Ehkki mõned Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ministrid suhtuvad kliimasoojenemisse külmalt, on peaminister Jüri Ratase sõnul see teema ikkagi kõigi jaoks oluline. Ratas rõhutas, et kui Eesti tahab saada aastaks 2050 kliimaneutraalseks, peaksid pingutama nii riik kui ka selle kodanikud.
Ratas kliimaneutraalsusest: pingutama peavad nii Mart, Martin kui Jüri (26)
12. september 2019, 17:19
Sel nädalal kohtus esimest korda kliima- ja energiakomisjon, kus teile tutvustati Eesti kliimaambitsiooni analüüsi. Selles järeldati, et kliimaneutraalsus aastaks 2050 on saavutatav ja toob majanduslikult lõpuks ka kasu, kui see nii läheb. Kui tõsiselt valitsus seda analüüsi arvestab oma edasiste tegevuste planeerimisel?
Jah, ma olen kõigepealt väga õnnelik, et tänane koalitsioon selle otsuse tegi, et luua kliima- ja energiakomisjon. Seda varasemalt pole valitsuse tasandil olnud. See näitab, et kliimateemad on kindlasti tänase koalitsiooni jaoks väga olulised. See Säästva Eesti Instituudi (uue nimega Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus – toim) aruanne ja analüüs ei ole lõplikult valmis. Nad ütlevad, et see valmib alles 19. septembril ja kindlasti see on üks oluline sisend valitsuse otsuste tegemisel ja ka kliima-ja energiakomisjoni otsuste tegemisel.
Niisiis need meetmed, mis nad seal välja toovad, võivad potentsiaalselt saada ka reaalseks plaaniks ja tegevuskavaks?
Kõigepealt peame ootama ära selle lõpliku analüüsi, nagu ma ütlen, seda pole ju olemas täna veel laual. Esialgne hinnang on see, et see tähendab päris suuri investeeringuid. See ei tähenda investeeringuid ainult avalikule sektorile, vaid ka erasektorile. Suurusjärgus hetkel hinnatakse – nii palju kui me suudame prognoosida ette seda lähenevat kolmekümmet aastat – 16,7 miljardit eurot, millest kaks kolmandikku peab tulema Postimehe lugejate poolt, kes töötavad erasektoris. Avalik sektor peab sinna üks kolmandik panustama.
Nii et see tähendab seda, et me peame kõik pingutama ja eks neid teemasid, mina arvan, tuleb tõsiselt läbi arutada. Mitte ainult seda, et mis on meie pealkiri, vaid kuidas me seda saavutame. Need tähendavad tõsiseid muudatusi transpordi valdkonnas, energeetika valdkonnas, põllumajanduse valdkonnas, meie tarbimisharjumustes, meie söögilauaharjumustes.
Ühelt poolt on need väga kaalukad ja väga suurte investeerimisotsustega seotud, aga see tähendab ka meie tarbimisharjumuste muutust. See kindlasti tähendab seda, kui me täna räägime näiteks sisepõlemismootoriga sõidukitest, siis ühel hetkel me neid Eesti tänavatel enam näha ei tohiks.
Kas valitsusel on valmisolek teha selliseid otsuseid kliimasoojenemise tõkestamiseks, mis on inimestele ebamugavad?
Ma arvan seda, et me peame aru saama, et see maailm, kus me elame, ei ole ainult meile, vaid meie oleme selle laenuks võtnud oma järglastele. Nii on öelnud targad inimesed enne mind ja ma arvan, et sellest põhimõttest lähtub ka see valitsus.
Kui üksmeelne on valitsus kliimamuutuste vähendamise osas? Siinjuures pean silmas, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on näidanud välja väga suurt skepsist kogu selle teema kohta.
Mis skaalal te seda ühtsusmõõdikut soovite? Ühest kümneni või sajani...
Kas kõik arvavad, et kliimasoojenemise tõkestamisega tuleb tegeleda?
Sellega peab igal juhul töötama, selle suunas tuleb igal juhul liikuda. Kui me räägime Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast, siis nende minister on keskkonnaminister, kes selle teema on kliima- ja energiakomisjoni toonud. See on kõigi jaoks oluline.
Kas probleemiks võib saada see, et näiteks Martin Helme ja Mart Helme on öelnud, et kliimasoojenemine on üks segane nähtus, millesse nad väga ei usu?
Mina usun rohkem sellisesse positiivsesse vaatesse. Probleeme on meil elus väga palju, aga me peame ikkagi selle ära suutma teaduslikult põhjendada ja me peame seda suutma ka selgitada meie ühiskonnale. Kõik peame pingutama – nii Mart, Martin kui Jüri, aga Mari ja Kadri ka.
Rahandusminister Martin Helme: hoogu maha
Täna hommikul Postimehes oli lugu sellest, et kliimakomisjonile esitletud materjali tõttu ei ole valitsusel enam vabandusi mitte minna üle kliimaneutraalsusele. Ma siiski natuke ütleks, et hoogu maha.
Kui meil on toodud lauale paber, mis ütleb, et jaa-jaa, loomulikult on meil võimalik minna kliimaneutraalsusele üle, selle hinnasilt on 16,7 miljardit, aga ärge muretsege, sellest ainult neli miljardit on avaliku sektori mure ja kaksteist miljardit on erasektori mure, siis mina ütleksin vastupidi – meile just kerkis ette müür, mille kõrgus on umbes pool kogu Eesti SKP-st, mis on umbes poolteist korda Eesti riigieelarvet.
See ei ole lihtsalt niisama number paberi peal. Neli miljardit kulutada avalikul sektoril lähiaastakümnetel saab olla võimalik ainult juhul, kui meil toimub raju maksutõus. Erasektoril ainult siis, kui meil toimub raju hinnatõus. Neid asju me peame rahulikult hindama, mida on võimalik või realistlik üldse teha. Seda, et me soovime, et meil oleks puhas keskkond, nutikas ja säästlik majandus, ei sea keegi kahtluse alla. Kas seda saavutatakse lihasöömisest loobumisega, vot selle ma sean kahtluse alla. Aga need arutelud jätkuvad.