämine ja see, et riigikogu ei saa vastu võtta otsuseid, mis tagavad meie oma raha stabiilsuse. Kindlasti käib põhiseaduse mõtte ja vaimuga kokku see, et selles võib kahelda ja kõike võib vaidlustada. See on vaba maa, vaba rahva ja vaba mõtte tagamine. Nagu ka viis tagada õigeid otsuseid.

Küll ei saa olla põhiseadus äraspidine vahend poliitiliste valikute tegemiseks. Öeldakse „Kolm on kohtu seadus“, siis kolmandat korda viitan Eesti kirjasõnale.

Selle aasta 10.veebruaril oli Sirbis Valle-Sten Maiste intervjuu Anneli Albiga. Anneli Albi toetab seisukohta, et Euroopa Liidu uus majanduskriisi lahendamiseks mõeldud leping peaks läbima põhiseadusliku kontrolli, kuna tegu ei ole üksnes majandusliku, vaid ka põhiseadusliku küsimusega. Ja seejärel viitab intervjueeritav mõttekäikudele, et maailma majandusorganisatsioonide propageeritaval dereguleerimisel ja neoliberaalsel majanduspoliitikal on kalduvus tekitada laenubuume ja sellele järgnevaid majanduskrahhe.

Sellest intervjuust tekkis minus mulje, ja võib-olla ei olnud see intervjuu andja soov, vaid lihtsalt mulje, mis tekkis selle ja ehk veel mõne arvamusavalduse nägemisest, et põhiseaduse 20. aastal on pisut moodi läinud poliitika tegemine õiguslike vahenditega. Nagu näiteks – esitada väited, et põhiseadus vajab kaitsmist, ja siis öelda, et seal olevat kaitseb mingi otsuse tegemine või tegemata jätmine.

Võib-olla on see juba puhtalt filosoofiline ja vähem praktiline küsimus. See viitab minu meelest siiski väga hästi tänasele olukorrale ja küsimusele, mida siin tegelikult lahendatakse: kes on pädev tegema suuri otsuseid?

Mitte aga: kas Eestis on kedagi, kes tohiks otsustada?

Selle üle aga õiguskantsler just kõhklebki. Või kahtleb.

Valitsus saab käia ja peab käima rada, mis tagab Eesti põhiseaduses kirjapandu säilimise – ja seda laiemalt kui vaid 8 protsendi SKP ulatuses või võimalikus kohustuses osaleda oma raha stabiilsuse tagamises. Seda isegi juhul, kui rakenduks kiirotsustusmehhanism, kus teoreetiliselt on võimalik ka ilma meie arvamuseta otsustada.

Ja siinkohal arvan muuseas, ehk isegi mitte kuigi kergemeelselt, et isegi riigikohtus võib vahel nii olla, et kõik riigikohtunikud ei pea olema ühel arvamusel. Mõni võib isegi olla ka näiteks mõjuvatel põhjustel eemal. Aga otsused peab tehtud saama, sest see on roll, milles Eesti ja ilmselt ka Euroopa teie peale loodab.

Sama oleks ka vastupidi, olles ESMi liikmed, võime ühel päeval oodata sealt abi, ja sel hetkel on otsuste kiirus meile ja Euroopale kriitiliselt tähtis.

Ja isegi kui me pole abistatavad, vaid kolmas pool, ka siis on meile kriitiliselt tähtis, et see otsus saaks tehtud tempokalt, et meie oma raha püsiks stabiilsena. Ja et sellele stabiilsele rahale kui vahendile toetudes saavad tagatud eesti kultuur, keel ja põhiseaduse vaimu ja põhiseadusliku korra kestmine.

Riigikohtul seisab ees paljude erinevate väärtuste kaalumine, ja kindlasti ei saa see olla lihtne. Soovisin sellele teele panna kaasa teadmise, et Eesti tuleviku ja tähtsate väärtuste säilimiseks on tähtis teha otsuseid, mida Euroopa ESMALiga langetab. Ja Eesti huvides võib-olla ja tõenäoliselt tihti ongi pigem kiirem otsustamine, arvestades seejuures võimalusega, et me ei ole teoreetiliselt alati otsustajate ringis, mitte aga vastupidine alternatiiv, see tähendab venitamine vajalike otsustega, mis paneb löögi alla meie oma raha ja majanduse tuleviku. Ja seeläbi seaks ohtu kõige selle tagamise, milleks on vaja stabiilsest raha.

Valitsus ei ole seda otsust teinud kergelt ja kaalumata, see on põhimõttelise suuna jätkumine – „mitte kunagi enam üksi“. Selle suuna eesmärk on selge: Eesti iseseisvuse, keele, kultuuri ja põhiseadusliku korra tagamine muu hulgas ka eurotsooni püsimise kaudu.

Tänan austatud kohut veelkord võimaluse eest saada ärakuulatud. Loodan, et suutsin lisada rõhuasetusi meie kirjalikule arvamusele,
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles