Politoloog Iivi Anna Masso rääkis tänasel Postimehe arvamusliidrite lõunal Tallinnas Olümpia hotellis, et Eestis on hea euroopluseni veel arenguruumi – peamiselt inimliku austuse nappuse tõttu.
Masso: meid eristab heast eurooplasest vähene austus
30. jaanuar 2012, 22:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eesti on saanud Euroopa riigiks. Kuid küsimusele, kas me oleme ka eurooplased, vastan kõhklevamalt. Mitmes mõttes küll – me hindame demokraatiat, oleme haritud, valdame keeli,» kõneles Masso.
«Kuid sellesama kuldreegli omandamine, inimliku austuse äraõppimine, on osutunud üllatavalt raskeks,» märkis ta.
Masso ei taha oma sõnul öelda, et mujal Euroopas oleksid kõik täiuslikud eurooplased. «Heal euroopalikul traditsioonil on Euroopas alati «konkurente». See aga ei ole põhjus «head» eurooplust mitte oma eesmärgiks seada.»
Masso märkis, et Eestis ollakse mures inimeste väljavoolu pärast, aga kui inimesi väärtustama ei hakata, siis väljavool jätkub.
«See tähendab ka majanduslikku väärtustamist – kui me ei süüdista ahnuses investeerijaid, kes mujalt kasumilootuses siia tulevad, siis ei tohiks me põlata majanduspagulastena neid, kes töötegijaina siirduvad ühisel tööturul sinna, kus nende panust kõrgemalt väärtustatakse.»
Inimeste üle kurnamine on tema väitel ohtlik mitte sellepärast, et nad tänavale mässama läheks, vaid et sädeme kustudes kaob ka loovus. ««Talendid» ei ole muutumatu tegur. Inimesed säravad, põlevad ja kustuvad. Kustunud inimestega on raske uut kasvu hoogustada – siin ei aita ka eelarve täiuslik tasakaal.»
Veel olulisem on tema sõnul inimeste väärtustamine inimestena – nii, et eetiline käitumine oleks reegel, eetika eiramine erand.
«Praegu see nii ei ole. Järjest paljastuvatest skandaalidest kõnekam on see, kuidas neile reageeritakse,» kõneles politoloog.
«Kui vargusi ja korruptsiooni õigustatakse, kuni neid pole kohtus hukka mõistetud (ja vahel isegi, kui on), kannatab usaldus mitte ainult tegijate vastu: me harjume ootama, kust, mis skandaal paljastub järgmisena.»
Me saame tema hinnangul eurooplasteks, kui teatud ühiselu reeglid muutuvad enesestmõistetavaks.
«Et me ei sõida eelsõitjast kitsal teel mööda, kui teisel pool on vastutulejaid. Et me ei loe võõraid kirju ega hoia neid enda lauanurgal. Et me ei räägi inimestest nende juuresolekul kolmandas isikus üle nende pea, nagu neid ei oleks olemas,» loetles ta.
Tema sõnul ei saa seda kõike seadusega paika panna – meil peab sisemine kompass välja kujunema. «Eestis on liiga palju ülbust. Meid on liiga vähe, et seda endale lubada.»