Täiesti võimalik on kujundada poliitikat, mis oleks ühtaegu aktsepteeritav nii eestlasele kui venelasele, kuid see nõuab oluliselt enam tööd valijatega, mistõttu kohtamegi poliitikuid, kes valivad lihtsama tee, jäädes barrikaadide mõlemale poolele, kirjutab Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas.
«Kuidas ma saan teda usaldada? Ta räägib eestlastele ühte ja venelastele hoopis teist juttu!» Nii vastas mulle kord üks venekeelne intervjueeritav sotsioloogilises uuringus küsimuse kohta, kas ta on mõelnud ka hääletada näiteks Mart Laari ja IRLi poolt. Nii eesti kui vene keelt soravalt valdav noormees näis tõsiselt kahtlevat Mart Laari siiruses, kui ta venekeelsele auditooriumile rääkis seda, mida nad kuulda soovisid. «Ma ju oskan eesti keelt, ma loen ju ka eestikeelset ajakirjandust!» Noormehe hääletoonis oli samal ajal nii uhkust selle üle, et ta ninapidivedamise katse välja haista suutis kui ka nördimust või isegi solvumist selle üle, et Eesti poliitikud venekeelset valijat nõnda naiivseks peavad.
Eesti riigi kodakondsetest moodustavad mitte eesti keelt emakeelena rääkivad inimesed tänaseks ligi 20 protsenti. Isegi kui nende hulgast välja arvata mittehääleõiguslikud lapsed, on sellele vaatamata tegemist märkimisväärse valijaskonnaga. On mõistetav, et juba mõnda aega tagasi on erakonnad asunud võitlusesse, võitmaks nende inimeste südamed ja jäägitu usaldus. Täna saab võitjaks kroonida Keskerakonna. Miks siis? Mis on Keskerakond selles lahingus teinud teisiti või paremini kui IRL või Reformierakond? Või miks näiteks ei hääleta venekeelne valija mõne niinimetatud vene erakonna poolt?
Aga sellepärast, et valija ei vaata mitte valimiskampaania ajal meedias antud lubadusi, vaid ikka reaalselt elluviidavat poliitikat. Nii üllatav kui see ka pole, on venekeelse valija jaoks näiteks IRLi ja vene erakonna poliitikud sarnased – valimiskampaania ajal astutakse sammuke valija poole, lubatakse õla najal nuttes oma muresid kurta, noogutatakse kaasatundvalt kaasa, vibutatakse isegi raevuhoos koos rusikat, ent kui seejärel ka toetus saadakse, siis riigikogu saalist tulema hakkavad uudised valmistavad suure pettumuse.
Vene poliitikud valmistavad pettumuse, sest ei ole suutelised midagi tegema. Eesti poliitikud aga seetõttu, et reaalne poliitika läheb lubatust lahku. Näiteks räägib poliitik valimiskampaania ajal venekeelsele auditooriumile sellest, kuidas ta mõistab nende pahameelt kodakondsusseaduse ranguse üle ja seejärel võib riigikogu stenogrammidest iga huviline lugeda, kuidas seesama poliitik esitab vastukõne kodakondsusseaduse muutmise ettepanekule sealjuures vastuvaidlemist mittesallival häälel korrutades, et Eesti kodakondsusseadus on üks liberaalsemaid Euroopas. Valijat saab siiski narrida vaid korra.
Samal ajal esitab Keskerakond järjekindlalt igal aastal uue kodakondsusseaduse muutmise seaduse ettepaneku. Kodakondsusseadus on venekeelse valija jaoks üks valulisemaid küsimusi. Kuid, venekeelse kodaniku huvide eest seismine on Keskerakonnale läinud üsna kalliks maksma just eestikeelse valijaskonna kaotamise arvelt.
Mida siis peaksid erakonnad tegema selleks, et hundid oleks söönud ja lambad terved? Kas on võimalik kujundada poliitikat, mis oleks ühtaegu aktsepteeritav nii eestlasele kui venelasele?
Ikka on, kuid see vajab oluliselt vaevanõudvamat tööd nii eesti- kui venekeelsete kodanike tahtmiste ja nägemuste tundmaõppimisel kui ka kompromisside loomisel poliitikate kujundamises. Lihtsam on jääda kummalegi poole barrikaadidele ja emotsionaalseid loosungeid kasutades valijaid enda ümber mobiliseerida, püüdes vahepeal kavalusega «vaenlase» hulgast ülejooksikuid enda juurde meelitada.
Ajakirjanik Mikk Salu kirjeldas teisipäevase Postimehe arvamusküljel, kuidas poliitikutel ja ka muudel avalikkuses üles astujatel on kombeks rääkida pahatihti venekeelses meedias teistsugust või teistsuguse alatooniga juttu kui eestikeelses.