IT-visionäär Linnar Viik kirjutab, et Eesti rahvusvaheline renomee ei sõltu sellest, mitmendana me ACTA heaks kiidame või kiitmata jätame. E-riigina on meil aga kohustus ka intellektuaalomandi käsitlemisel asjatundlikke lahendusi pakkuda.
Linnar Viik: liidriroll kohustab
11. veebruar 2012, 11:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma elan Eestis ja mulle meeldib siin. Neli päris aastaaega, inimesed, kes ei tüki liiga lähedale, kuid siiski hoolivad sinu käekäigust, saavad naljast aru ning võtavad asju tõsiselt, kui seda vaja.
Väike ja samas avatud. Eesti on aastal 2012 ajakirjandusvabaduses maailmas kolmandal kohal, internetivabaduses maailmas esikohal, oma IT-valdkonna õigusaktide poolest maailmas kolmandal kohal ja internet kättesaadavuselt koolides teisel kohal.
Oleme ainus rahvas maailmas, kes naeratab e-maksuameti kaudu tulumaksu deklareerides, e-rahvaloenduse pärgamata maailmameister ja tasuta interneti levikult liider kogu seni veel paisuvas universumis.
Kübersõjas kannatanud, ellu jäänud ning tugevamaks saanud. Eestist ja tema sünonüümist e-Eestist on kujunenud fenomen, mida edumeelsed valitsused ja ettevõtjad kadestavad ning kuhu tehakse palverännakuid ühtmoodi kauni looduse ja toimiva digiallkirjaga tutvumiseks.
Samas on oluline endale aru anda, et me pole ühtegi neist loetletud edetabelikohtadest pidanud eesmärgiks omaette, vaid tegemist on Eesti iseseisvumise taastamise järel alanud eneseotsingute, sellest tulenenud valikute ja otsuste realiseerimisega omal viisil, oma arengu huvisid silmas pidades.
Oleme oskuslikult suutnud rakendada globaalseid tehnoloogiatrende, andes neile kohalikku väärtust. Üllatusena saadud tunnustus rahvusvahelises võrdluses silitab enesehinnangut, kasvatab väikeriigi tuntust, kuid motiveerib ka oma eesmärke ambitsioonikalt püstitama.
Liidriroll, nagu ka vabadus, kohustab. Kohustust on tunnetanud ka praegune võimuliit, kes oma tegevusprogrammis on sõnastanud infoühiskonna valdkonnas: «Eesti peab saama interneti-alase õigusloome eeskujuks maailmas» ning «Eesti peab võtma aktiivse eestvedaja rolli rahvusvahelise õiguse arendamises, et tagada isikuõigused ja infovabadus internetikasutuses ».
Eesti näeb endal loomulikku rolli ka Euroopa Liidu poliitikate kujundamises ning meie panus Euroopa 2020 strateegiasse sätestab: «Eesti soovib olla avatud ühiskonda, vaba konkurentsi ja vaba internetti soodustava poliitika toetamise kõrval ka aktiivne panustaja internetiturvalisuse valdkonnas.»
Eesti-siseselt ja rahvusvaheliselt on need loomulikud positsioonid – meilt oodatakse oma senisest kogemusest ja tegevusest tulenevalt aktiivse, avatud infoühiskonna apostli rolli võtmist. Meie soovime Euroopas ja maailmas «rääkida juurdepääsust internetile kui põhiõigusest ja -vabadusest iseeneses», nagu avalike arutelude käigus oma lõpliku vormi võtnud ning valitsuses heaks kiidetud «Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015» seda kirjeldab.
Lühidalt, Eesti soovib olla internetivabaduse eestkõneleja maailmas, sest liidriroll ja vabadus kohustavad. Tehkem siis seda oma oskustest, võimetest ja eelkõige väärtustest lähtudes, sest ohte meie väärtustatud vabadustele on esile kerkinud mitmeid. Internetti ähvardab «balkaniseerumine » – tihti ja omavahel põimunult pärsivad piireületavat ja vaba info liikumist ning teenuste kättesaadavust regulatiivsed algatused.
Nende algatuste ajendid on erinevad, eesmärk aga üllatavalt sarnane: saavutada valitsuste senisest tugevam kontroll internetis toimuva üle, seades seejuures kodanike põhiõigused ja -vabadused ohtu või pidades neid ebaoluliseks. Osa neist algatustest lähtub «ühe tõe» diktatuuriga harjunud riikide soovist.
Nad püüavad info vaba liikumise piirangute kehtestamisele saada rahvusvahelist tunnustust. Teised on seotud katsetega küberjulgeoleku temaatikat hägustada, tuues kasutusse terminid «infosõda », «propagandasõda» ning püüdes kultiveerida arusaama internetist kui võimalikust massihävitusrelvast.
Kolmandaks tunnistame tihedat globaalsete ärihuvide põrkumist internetil põhinevate uudsete ärimudelite ja traditsiooniliste jaotuskanalite vahel – neist viimast puudutab osalt ka ACTA.
Nende erinevatel ajenditel käivitunud protsesside taustal eksisteerib ka reaalne küberjulgeolekurisk – eelkõige elutähtsatele kriitilistele infrastruktuuridele – ning reaalne, rahvusvaheline küberkuritegevus, tihedamalt või lõdvemalt põimituna valitsuste heakskiidu või teadmatusega kõnealuses valdkonnas.
Need on samuti teemad, milles Eesti on omad vitsad saanud, oma suutlikkust nende riskidega tegeleda kiirelt kasvatanud ning praegu võimeline ka rahvusvaheliseks dialoogiks oma partneritega. Rahvusvaheline diskursus on tihtilugu tahtlikult emotsionaalsest foonist kantud, raske on aduda, kus lõpeb totaalne asjatundmatus ning algab teadlikult kultiveeritud infomüra.
Sellises sogases vees kujundame tulevikku, maailma, kus internet on meie igapäevaeluga üha tihedamalt põimitud. Interneti tuleviku üle ei arutleta praegu ühes kohas ja lõplikult, vaid paljudes rahvusvahelistes kogudes ning pidevalt.
ACTA ehk rahvusvahelise võltsimisvastase kaubandusleppe tekkelugu ja senine areng on kujukas õppetund nii intellektuaalomandi rahvusvahelise regulatsiooni uuendamise eestvedajatele kui ka poliitikakujundajatele kõikjal maailmas.
Viis ning argumendid, mille põhjal on leppest kõrvale jäetud Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO ning Maailma Intellektuaalomandi Kaitse Organisatsioon WIPO, tekitavad õigustatud küsimusi nende organisatsioonide liikmesriikides.
Koondades riigid, kes on majanduspoliitiliselt huvitatud intellektuaalomandi jäigemast regulatsioonist, ning jättes kõrvale riigid, kes pigem tarbivad intellektuaalomandiga kaitstud tooteid ja teenuseid, esindades ühtede valdkondade ärihuve ning piirates teiste huve, tekivad samuti õigustatud küsimuse protsessi üllastest ajenditest, seda ACTA ühtviisi algatanud riikides kui ka läbirääkimistest kõrvale jäetutes.
Suurimad ja sõnakamad on aga olnud protestid, mis seavad kahtluse alla üksikisiku põhiõiguste vähenemise ettevõtete ärihuvidega kasuks. Emotsioonide kuhjumist, linnalegendide teket oleks võinud vältida läbipaistva protsessi, avaliku arutelu ja asjatundliku ekspertiisiga. Arrogants ja iroonia, nii õigustatud kui ka lapsekingades kriitika suhtes, kasvatab trotsi, vimma valitsuste ning nende tegutsemispraktikate vastu tervikuna.
Kuni pole selgust, on küsimused õigustatud, kuni pole mõistmist, on skepsis põhjendatud. «Tark ei torma,» õpetas mulle lapsepõlves vanaisa, kui olin loo saabuva vihma kätte õue peal laiali riisunud. Veel õpetas ta mulle, et hea küsimus on parem kui halb vastus. Hea, et ta viitsis väikemehega tegeleda, tore taat oli.
Hea, et meil ACTAga kiiret pole – selle vabatahtliku leppega liitumiseks pole keegi Eestile survet avaldanud, leppe sünni- ega arenguloo juures meid polnud ning senist hirmude ja pooltõdedega palistatud ebamäärasust asjalikuks aruteluks nimetada on kohatu.
Meie rahvusvaheline renomee ei sõltu sellest, kas oleme kolmekümne kolmas või neljakümne viies riik, kes selle leppe heaks kiidab või kiitmata jätab. Valitsus on kinnitanud, et praegused Eesti seadused ning rahvusvahelised lepped, millega Euroopa Liidu ja WTO liikmena oleme liitunud, suudavad praegugi tagada intellektuaalomandi tõhusa kaitse.
Tore on, sest sel juhul on meil võimalik ACTA praeguseks rahulikult kõrvale jätta ning tõsta tähelepanu keskmesse sisulised küsimused internetivabadusest ja intellektuaalomandist avatud infoühiskonnas.
Milline on internetivabaduste harta, mida Eesti püüab oma ühiskonnas, Euroopa ja maailmas laiemalt kujundada? Millised võiks olla intellektuaalomandi regulatsioonid, mis aitavad kaasa alustavate innovaatiliste väikeettevõtete arengule avatud infoühiskonnas?
Kuidas tagada digiajastul piiranguteta ligipääs meie kultuuriloole? Mida teha, et inimestel Eestis oleks tagatud legaalne ligipääs mujal maailmas loodud teabele ning teenustele? Liiga lihtne on väita, et senisest tõhusam ja jäigem kontroll intellektuaalomandi üle aitab kaasa meie majanduse arengule ning innovatsioonile või teenib automaatselt meie loovisikute huve.
Liialt kitsas on arusaam, et meie rahvusliku kultuuriruumi mitmepalgelise ja jätkuva arengu tagamiseks piisab senisest intellektuaalomandi regulatsioonist. Talumatu on arusaam, nagu meil puuduks õigus oma riigis neil teemadel rahulikult aru pidada ja endale sobiv poliitika kujundada, sest «mäng käib üle meie peade».
Mäng on alati käinud üle meie peade, ometi oleme rahvusena säilinud, riigina iseseisvad ja tunnustatud. Selles on suurt rolli mänginud meie ühiskonna, eliidi ja liidrite sidusus, võimekus end olulistel hetkedel mõtestatud tegevuseks mobiliseerida ning riigimehelik tarkus.
Küberründed Eesti vastu aastal 2007 aitasid kaasa sisulisele arutelule küberkaitse teemal, panustasid ka muude riikide teadlikkuse tõusule võimalikest ohtudest ning kujundasid meie unikaalse, avaliku ja erasektori koostööl põhineva küberkaitsevõimekuse, mille eest meie partnerid meid avalikult tunnustavad.
Samasugust, sisulisel arutelul põhinevat, eri pooli kaasavat ning meie tunnustatud huvidest lähtuvat tööd tuleb teha ka intellektuaalomandi ja internetivabaduste võimekuse loomiseks Eestis.