15 ministri sada päeva: lambad hundikarjas ja kummitused ministeeriumis

Mart Helme.

FOTO: Sander Ilvest

Kuidas selle valitsuse ministrid tööd teevad? Keda kardeti, kelle suhtes osutusid hirmud alusetuks? Keda on oma majas väga harva näha? Kes on osutunud lambukeseks hundikarjas?

Sada päeva tagasi astus ametisse Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus. Selle koalitsiooni ümber käinud avaliku arutelu taustal – mis pole senini hoogu kaotanud – asus ministeeriumites oma töökabinettidesse 14 ministrit, kellest päris paljudele oli juba võimuliitu kuulumine täiesti uus kogemus.

Mõistagi põhjustasid just EKRE ministrid avalikkuse ees enim elevust, sest kellelgi ei olnud aimu, mida neilt oodata. Või õigemini, kas nende valimisteaegsed sõnad ka teoks tehakse. Paljuski ei ole tehtud.

Siseministriks saanud EKRE esimehe Mart Helme ametisse asudes oli omajagu neid, kes lootsid, et küllap on tema järsud ütlemised vaid avalikkuses etendatav roll. Mida aeg edasi, seda rohkem selgus, et kurikuulsat EKRE retoorikat jagub nii leheveergudele kui ka Toompeale.

Ministeeriumist iseloomustatakse Mart Helmet kui diplomaadioskusega inimest. Ehkki avalikkuse ees paistab ta silma solvavate sõnavõttudega, oma maja töötajate vastu ta ebaviisakas ei ole. Kui sisuliste saavutuste asemel annab meedias tooni ministri järjekordne käre sõnavõtt, püütakse seda ministeeriumis võtta külma kõhuga – ministrid tulevad ja lähevad, sisuline töö vajab tegemist. Ja tõesti, viimase aasta jooksul on siseministeeriumis olnud kolm ministrit.

Vagurad lambukesed

Nii mõnigi EKRE ministritest on osutunud aga hundikarjast pärit lambukeseks. Keskkonnaminister Rene Kokk erineb märkimisväärselt oma erakonnakaaslastest, kuna ei kipu avalikkuse ette arvamust avaldama. Väidetavalt tuleb teda vahel selleks lausa survestada. Ministeeriumis aga nähakse Kokka tubli töötegijana, kes ei suru ametnikele oma arvamust peale, vaid kuulab, mida räägitakse. Oma osa selles on asjaolul, et varem mitme ettevõtte juhina töötanud Kokk ei teadnud ministri tasandil keskkonnateemadest suurt midagi. Nii on tema sada päeva möödunud suuresti end valdkonnaga kurssi viies.

Ettevaatlikkus ei ole aga alati voorus, sest keskkonna valdkonnas tulevad kõne alla aina mõjukamad ja olulisemad küsimused, nagu metsanduse arengukava, tuuleparkide saatus, põlevkivitööstuse jätkusuutlikkus. See tähendab, et on tarvis hakata langetama otsuseid, kuid ministeeriumis ei olda kindlad, kas minister on valmis rusikat lauale lööma.

Teine minister, kes on paljudele sümpaatne, kuid kelle otsustusvõimes ei olda kindlad, on keskerakondlasest sotsiaalminister Tanel Kiik.

Teine minister, kes on paljudele sümpaatne, kuid kelle otsustusvõimes ei olda kindlad, on keskerakondlasest sotsiaalminister Tanel Kiik. Kohati ootaks ametkond, et minister tõstaks mingeid teemasid teravamalt esile, sest valitsuse tegevusest paistavad välja pigem teiste ministrite mitte nii tähtsad teemad. Kiik aga on pigem konflikte vältiv poliitik.

Kiige kui peaministri büroo juhiga eelmise valitsuse ajal kokku puutunud inimesed juba teadsid, et tegu on hästi põhjaliku ja süveneva inimesega, kes laseb endale kõik teemad detailideni selgeks teha. Samuti on kõik harjunud, et öötundidelgi töötavalt ministrilt võib e-kirjale vastus tulla näiteks kell kaks öösel.

Kummitusminister Järvik

Aga on ka ministreid, kelle tabamiseks ministeeriumimajas peab hästi peale passima, et mitte lasta mööda harva tekkivat võimalust «kummitust» näha. Üks selline on teine madalat profiili hoidev EKRE poliitik, maaeluminister Mart Järvik. Märkimisväärse osa Järviku nädalakavast moodustavad kohtumised nii siin- kui ka sealpool piiri, ühte nädalasse on mahtunud nii põllumajandusministrite kohtumine Itaalias kui ka Türi Talunike Liidu aastapäeva tähistamine. Ministri töö hoolikate jälgijate seast soovitatakse tal järgmise saja tööpäeva jooksul õppida oma ala parimatelt: kui parasjagu rehkendusele vastust ei tea, tuleb osata küsija ümmarguste vastuste abil rajalt eemale juhatada või siis ausalt oma teadmatust tunnistada.

Parimate kõrval on pikalt saanud õppida Isamaa liikmest rahvastikuminister Riina Solman, kes on ise öelnud, et seab alles rööpaid sisse ning peab oluliseks valdkonnaga tutvuda. Tema avameelsus tõi tunnustust siiruse eest, ent andis ka hoobi tõsiselt võetavusele.

Innukust, õhinat ja tahet uuteks algatusteks Solmanil jagub ja tema fookuses on tema lähedal töötavate inimeste sõnul erakonnale võimalikult suure kasu toomine. Selle pärast on ta pidanud juba avalikkuse ees kriitikat kuulma. «Ta on muutunud saja päevaga ametlikumaks. On koostööaldis, küsib palju tagasisidet, võtab asju hingega ja emotsionaalselt,» ütlevad temaga koos töötanud inimesed. «Oma arvamust ta enda teada ei jäta.»

Solman on muutunud saja päevaga ametlikumaks. On koostööaldis, küsib palju tagasisidet, võtab asju hingega.

Üsna kõvade skandaalidega alustanud IT- ja väliskaubandusminister Kert Kingo ütles mäletatavasti pea esimese asjana, et plaanib välismaale sõita nii vähe kui võimalik ning kui läheb, räägib vaid eesti keeles. Ministeeriumis aga hoidis ta samal ajal tagasihoidlikumat joont, olles erinevalt oma eelkäijast Rene Tammistist pigem kuulaja kui lennukate ideede esitleja rollis. «Alguse asi,» arvati prohvetlikult. Mõningaid alluvaid tegi Kingo suhtes ettevaatlikuks tema minevik. Teatavasti viis tema lahkumine maksu- ja tolliametist kohtuvaidluseni.

Isepäisusega paistab silma koguni kaks Isamaa ministrit. Ootuspäraselt on üks neist välisminister Urmas Reinsalu, kes kuulab ametnikke oma eelkäijast Sven Mikserist vähem ja ajab selgelt oma asja. Kohtumistel ütleb ära kohustuslikud asjad, aga alati on võimalus, et «tagataskust tuleb mingi teema, millest kohtumisel olev diplomaat kuulnudki pole», öeldakse ja tõdetakse, et üldiselt paistab välja Reinsalu mõningane kogenematus välispoliitikas, seda just vormiküsimustes ja diplomaatilise läbikäimise nüanssides.

Jutukas kultuuriminister

Kultuuriinimesed hingasid kergendatult, kui selgus, et ministriks tuleb Tõnis Lukas. Ometi on ka temal tulnud ette ootamatuid sööste, mis on üllatanud nii ametnikke kui ka avalikkust laiemalt. Juuni alguses, kui iga infokild Christopher Nolani saladuskatte all hoitud «Teneti» stsenaariumi kohta oli märgilise väärtusega, tuli kultuuriminister valitsuse pressikonverentsil omal algatusel välja detailidega filmi süžee kohta. Minister sattus jutuga liialt hoogu, kostis asjatundjate seast.

Veidi samamoodi läks ka Lukase kõnega laulupeol. Talle oli soovitatud hoiduda jõulisest ja poliitilise maiguga sõnavõtust. Läks aga nii, nagu Lukas ise sel hetkel heaks arvas: «peatage Lasnamäe».

Ja siis on muidugi ministrid, kellest kõik teavad, mida oodata, isegi kui nad on ametis uued. Näiteks Taavi Aas. «Usaldab ametnikke üsna palju, ei karda otsuseid teha, ka mitte halbu,» öeldakse tema kohta. Pikkade koosolekute asemel eelistab kohe asja juurde asuda. Ka valdkond, milles Aas töötab, on talle hingelähedane, eriti kõik, mis puudutab ehitust ja planeerimist. Kohati üllatab siiski ka Aas, näiteks Vilsandi tuletorni uuendamist vaatama läks ta n-ö ametliku plaani järgimata kohalikelt renditud laevakesega ja aitas tagasiteel ka kalavõrgud välja tõmmata.

Haridusminister Mailis Reps on oma majas kõigile teada, see portfell on tal juba neljanda valitsuse koosseisus. Aga üks asi on teistmoodi: tuuakse esile, et seekord ei meeldi Repsile valitsus, milles ta ministriportfelli kannab. Reps on ka avalikult tauninud paljusid siseminister Helme sõnavõtte, eriti kurikuulsat hobusevaraste-mõtet.

Seekord ei meeldi Mailis Repsile valitsus, milles ta ministriportfelli kannab

Nagu peaminister Ratas korduvalt on rõhutanud, kinniste uste taga töötab valitsus tervikuna üsna hästi. Seda kinnitatakse ka Stenbocki majast. Erinevalt Ratase eelmisest valitsusest on selles valitsuses kabinetinõupidamistel päevakorrad pikemad ning asjad ei saa istungiküpseks ehk kinnitamiseks valmis nii lihtsalt.

Kabinetinõupidamistel on olnud nii vaidlusi kui ka hääletõstmist, aga seni on jõutud kokkuleppele. Kui ei jõuta, jääb asi ära, sest kompromissid on Ratase stiil. Aktiivsemad esinejad jagunevad kaheks: seda nõuab amet, näiteks Martin Helme rahandusministrina, või siis sunnib iseloom, näiteks Urmas Reinsalu, kes on vahel näidanud oma esinemisoskust ka valitsuse pressikonverentsidel laiemale publikule.

Suurim mure valitsuse, eelkõige selle juhi jaoks on aga, et kokkulepetele jõudmine ja poliitikute sõnul asjalik arutelu ei paista avalikkuse ees välja. See, mis paistab, on eelkõige EKRE juhtide sõnavõtud, mis algavad siis, kui nõupidamiste ruumi uksest on välja astutud.

Tagasi üles