Jaaganti poliitikaradar. Kliimapesupäev (3)
/nginx/o/2018/08/14/11217917t1hcfdb.jpg)
3. oktoober 2019, 22:17
Riigikogu istungitevaba nädalat on sisustanud peamiselt kaks valitsust, riigi ja pealinna oma. Esimene otsib lahendusi, kuidas kliimaküsimustes ülejäänud Euroopa silmis hea välja näha, teine otsib võimalusi, kuidas saada nägusaks valijatest linnakodanike silmis. Ei saa öelda, et kumbagi ei saadaks edu.
KLIIMAKAHVEL
Valitsus on paraja portsu otsas. Euroopa tahab liikuda suurte kliimaeesmärkide poole ning pärast esialgset kõhklust hüppas paati ka Eesti valitsus. Samas tahab valitsus investeerida suuri summasid, et meie kliimakonnasilmast põlevkivist millegi tulusa väljaväänamist ka järgnevatel kümnenditel jätkata. Need kaks ei käi omavahel kuidagi kokku, aga peaminister Jüri Ratas üritab need tõukuvad magnetit siiski omavahel kokku suruda.
Millest valitsuse kõhklus? Eesti ja veel paar ELi riiki võtsid mõtlemisaja ega tormanud kohe andma allkirja plaanile, et ELi riigid saavutavad 2050. aastaks kliimaneutraalsuse. Peaminister Jüri Ratas põhjendas pidurdamist vajadusega teemat veel analüüsida ja oodata ära uuringud. Küsimus on ka koalitsioonisisene – EKREs ei olda just suured kliimaküsimuste tähtsustajad. Veel enam, selles parteis on küllalt palju neid, kes inimtekkelisse kliimamuutusse üldse ei usu.
Kuidas jõuti jah-sõnani? Valitsus avas selle punkti istungil küll aruteluks, kuid jutuvoor jäi lühikeseks ja üksmeelne otsus oligi olemas. See tähendab, et kokkulepe oli koalitsioonipartnerite vahel saavutatud juba varem. Sisuliselt olid nii Ratas kui EKRE keskkonnaminister Rene Kokk olukorras, kus neil tulnuks minna Euroopa kolleegidega kohtuma nii, et Eesti pole kliimaplaaniga ühinenud, kuigi uuring selle teostatavuse kohta on olemas. Mõlemad soovivad oma kolleegidele sirge näoga otsa vaadata, seega tuli otsus teha. Samuti lisati jah-otsuse juurde hulk tingimusi, eelkõige see, et kui läheb mingite kliimamaksude kehtestamiseks, siis on igal riigil endal õigus otsustada, kas määrata need või mitte.
Mis saab edasi? Kuna 2050. aasta on nii kaugel, pole valitsusel pragmaatilisest küljest väga suurt muret. Tuleb oodata, milliseid praktilisi samme Euroopas kokku hakatakse leppima, ning liikuda siis nende järgi.
Aga investeeringud põlevkivisse? Kõik viitab sellele, et nendega jätkatakse. Põlevkiviõli tehase asjus pole küsimus «kas», vaid pigem juba «millal» ja «kuidas», kuigi ametlikku otsust ei ole. Laias plaanis on see mitmesaja miljoni euro suurune rahakulutus muidugi otseses vastuolus kliimaneutraalsuse poole liikumisega. Aga rääkides sellest kui investeeringust, et vähehaaval minna üle põlevkivi teistsugusele kasutamisele kuni lõpuks selle kasutamise lõpetamiseni välja, võib see parem välja paista. Täpselt selliselt valitsus investeeringut põlevkivisse ka esitleb.
Kuidas suhtub sellesse muu Euroopa? Need, kes on ise puhtad, ilmselt halvasti. Aga Eesti õnneks ei ole enamik suuri Euroopa riike kuigi puhtad, mõni neist söetarbimises suisa must. Aga siiski heideti Eesti põlevkivi kasutust juba ette Euroopa Komisjoni volinikukandidaadile Kadri Simsonile, kes oli oma esimestel ametisse sobivuse kuulamistel. Eeldatavasti tuleb selliseid etteheiteid üha enam.
JÄRJEST KUIVEM TALLINN
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart võtab ette ühe vastase teise järel. Järjekord on jõudnud varahommikuste alkolokaalide ja nende klientide kätte. Ei meeldi Kõlvartile see, et osa inimesi tööpäeva alustuseks varahommikul mõne õlle või pitsi teeb, eriti seal, kus lähedal koolid või lasteaiad. Ei meeldi talle ka see, et varahommikuni avatud lokaalid müüvad alkoholi seni, kuni uksed kinni lähevad.
Miks ta seda teeb? Kõlvart teab selgelt oma eesmärke linnapeana, milleks on tõepoolest oluliste probleemide lahendamine, oma valijate esindamine ja Keskerakonnale parima võimaliku valimistulemuse tagamine 2021. aasta kohalike volikogude valimistel. Ideaalis need eesmärgid ka kattuvad.
Ühelt poolt on probleem alkoholitarvitajatega kindlasti olemas. Nagu näitas Postimehe reportaaž, on selliseid joojaid ja on ka selliseid joogikohti. Samuti on teada tõde, et kõige halvemini mõjub see viimane pits, mis ajab vahel kaklema ja läbustama. Kui see pits müüdaks mõni tund enne, kui peokoht uksed sulgeb, võiks osas piirkondades avalik kord ehk paraneda.
Aga sel võitlusel on ka teine pool. Kõik viitab, et valdavalt venekeelse valijaskonna (ja sellega ka teatud pealinna piirkondade) esindajana on Kõlvart hoolega välja selgitanud just nende inimeste probleeme. Ning on asunud neid ka hoogsalt lahendama. Seda ei saa talle pahaks panna – keda muud poliitik peakski esindama, kui mitte oma valijaid. Küsimus on, kas piirangud ja keelud on need, mis edasi viivad. Hääli toovad kindlasti, see on selge.
Mis edasi? Tõenäoliselt ei ole Kõlvart oma «to do»-nimekirjaga veel kaugeltki ühel pool. Aga arvestades aega, mis on jäänud KOV valimisteni, võib eeldada, et ta tahab näha oma sammudel ka tulemusi, mida valijatele esitleda, ning seetõttu on ta pihta hakanud varakult. Selle teadmise taustal on huvitav jälgida, kuhu maandub järgmises linnaeelarves raha, mis TTV sulgemise pealt kokku hoitakse. See annab veel selgema pilti, mis suunda Kõlvart sihib. Tallinna eelarvet on oodata aasta lõpus.