Rahandusminister Martin Helme: mina võtaks laenu
Intervjuu ja galerii!

Rahandusminister Martin Helme ei näeks probleemi Eesti põhimaanteede neljarajaliseks ehitamiseks laenu võtta – laen oleks riigile odavam kui eraettevõtetele intressi maksta. Oma piirid paneb plaanile aga Euroopa Liidu eelarvereegel, toonitas minister täna suvise majandusprognoosi avalikustamise järel.  

«Meil on võimalik võtta suurusjärgus 15 miljardit enne kui jõuame ühe eelarvereegli vastu, selle 60% juurde. Aga me ei saa kulutada seda raha eelarves, sest et siis meie eelarve struktuurne positsioon läheb lõhki. Selle peale paneb Euroopa Komisjon kohe karjuma,» selgitas Helme. 

Täna avalikustatud rahandusministeeriumi suvisest majandusprognoosist selgus, et sajamiljonilise kärpe tegemine riigieelarve tasakaalu säilitamiseks on jätkuvalt jõus, kuid selle täpsustusega, et juba sel aastal tuleb leida kokkuhoiukohti riigieelarves 50 miljoni euro ulatusest ning järgmisel aastal sama palju. Nagu ka kevadel, on kärpevõimaluste leidmiseks antud ülesanne ministeeriumitele. Konkreetseid näiteid on täna veel vara tuua, kuid samas on varem kinnitatud, et personalikulud on viimased, mille kallale minnakse. «See kokkuhoiuülesanne ei ole ära kadunud,» kinnitas Helme, lisades, et tegelikult tuli raha eelarvesse juurde, maksulaekumised on paremad, kuid need lähevad ministri sõnul mujale «lukku», näiteks riigikaitsesse, pensionitesse, mille suurusel on oluline roll SKP-l. 

«Eelarvesse on vaja kokkuhoidu leida jätkuvalt. Selle jaoks meil on tegelikult riigieelarve revisjon kust me loodame väga arvestatavat riigi kulutuste mõistlikku vähendamist asjade arvelt, mis ei tohiks kusagil vähendada avaliku teenust. Eelkõige me räägime mingisuguste oma elu elama hakanud toetustest, mingisugustest investeeringustest, mis ei ole ratsionaalsed, dubleeritud tegevustest,» selgitas Helme. Konkreetseid näiteid minister tuua ei soovinud. 

Suvisest majandusprognoosist selgub, et 2019. aasta eelarvest tuleb leida 50 miljonit eurot kärbeteks. Mis saab järgmisel aastal? 

Kurioosum ongi selles, et kuna SKPd muudeti tagantjärgi, siis muutusid 2018 ja 2019 aasta numbrid ka. See n-ö miinus kolis ajas tahapoole. Ja nüüd kuna parandamisvajadus seadusest tulenevalt on igal aastal mitte rohkem kui 0,5 protsenti SKPst, siis meie 2018. aasta n-ö miinus läks väga suureks, osa sellest miinusest kolis 2019. aastasse – siit tuleb vajadus selle aasta jooksvast eelarvest leida kokkuhoiukohta või jätta mingeid kulutusi ära. Ja järgmisesse aastasse, kui me juba RESi (riigi eelarvestrateegia – toim.) otsused võtame arvesse ehk siis RESis on otsustatud ka kokkuhoiukohad, siis kui me selle ära teeme, siis sellel aastal tegelikult on RESi otsusega võrreldes vähem vaja 2020. aastasse kokkuhoidu leida. Aga jätkuvalt vajadus on olemas.

Nüüd saab rääkida summadest. Enne rääkisime 100 miljonist eurost, mida kärpida. Nüüd tähendab see, et 2019. aastal tuleb kärpida 50 miljonit ja 2020. aastal veel 50 miljonit.

Siin tuleb minna n-ö käsitööga ikkagi. Vaadata, mis on need mõistlikud kohad, kus me saame seda teha. Siin on terve rida juriidilisi küsimusi – kas meil on vaja teha negatiivset lisaeelarvet või ei ole. See sõltub ka sellest, missuguseid kulusid me ära jätame. Me räägime praegu ikkagi mingite tegevuste või toetuste ärajätmisest.

Nii ruttu?

Siin ongi küsimus sellest, kas see on teostatav. Tegelikult on. Siin on mõned väga suured investeeringud. Küsimus on selles ka, kas me teeme seda sisuliselt – jätamegi mingid kulud lihtsalt ära või näiteks me lükkame Tallina-Tartu maantee mingisuguse jupi vastuvõtmise näiteks detsembrist jaanuarisse, millisel juhul on detsembris meil kokku hoitud 30-40 miljonit, aga jaanuaris see kulu võetakse ikkagi riigi eelarvesse vastu. Siin seda mänguruumi tegelikult on, aga küsimus on, kas meie eesmärk on päriselt see raha säästa või ainult numbreid ilusaks teha.

«Küsimus on, kas meie eesmärk on päriselt see raha säästa või ainult numbreid ilusaks teha.»

Kas peaks eelarve reeglite kallale minema? Peaminister Jüri Ratas on öelnud, et eelarve tasakaal on dogma, mida peaks arutama. Mis on teie seisukoht?

Jah, ma olen sellega nõus, et see on dogma. Mina ei ole dogmaatik. Seda võib arutada küll, aga ma ei pea õigeks otseselt seda, et me niipea, kui on vaja kuidagi natuke rahaliselt pingutada, et n-ö raamatupidamine klappima saada, siis öeldakse et ärme seda tee, parem laseme miinusesse. Miinusesse laskmise vastu mul iseenesest ei ole vaidlust, kui see on põhjendatud. Aga see ei tohiks olla asendustegevus ratsionaalsele rahakulutamisele. Ma pigem pooldan eelarveseaduse paindlikumaks tegemist, aga ma ei arva, et see peaks olema automaatselt lahendus sellele, et meil ministeeriumid keelduvad üle vaatamast oma kulusid.

Majanduskasv aeglustub. Mis oleks kõige õigemad suunad riigieelarve koostamisel? 

Kindlasti meie jaoks on ülitähtis saada käima suured infrastruktuuri projektid. Need on selgelt vastutsüklilised meetmed, hoiavad üleval tööhõivet, maksulaekumisi. Kui me õigesti teeme, saame tagasi ka oma inimesi välismaalt, kes on tööle läinud. See on üks väga oluline. Kui majanduses peaks väga keeruliseks minema, siis minu ettepanek on vähendada maksukoormust, et anda majandusele hingamist tuleb.

Kust see maksukoormuse vähendamine tuleb?

Eelkõige peaksime rääkima maksudest, mis aitavad inimestel ostujõudu säilitada ehk tarbimismaksud: elektriaktsiis, gaasiaktsiis, võib-olla käibemaks. Need on need maksud, mida me saaks vähendada, et majandust käimas hoida ka raskel ajal. Aga me ei ole seal veel täna.

Aga kas Keskerakonna põhilubadus, erakorraline pensionitõus tuleb? Tänu indekseerimisele, ja natuke pannakse juurde omalt poolt.

See on üks teema, mida me kindlasti sel ja järgmisel nädalal väga põhjalikult kaalume. Täna öelda nii või naa, ma ei saa kuidagi öelda, me ei ole sealmaal.

Neljarajalised teed on hästi tugevalt laual praegu. Miks kardetakse võtta laenu?

Ei, me ei karda. Mina võtaks laenu rahulikult. Laen oleks tõenäoliselt pisut odavam kui see PPP (avaliku ja erasektori koostöö – toim). Aga Euroopa Komisjon ei luba võtta meil. Euroopa eelarvereegel on selline. Tähendab, laenu me võime võtta nii palju kui tahame. Meil on võimalik võtta suurusjärgus 15 miljardit enne kui jõuame ühe eelarvereegli vastu, selle 60% juurde. Aga me ei saa kulutada seda raha eelarves, sest et siis meie eelarve struktuurne positsioon läheb lõhki. Selle peale paneb Euroopa Komisjon kohe karjuma.

Aga kas see, kui kasutame erasektori abi selleks, et neljarajalisi maanteesid riigile ehitada, kas see siis päriselt ei kajastu kuidagi eelarve tasakaalus?

Ei, selles see trikk ongi. Kulu, liisingukulu kajastub – see on jooksev kulu. Selle kulu raha tuleb sealt realt, kus meil praegu on iga-aastane tee-ehitus väga suures mahus. Teedeehitusraha on meil suurusjärgus 130 miljonit aastas. Kui me kõik neljarajalised valmis teeme (Tallinn-Pärnu (kuni Iklani), Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva – toim.), puusalt tulistades pakun, et on võib-olla 40 miljonit aastas kulu. Ülejäänud raha vabaneb tegelikult kohalike teede ja tugimaanteede parendamiseks, kus on ka kohutav nälg koguaeg. 

Tagasi üles