Sihtasutuse Unitas tegevjuht Uve Poom kirjutab Postimehe arvamusportaali arvamusloos, et eestivenelastel tuleb lubada tunnistada nii okupatsiooni õudust kui seda, et nemad ja nende vanaisad ei ole selles süüdi.
Uve Poom: vangis kahe ajaloo vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pronkssõduri juures käib tänapäeval ilmselt rohkem inimesi kui enne teisaldamist aastate peale kokku. Olgugi et aprillirahutustes osales vaid väike, äärmuslik ja pahatihti agiteeritud osa eestivenelastest ühisetteastes võimalust ära kasutanud pättidega, esindab intsident midagi enamat.
Monument tähendas paljudele juba sel ajal Eestis täieõiguslikult elavatele eestivenelastele võimalust mälestada oma lähedasi, olles osa nende ajaloolisest identiteedist, nii nagu paljudele eestlastele märtsiküüditamise aastapäeval küünalde süütamine Vabaduse väljakul.
Eesti ja Vene Föderatsiooni ajaloonägemused Teise maailmasõja käigust ning sellele järgnenust ei ole mitte ainult üdini konfliktsed, vaid ka mõlema jaoks üliolulised.
Seetõttu mängivad kummagi poole kultiveeritavad narratiivid olulist rolli rahvuste identiteediloomes. Venemaa kasutab ideed NSVList kui kuldsest riigist ning Euroopa vabastajast enda autokraatliku võimu ja ekspansionistliku välispoliitika õigustamiseks.
Eestlaste jaoks on aga okupatsiooni eitamine või isegi seonduvale arutelule moratooriumi kehtestamine moraalselt solvav ning tekitaks probleeme riigi õigusliku järjepidevuse põhimõttega.
Nende ajaloonägemuste vahel on mõlema inforuumiga koduse kasvatuse, meedia ja hariduse kaudu kokku puutuv eestivenelaste grupp. Nende enamus peab enda kodumaaks Eestit, kuid ei suuda leppida ideega oma vanaisadest kui okupantidest.
Eesti integratsioonipoliitika suudab enamikule eestivene noortest pakkuda küll piisavat keeleõpet, kuid tegemist on ajaloolise identiteedi ehk sügavama vastuolu seisukohast pigem kosmeetilise meetmega. Nagu ka hiljutine, 2011. aasta Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring välja toob, on paljud väga hästi eesti keelt kõnelevad eestivene noored Eesti riigi vastu ülikriitilised.
Seda kõike toestab paljude eestlaste vaikiv süüdistamine – omavahelistes vestlustes räägitakse repressioonidest sageli mitte kui Nõukogude Liidu, vaid venelaste kuritegudest. Arutlused eestivenelaste õiguste teemadel lõppevad aga emotsionaalsete sõnavõttudega: «Kui ei meeldi, mingu Venemaale tagasi!»
Teisalt on Vene Föderatsioon rakendanud Nõukogude Liidu sõjalised saavutused edukalt vene kui suurrahva identiteedivankri ette. Nii on eestivenelastel väga raske nende teemade üle arutleda ning koherentset minapilti luua.
Ent kuidas oleks võimalik leida ühine arusaam vastandlikest ajalugudest? Sageli unustame, et NSVL oli totalitaarne režiim, mis teenis mitte ühegi rahvuse, vaid kitsa kildkonna huve. NSVL pani toime raskeid inimsusevastaseid kuritegusid, mille mõjud olid katastroofilised nii eesti kui vene rahvuse jaoks.
Nii polnud ju punaarmee koosseisus võidelnud venelastel võimalik valida, kas ja kus Stalini vastutustundetu sõjalise juhtimise all kahurilihaks osutuda. Teisisõnu tuleb mõista, et nii eestlased kui venelased olid totalitaarsete režiimide ohvrid.
Selleks, et mõista Eesti ja teiste endiste liiduvabariikide ühiskondade väljakutseid, on vaja rääkida okupatsiooniajast, arutleda inimsusevastaste kuritegude üle Eestis ja mujal ning mälestada nende ohvreid.
Selleks aga, et mitte jätta kõrvale väärtuslikku osa eestimaalastest, ei tohi koolides õpetatu sundida eestivenelasi valima ajaloolise eneseväärikuse ja Eesti vahel.
Aune Valk on juba mõnda aega edendanud arutelu kaasava ja avatud identiteedikäsituse üle, mis võimaldaks olla korraga eestlane ja venelane. Selleks, on vaja luua humanistlik, kaasav ja lepitav ajaloonägemus.
Eero Medijainen käis hiljuti välja mõtte õpetada ajalugu mitte ideoloogiate või rahvuste, vaid inimvajaduste, sh võõrandamatute inimõiguste vaatenurgast.
Rääkides mitte rahvuste, vaid režiimide kuritegudest nii eestlaste, venelaste kui teiste Nõukogude Liidus olnud rahvuste vastu, võimaldame eestivenelastel tunnistada okupatsiooni õudust, kuid ka seda, et nemad ega nende vanaisad ei ole selles süüdi.
Selle artikliga alustab Postimehe arvamusportaal aprillirahutuste 5. aastapäeva teemaliste lugude sarja.