Tänase pereheitmisega kaotab Keskerakond osa oma tugevusest, sest mitmed parteist välja astunud liikmed olid kohalikul tasandil üsna populaarsed poliitikud, leiab politoloog Tõnis Saarts.
Tõnis Saarts: Keskerakond kaotab osa tugevusest
9. aprill 2012, 11:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakond kaotab osa oma tugevusest, sest mitmed väljaastunud on üsna populaarsed kohaliku tasandi poliitikud (näiteks Vakra ja Boroditš) ja ka muidu varem erakonnale head häältesaaki toonud inimesed (näiteks Oviir ja Savisaar-Toomast). Küsimus on, kas erakond suudab seda kaotust nii kiiresti kompenseerida, ehk siis parafaseerides Keskerakonna esimeest - uusi Vakraid ja Boroditšeid peale kasvatada.
Jäänud on vaid kõigest aasta - see pole just pikk aeg. Kui lahkunud peaks liituma Keskerakonna konkurentide, ennekõike SDEga, siis koos nendega kaotab erakond veelgi potentsiaalseid valijaid sotsidele nii vene kui eesti valijaskonna seast. Niisiis võib suurema sisemise kodurahu hinnaks olla partei enda potentsiaali ajutine nõrgenemine.
Kui lahkunud peaksid moodustama uue partei või osalema kohalikel valimistel iseseisva valimisliiduna, siis pikemas perspektiivis ma sellel poliitilisel moodustisel väga suur tulevikku ei näeks. Mis saab olema selle seltskonna sõnum? Vasakpoolsus ilma Savisaareta! Kas seda ei esinda juba sotsid ja tunduvalt jõulisemalt?
Puhtalt haletsusest ei hakka eesti valija Keskerakonnast väljaastunute poolt hääletama, viimastel peab olema välja pakkuda midagi enamat kui märtrioreool.
See, kas erakonnast lahkumisega peaks käima kaasas ka riigikogust lahkumine, on Eestis olnud pidev vaidlusobjekt. See küsimus kerkis nii Keskerakonna eelmise lõhe puhul 2004. aastal, kui ka Rahvaliidust lahkujate puhul paar aastat tagasi. Reeglina on lahkunud Riigikokku jäänud ja suutnud oma otsust ka avalikkusele põhjendada. Antud otsus on iga saadiku enda südametunnistuse küsimus - veenvalt saab argumenteerida nii üht- kui teistpidi.
Küsimus erakonna sisedemokraatiast ja sisekliimast on Keskerakonnast kõneledes muidugi oluline temaatika. Ma arvan, et siin jooksebki lõhe eri leeride vahel: üks pool näeb erakonna sise-probleemides peasüüdlasena väljast tulevaid mõjutusi ja sepitsusi (kapo, paremerakonnad), teine pool aga arvab, et teatud süü parteid tabanud õnnetustes lasub ka erakonnaliikmetel endil. See arusaamade lõhe ongi paljuski viinud tänase pereheitmiseni.