Raivo Aeg: pole nii, et kapol on kaks nägu

Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg möönab, et nemadki pole alati teinud briljantset tööd. «Samas näitab see ka, et õigusriik toimib ja meil pole iga hinna eest süüdimõistmist,» lisab ta. Foto: Liis Treimann

Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg räägib intervjuus Postimehele riigireetur Aleksei Dressenist, aga ka Indrek Põdrast, korruptsiooniuurimisest ja Keskerakonnast.

Kohe alustuseks peab ütlema, et see intervjuu on tehtud kahes osas. Esimene osa täpselt päev enne Aleksei Dresseni vahistamist. Kui me tollal teiega rääkisime, kas teie juba teadsite, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab?

Eks ikka, aga väga kitsas ring inimesi teadis.

Praegu Dressen, paar kuud varem Indrek Põder. Kas see on juhus, et kaks sellist asja nii lähestikku juhtuvad? Saab ju igasuguseid teooriaid arendada, et Põder oli sisekontrollis ja äkki ta ei teinud oma tööd (kontrollimist) piisavalt hästi, et Dressen nii pikalt tegutseda sai.

See on juhus, et need ajaliselt niimoodi kokku juhtusid. Dresseni ja Põdra juhtumid on erinevad, nii uurimise kui ka kuriteo mõttes. Jah, majas kolleegidena võisid Dressen ja Põder kokku puutuda, aga nende igapäevane töö polnud kuidagi seotud. Põder oli sisekontrollis, aga sisekontrollil on palju funktsioone ja need on jagatud. Põder oma sisekontrolli funktsioonis ei teinud praegusel juhul järelevalvet Dresseni üle.

Aga kaudsem seos? On näiteks räägitud, et Pihli ajal oli rohkem suhtumist, mida slängi kasutades võib väljendada: mendid on lollid, neid me siia küll tööle ei võta. Lisaks ehk see 90. aastatest pärit mentaliteet, et oleme kõik noored, joome palju, autodega sõidame kiiresti ja turvavööd kinni ei pane. Viimastel aastatel on aga kaposse tulnud uusi inimesi politseist, uut verd, kes seisvat vett seganud – kas sellepärast nüüd tulevadki sellised lood päevavalgele?

Eks inimesed, kes sellel ajal töötasid, tea neid olusid paremini. Fakt on aga see, et ka tollal politseist ikkagi siia tööle võeti, nii et sada protsenti see väide paika ei pea. Ja loomulikult on asjad aja jooksul muutunud, organisatsioon on arenenud, erinevaid etappe läbinud. Eks politseis oli ka 90. aastatel neid probleeme küllaga.

Dresseni ametinimetus viimati oli juhtivspetsialist. Ma ei tea täpselt kapo struktuuri, aga saan aru, et talle ei allunud teisi töötajaid.

Ei, karjääri viimases etapis tal alluvaid polnud. Oli spetsialist, ta ise ei juhendanud kedagi.

Eelmise küsimusega püüan hinnata Dresseni tehtud kahju suurust. Kui tõmmata paralleel politseiga, siis seal on igal uurijal omad koputajad; teine uurija ei tea kolleegi koputajaid. Ainult ülemus teab mõlema uurija tööd ja nende kaastöötajaid. Kui Dressenil alluvaid polnud, siis tema tehtud kahju oli teatud mõttes ikkagi piiratud, tal polnud juurdepääsu kolleegide tööle.

Ma teeks kohe ära ühe õienduse. «Koputaja» on halvustav sõna, me räägime ikka allikatest ja kaastöölistest.

Süsteem on tõesti selline, et igal operatiivtöötajal on omad allikad ja nagu ajakirjanduses kehtib ka siin printsiip, et allikas on püha ning ainult väga kitsas ring inimesi teab. Kõrvallaudade taga töötavad uurijad ei tea üksteise allikaid…

… aga ülemus teab?

Jah, tõepoolest.

Siia ma tahtsingi jõuda. ETV-le antud intervjuus ütlesite, et Dressen oli agent vähem aega kui Simm, ja kui arvestada, et Simm oli võõrriigi agendiks 13 aastat, siis ka küsimus: 2001. aastal taandati Dressen osakonna direktori kohalt.  Kas ta läks Venemaa palgale pärast või enne 2001. aastat?

Vastasin Eesti Televisioonile, et Dressen oli mõnevõrra vähem kui Simm. Täpsemalt ajalistest raamidest ma rääkida ei saa.

Kas ei saa või te pole ka ise veel täiesti kindlad, mis hetkel tema üleminek täpselt toimus?

Ei, arvan, et me ise oleme üsna kindlad. Ma ei taha saladusloori luua, aga kui praegu rohkem detailidesse läheme, kahjustab see meie tegevust.

Mind paneb imestama, et kuidas sellised asjad ikkagi välja ei tule. Tean, et kapos pole lollid tööl. Samas kõik need märgid: juhtivspetsialistina sai ta palka umbes 20 000 – 25 000 krooni miinus maksud, te ise viitasite, et üks laps õpib tal Inglismaal, teine Tallinnas erakoolis. Lisaks kõva rännumees, kes reisib ka kaugetele maadele. Tema naise äri viis pigem raha välja…

Eks siin on ka palju tagantjärele tarkust. Dressen ei laiutanud, see ei paistnud silma, et ta oleks kuskile kulutanud. See, et inimene käib kord aastas puhkusereisil…

Kord aastas?

Jah, umbes kord aastas. See ei ole ju tegelikult Eesti ühiskonnas midagi ebatavalist, täitsa tavalised palgatöötajad saavad seda endale võimaldada, hoiavad raha kokku ja lähevadki.

Kaitsepolitseis on palka makstud täiesti normaalselt kogu ajaloo jooksul. Selleski, et ka lastesse panustatakse, pole midagi imelikku. Oleks sinna lisandunud mingid ekstravagantsed elamistingimused, siis oleks ehk küsimusi pidanud küsima. Praegusel juhul seda polnud, elamine on väga tagasihoidlik. Pigem tunduski, et säästetakse igapäevase elu pealt, selleks et panustada lastesse ja lubada kord aastas lõõgastav reis.

Jah, kui hakata väga täpselt analüüsima ja palkasid tagantjärele kõrvutama, siis võib teistmoodi küsida. Tagantjärele tarkus on näiteks ka see, et proua pesuäri polnud tulus, pigem vastupidi.

Võib muidugi minna peeneks, sest selliseid asju me tõesti ei teinud, et käime kodus ja vaatame, kas meie töötaja paneb pannile makarone või sööb ka liha. Tema tulud ja kulud olid balansis.

Kas kaitsepolitsei ikka kontrollib oma töötajaid, kas nende elustandard vastab sissetulekutele?

Jah, me kontrollime ja minu arvates efektiivselt. Selle regulaarse kontrolli käigus ei tulnud välja anomaaliad, et kusagil oleks pidanud lamp põlema minema. Samas tuleb arvestada, et riigisaladuse loa kontroll pole mingi võluvits, et seda teeme ja siis ongi kõik spioonid avastatud.

Me võime riigisaladuse kontrolli puhul rääkida ikkagi preventiivsest meetmest, et inimesi, kes on teel enda kompromiteerimisele, teel sõltuvusse, mängurlusse või alkoholismi, saab selle kontrolliga välja selgitada.

Kui aga keegi on juba värvatud agent, kes teeb kõike konspiratiivselt, siis on juba kogu tegevus suunatud sellele, et see ei paistaks välja, et seda poleks võimalik tavakontrolliga paljastada. Briti luuresse imbunud Cambridge’i viisik tegutses näiteks aastakümneid.

Kas Dressen maksis oma laste koolide eest ise või olid seal mingid stipendiumid, kes teab, ehk kahtlastest allikatest?

Ta maksis ikka ise.

Kas Dresseni abikaasa eraettevõtlust toetasid mingid Vene allikad?

Ei, praegu pole küll põhjust seda arvata. Pole ka mõtet arvata, et Vene teenistused tahaksid oma allikaid üle kullata. Neil on allikaid ilmselt palju üle maailma, kõigile tuleb maksta. Meil ei maksa oma Dressenit üle tähtsustada.

Teine nüanss, millele viidatud – Dresseni karjäär kulges allamäge, ta tagandati madalamatele postidele, kas seepeale ei hakka mingi ohutuleke vilkuma, et äkki tekib kibestumine, pealegi palk langeb?

Eks kibestumine on väga oluline impulss, kust võib tulla tõuge. Aga nagu ise ütlesite, see pole reegel. Olulised asjad peavad sattuma ühte ajaperioodi: kõigepealt tema sisemine kibestumine ja teisalt ehk just sellel hetkel talle lähenetakse. Ebasoodsad asjaolud peavad kokku langema, pole nii, et näe, kibestub ja siis reedab.

Kas see, et Dressen oli rahvuselt või vähemalt päritolult venelane, võis teda kuidagi kallutada?

Me pole küll jõudnud järeldusele, et rahvus oleks olnud see, mis viis Aleksei Dresseni riigireetmisele.

Üks asi veel. Dresseni võimalik tegevus enne pronksööd, selle ohuhinnangu väljatöötamisel...

Jah, mingi osa tal selle ohuhinnangu väljatöötamisel oli.

Ma ei tea, mida see ohuhinnang sisaldas, aga nüüd, tagantjärele vaadates, kas see ikka oli adekvaatne?

Jah, ohuhinnang oli täiesti adekvaatne.

Teine asi oli aga Dresseni tegevus pronksöö sündmuste ajal. Kuulsin mõni päev tagasi juttu, et ta oli mitu päeva järjest joonud, oli lausa tsüklis. See vist päris õige versioon pole. Postimehes ja Ekspressis kirjutati pehmemast variandist, et ta oli koos oma tollase ülemusega olnud ühes Iiri pubis ja sealt vaat et sunniviisiliselt tööle kutsutud.

Ma ei hakka seda ümber lükkama ega kinnitama. Eks pingelised ajad olid kõigil ja ka maandamisviise oli erinevaid.

Ma ei ütlegi, et tema käitumises oli tollel õhtul midagi sellist, millest järeldada, et ta on reetur, aga päris korras vist kõik ka polnud…

Samas polnud tema käitumises ka midagi sellist, et oleks olnud põhjust teda näiteks vallandada. Ma pean ka lisama, et mina polnud sellel hetkel kaitsepolitseis tööl ja mul on raske anda hinnanguid eelmistele juhtimisotsustele, mille kõiki nüansse ma ei tea.

Küsin nüüd teisel teemal, Indrek Põdra kohta. Ma ei tea, kas see on linnalegend või mitte, aga jutt on järgmine. Väidetavalt olevat Indrek Põder korraldanud oma rantšos suurejoonelise faasanijahi paljude osalejatega. Oli kasseerinud raha 500 laskeloa eest, aga tegelikult lasti ainult 200 faasanit ja Põder pani vahe oma taskusse. Ja väidetavalt olite ka teie sellel jahil osaline. On see tõsi?

(Raivo Aeg muigab.) Siin võin küll panna käe südamele ja öelda, et ma pole elu sees Indrek Põdra suvilas käinud, ei jahil ega muidu. See on linnalegend. Ma olen küll käinud kapo jahtidel, sest tõesti, kapos on väike seltskond jahimehi ja aastaid on olnud traditsioon, et see jahiseltskond pani raha kokku ja käis nädalavahetuse jahil. Sinna on kutsutud külalisi ka mujalt, käisin seal külalisena juba siis, kui polnud kaitsepolitseis. Kaitsepolitsei ajal olen osalenud kahel sellisel jahil. Nendel jahtidel polnud aga mingit seost Põdra suvekoduga.

Aga see osa, kuidas Põder pani laskmislubade raha vahelt tasku?

Eestis käib faasanijaht teistmoodi, nad ei ela metsas. Eestis on faasanikasvatusfarmid, kes müüvad faasaneid jahiseltskondadele. Faasanid tuuakse kastides kohale ja lastakse mingis metsatukas lahti, jahimehed lasevad.

Kui palju neid linde lastakse, see sõltub jahimeeste osavusest. Kui 500 lindu ostetakse, on täitsa tõenäoline et lastaksegi ainult 200. Osa korjatakse hiljem metsast ära, osa jääb rebastele jne. Ma ei taha Indrek Põtra kuidagi kaitsta, aga see lugu on legend. 500 linnu hind makstakse farmiomanikule välja, kui palju lastakse, ei puutu asjasse.

Intervjuu järgnev osa on tehtud päev enne Dresseni vahistamist.

Viimasel paaril kuul on jälle räägitud, et äkki peaks korruptsiooni­uurimise kaitsepolitsei käest ära võtma. Kas sisuliselt mõeldakse selle all, et lahutada organisatsiooniliselt kapo puhul kriminaalmenetluse ja salastatud teabe kogumise osa?

Eks seda on eri aegadel käsitletud. Üks on kontseptuaalne küsimus, kas kapo kui julgeolekuasutus peaks üldse tegelema kriminaalmenetlusega, mis on avalik tegevus, kus tulevad kohtuvaidlused ja kohtulahendid ja leiab n-ö kriminaal­õigusliku lahendi. Kitsam lähenemine samale küsimusele on see, kas kaitsepolitsei peaks tegelema
kriminaalmenetlusega nii laialt või peaks mingitest tegevustest loobuma ja andma üle meie nn riigipolitseile.

Justiitsminister ütles hiljuti midagi sellist, et kapo ei peaks oma ressursse mingisuguste raamatupidajate või Parbuste peale raiskama. See polnud öeldud etteheitena, vaid pigem aruteluküsimusena.

Ma nõustun justiitsministriga. Oleme seda ise organisatsiooni sees viimase paari aasta jooksul üha enam ja enam arutanud. Oleme üritanud sõnastada, millised kuriteod on ohtlikud riigi julgeolekule ja millega peaks tegelema just kaitsepolitseis, sest vaadake, vaatamata nimele ei ole kapo politseiasutus, vaid julgeolekuasutus.

Kas ma saan teie jutust õigesti aru, et te ei pea õigeks, et kapolt korruptsiooniuurimine täielikult ära võetaks? Aga et nende korruptsiooniasjade seas on tähtsaimaid, mis on seotud riigi julgeolekuga ja mida peaks kapo uurima edaspidigi, kuid on ka vähem tähtsaid, millega te praegu tegelete sellepärast, et keegi teine ei tegele?

Põhimõtteliselt on teie analüüs õige. Aga me ei ütle, et ühed on tähtsad ja teised vähem tähtsad, ma sõnastan julgeolekukeskselt.

Ilmselt tuleb natuke lahti rääkida kapo kahte funktsiooni: üks on kriminaalmenetlus, teine vastuluure-teabehange. Tavalugeja pole jurist, sellepärast toon ühe näite. Savisaar küsis Venemaalt raha. See oli teabehankeline uurimine, sellest ei vormunud kriminaalasja, keegi ei lähe kohtu alla. Tulemuseks valmib üks analüütiline raport ja kõik.

Just. See on vastuluuretegevus.

Meie tegevust võib jagada umbes nii. Üks asi on info kogumine ja ikka selle jaoks, et sellega midagi teha. Teine asi, ka Savisaare näide võib olla olukord, kus asi algab vastuluurest, aga võib välja kasvada kriminaalkorras karistatav tegu. Kõnealusel juhul ei kasvanud, sest me ennetasime kuritegu. Eesmärk ei pea alati olema kriminaalkorras karistamine, vaid ka ärahoidmine.

Ja kolmas osa on tõepoolest see, kus räägime kohtumenetlusest ja kriminaalmenetlusest. See on just see, mis on kapo tegevuses kõige rohkem välja paistab: relvad, lõhkeained, korruptsioon.

Kokkuvõttes tahan aga öelda, et pole nii, et kapol on kaks nägu. Et üks on varjatud vastuluure nägu ja teine pool on päikesepaiste käes kriminaalmenetluse nägu. Võtame näiteks Herman Simmi kriminaalmenetluse: see algas varjatud poolest, vastuluurest, aga lõppes kriminaalasjaga kohtupingis.

Olete kindlasti kuulnud lauset «Kes kontrollib kontrollijaid?». Riigikogus on nn kapo komisjon, aga mõned selle liikmed ütlevad, et ei kontrolli midagi, et aeg-ajalt te tulete, räägite midagi, nad noogutavad, aga ei tea, kas te tõtt räägite.

Nad saavad kontrollida kohtuluba nõudvaid toiminguid nii kriminaalmenetluses kui teabehankes.

Kas nad saavad teada, milliseid teabehankeid te olete teinud, keda pealt kuulanud?

Jah. Siin ringlevad müstilised teooriad, et kõiki totaalselt kuskil lindistatakse ja kõikide puhul on võimalik riiulist midagi võtta. See pole võimalik. Me näeme, kui palju teeme kohtuluba nõutavaid toiminguid, kui palju see nõuab ajaressurssi – keegi peab seda kuulama, keegi peab vormistama, keegi tegema toimikuid. Selline totaalne pealtkuulamine, millest räägitakse, pole lihtsalt füüsiliselt võimalik.

Aga kui palju te siis kuulate?

Vaat see on asi, millest rääkida ei saa.

Tean, et justiitsministeerium sellist statistikat koostab. Mälu järgi eelmisel aastal umbes 800 jälitustegevuse luba väljastati...

Aga seal pole sees teabehanketegevusi. Nende arvu ma öelda ei saa. See on riigisaladus.

Kokkuvõttes me siis ikkagi tegelikult ei tea, kui palju te pealt kuulate, ja te ei saa ka öelda?

Ma ei saa seda öelda, küll aga saab seda kontrollida seesama riigikogu komisjon. Kõik operaatorid on kohustatud säilitama logid kõikide jälitusasutuste kõikide kohtu luba nõudvate toimingute kohta. Ühest küljest on see kontrollimehhanism pandud riigiprokuratuurile, kes peab logid välja võtma ja kontrollima, kas need on kaetud kohtu lubadega. Tõsi, riigiprokuratuur teeb järelevalvet ainult kriminaalmenetluse üle.
Mis puudutab teabehankelist tegevust, siis seda me riigiprokuratuurile ei anna. Riigiprokuratuur küll näeb neid logisid, aga ei näe asja sisu. Seda on võimalus kontrollida komisjonil.

Kas see komisjon on kunagi neid asju välja nõudnud ka?

Jah, on küll. Ma olen ise seal toimikutega käinud.

Paratamatult tekib mul järgmine küsimus. Seal komisjonis istub näiteks keskerakondlane Kalev Kallo. Kapol on aga olnud väga mitu Keskerakonnaga seotud asja. Kuidas te saate anda komisjonile infot, kui teate, et tõenäoliselt annaks ta selle kohe edasi?

Eesti seadused on selle niimoodi paika pannud. Samas, vähemalt minu peadirektoriks oleku ajal pole aktiivses menetluses olevaid pooleli asju küsitud.

Arusaadav. Muidu muutuks see uurimine ju mõttetuks…

Teie ütlesite seda, mitte mina.

Saan aru, miks kapo ei saa oma asjadest avalikult rääkida, aga mõnikord võiks. Näiteks viimane juhtum Keskerakonnaga. Jutt käib sellest 500–600 euro kaasusest, isegi president ütles toona, et see on selline juhtum, kus kaitsepolitsei ja prokuratuur võiksid rohkem selgitada ja rääkida…

Kui te presidendi sõnu täpselt tähele panite, siis ta rääkis riigiprokuratuurist, mitte kaitsepolitseist. Kommunikatsiooni poole on prokuratuur enda kontrolli alla võtnud ja tahab seda teha.

Sama kaasuse puhul on ka ette heidetud, et äkki kapo pingutas üle. Sest millest me räägime: mõnisada eurot, samas on Priit Toobal öelnud, et teda kuulati pealt mitu kuud. Ma saan aru, et formaalne vastus kõlab, et kuritegu on kuritegu, aga ikkagi. Lisaks jutt, kuidas kümned kaitsepolitseinikud igale poole läksid…

Need on kontekstist meelevaldselt välja rebitud lõigud. Lugesime hoolikalt kokku, võib-olla päeva jooksul kõikide toimingute ja kohtadega seotult, siis ehk 40 võis tulla. Tallinnas oli ehk 12–13 inimest, ega ma täpselt ei mäletagi.

Mingite asjaolude kerge moonutamisega luuakse kuvand, et 40 kaitsepolitseinikku tulid massiga ja ründasid Keskerakonna kontorit, murdsid sisse ustest ja akendest, hakkasid kõiki läbi otsima. Täiesti vale pilt. Läbi ei otsitud ka mitte Keskerakonna kontorit, vaid ainult kolm töökohta: Toobali töökoht, siis tegevsekretär ja siis oli ka see, kus tegeleti dokumendikäitlusega.

Kõik teised jäeti läbi otsimata.

Ja 500–600 euro puhul on ju ka prokuratuur öelnud, et me ei räägi ainult sellest 500–600 eurost, vaid menetlus käib ka tulevikku sunnatud kokkulepete asjus. Kui see asi ükskord kohtusse jõuab ja menetlustõendeid avatakse ...ma arvan, et avalikkuse jaoks muutub pilt päris palju.

Keskerakond on opositsioonis ja samal ajal tuleb riburada asju: Toobal, Laasi, Venemaalt rahaküsimine ja korruptsiooniasjad Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel. Kas neid kiusatakse?

Tuletan meelde, et korruptsiooni puhul on kapo menetlusalluvuses kuus suuremat linna ja viies neist on võimul Keskerakond, puhtstatistiliselt ongi loogiline, et meile tuleb rohkem Keskerakonnaga seotud asju. Ja Tartu linnas, kus Keskerakond pole võimul, on samuti väga mahukas kriminaalasi, kus kahtluse kohaselt ikkagi miljoneid kroone väärkasutati.

Maadevahetus on ka kapo uurida. Mida te loodate, et sealt tuleb? Olete kindel?

Menetlus toimus ajal, kui mina polnud kapos, selles suhtes olen suhteliselt pinnapealselt tõenduslikust faasist informeeritud. Ma usun küll, et tõendid on tugevad ja vettpidavad, tehtud on korrektset tööd. Ei teki ka formaalseid põhjuseid mingit asja õigeks mõista…

Ma pole selles nii kindel. Näiteks Valeri Lõõnik, kes on maadevahetuse kohtunik – ma ei kahtle tema aususes, küll aga pädevuses. Arvan, et prokuratuur on õnnetu, et selline kohtunik nii keerulist asja otsustama juhtus.

Nojah, aga see on võistleva kohtumenetluse ilu ja valu. Kohtuniku pädevus ja valik on kohtusüsteemi valitsemisala.

Kas vahel panete ka ise mööda, uurimine ei õnnestu?

Ma ei ütle, et oleme alati teinud briljantset tööd. Eelmisel aastal mõisteti ka meil paar-kolm asja kohtus õigeks. Üks oli vangla, Bergvald ja Põder, kus meie endine Põder omakorda menetles. Seal oligi tehtud meie poolt menetlusvigu, teatud formaalsed asjad olid tegemata ja nii Bergvald õigeks mõistetigi, mis ei tähenda aga, et vanglas poleks kuritegusid toime pandud.

Mis see teine asi oli?

Viisitamm…

See on jälle asi, millest ma aru ei saa, sest kui toimikut lugeda, siis tekib küsimus, kuidas on võimalik, et ta pääses. Ma mõtlesin küll, et see peab olema prokuratuuri või kapo uurimiskäkk.

Põhimõtteliselt seal menetluse käigus kuriteo koosseisu muudeti ja ühe paragrahvi all kogutud tõendeid ei saanud enam teise paragrahvi alt menetledes kasutada.

Kas mingis mõttes ütlete, et see oli professionaalne eksimus?

Raske öelda. Võib-olla oli eksimus. Samas näitab see ka, et õigusriik toimib ja meil pole iga hinna eest süüdimõistmist. Õigusriigis aga nähtavasti nii peabki olema, muidu oleksime politseiriik.