Kuula ja loe: mida ikkagi ütles Mart Helme skandaali tekitanud intervjuus Soome ajakirjanikule

Mart Helme.

FOTO: Remo Tõnismäe

Siseminister Mart Helme sattus skandaali, kui ütles Soome ajalehele, et Eesti valitsus on alustanud kaitsepoliitilise varuplaani koostamist juhuks, kui NATO ei suuda Balti riike kaitsta. Helme sõnul ei ole ta öelnud, nagu tegeleks Eesti valitsus koos naaberriikidega NATO-le alternatiivi otsimisega, ning kui Iltalehti ajakirjanik tema sõnadest sedamoodi aru sai, siis mõistis ta teda valesti. Postimees avaldab Mart Helmega tehtud intervjuu helisalvestise ning selle tõlke eesti keelde.

Lauri Nurmi, Alma Media, Iltalehti poliitikatoimetaja. Mind huvitab Soome ja Venemaa suhe. Kui öelda asjad ausalt välja, siis Soome lahel on vaid üks oht ja see on Venemaa. Soomlased kardavad endiselt Venemaad ja hangivad sellepärast miljardite eest hävitajaid. Kui suur julgeolekurisk on Eestile Venemaa ja teiseks venekeelne vähemus Eestis? Kas NATOst piisab Eesti iseseisvuse säilitamiseks?

No jah. See on keeruline küsimus. Eestile on Venemaa alati oht. Ja see sõltub sellest, milline valitsus seal Venemaal on. Sellel on kaks poolt. Üks on see, et kui seal diktatuur, selline karm režiim, see näitab, et seal on selline sõjaline oht. Kui seal on demokraatlik valitsus ja tuleb viisavabadus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel, siis tähendab see, et Eesti ujutatakse venelastega üle. See on meile eestlastele teistsugune oht. Nii et Venemaaga on alati keeruline olukord.

Mis nüüd puutub NATOsse, siis ma ei taha öelda, et Macron kõneleb sajaprotsendiliselt õigust. Et NATO on ajusurmas. Aga selge on, et NATOs on probleeme ja kui me oleme toetanud oma julgeoleku NATO-le, siis me vaatame väga teraselt, mis seal juhtub.

Nüüd tuleb Londonis NATO tippkohtumine ja me eile valitsuses valmistusime selleks kohtumiseks ja me vaatame, mis seal juhtub ja me töötame nii öelda plaani B kallal. Ehk mida siis Eesti teeb, ja mitte ainult Eesti, vaid ka teised Balti riigid, kui Macron tõesti on kõnelenud tõtt.

Ma arvan, et see ei ole tõsi, et Macron liialdas oma seisukohaga. Aga meile teeb muret Lähis-Idas toimuv: ma pean silmas sõprust või partnerlust – kuidas iganes seda nimetada – Venemaa ja Türgi vahel. See on murettekitav. Ja loomulikult me ei tea täpselt, mida ameeriklased kavatesevad teha, sest mitmed meie ministrid on külastanud hiljuti Ameerika Ühendriike ja kõik seal räägivad Hiinast. Väga vähesed inimesed räägivad endiselt Venemaast: “Hiina, Hiina, Hiina! Kaug-Ida, Kaug-Ida, Kaug-Ida! Jah, Venemaa samuti, aga me ei ole Venemaa pärast mures.”

Meie oleme Venemaa pärast mures, nii et me peame tööd tegema. Ja nagu ma väljandasin ennast eile valitsuse nõupidamisel, siis nüüd me peame pingutama isegi rohkem oma diplomaatias, et saada teada, mis on nii öelda suurte poiste positsioon.

Ja mitte ainult Ameerika Ühendriikide, aga ka brittide – mis juhtub Brexitiga, missugused suhted on Ühendkuningriigil pärast seda, kui nad lahkuvad Euroopa Liidust ja eriti, missugune saab olema nende poliitika Venemaa suhtes ja missugune saab olema nende poliitika Balti riikide suhtes? See on meile väga oluline.

Ja samuti mis hakkab juhtuma Saksamaal? Merkeli ajastu on läbi. See on selge. Mis hakkab juhtuma järgmisena? Kui palju muutub nende välispoliitika Saksamaal? Mitte keegi ei tea.

Missugune saab olema Prantsusmaa poliitika? Kas nad vaatavad üha enam ja enam Vahemere suunas? Kas nad otsivad lähemaid suhteid Moskvaga? Kõik on praegu ebaselge.

See on külma sõja järgse perioodi lõpp. Ja mis juhtub järgmiseks, ei tea täpselt keegi. Ja sellepärast peab meil olema plaan B. See ei tähenda, et plaan B tähendaks, nagu me mõtleme Venemaa sissetungile või millelegi seesugusele. Me lihtsalt peame mõtlema uutele julgeolekumustritele tuleviku tarbeks. Kui see juhtub, kui too juhtub, kui miski kolmas juhtub, siis mida me teeme uues olukorras? Me peame töötama välja alternatiivsed stsenaariumid.

Võib ka Soome olla sellesse plaani B kaasatud?

Soome on alati sellesse kaasatud, sest kui miski puudutab Eestit, puudutab see ka Soomet. Ma arvan, et Soome pole huvitatud sellest, et Soome lahe lõunakaldal ei ole sõltumatu Eesti, vaid on taaskord Vene impeerium.

Ma arvan, et see ei lähe sel viisil. Ajalugu ei korda ennast kunagi täpselt. Aga on selge, et Euroopa Liit on kaotamas oma haaret. Me ei saa loota Euroopa Liidule kui mingit laadi julgeolekugarantiile. Macronil võivad olla tema suured unistused Euroopast kui jõukeskmest. Euroopa pole jõukese ja tulevikus on see isegi vähem jõukese. Vaadakem reaalsusele otsa: see on täpselt nii.

Ehk te ei või kindlad olla ei NATO-le ega ELile?

Ma arvan, et me võime kindlad olla mitmele NATO liikmesmaale. Aga NATO tervikuna on midagi, mille puhul me ei saa kidlalt defineerida, mis on selle tulevik. Võib-olla saab kõik olema hästi. NATO-l on olnud kriisiolukordi varemgi, aga ka see on kriisiolukord. Nii et kuidas NATO saab üle sellest kriisiolukorrast, ei tea mitte keegi.

Seepärast me peame töötama väga tugevalt, et meil oleks individuaalsed partnersuhted teatud riikidega.

Tagasi üles