Martin Helme saates «Otse Postimehest»: Jürgen Ligi võiks seppuku teha

Rahandusminister Martin Helme rääkis saates «Otse Postimehest» Eesti positsioonist Euroopa Nõukogus, Tallinna Ülikooli skandaalist ja kohtunike peade veeretamisest. Kommenteerides Jürgen Ligi väiteid, ütles Helme, et Ligi võiks seppuku (samuraide ausuitsiid - toim) teha.

EKRE arvab, et Eesti peaks protestiks Venemaa hääleõiguse taastamise vastu Euroopa Nõukogu Parlamentaarsest Assambleest välja astuma. Kuidas te plaanite selle hääletusele panna?

Kuna tegu on Euroopa Parlamentaarse Assambleega, siis on meie arvates väga loomulik, et parlament seda hääletaks, sest lõppkokkuvõtteks me võime ju siin erakondade tasemel arutada, mis on või ei ole kasulik, aga lõppkokkuvõttes läheb iga riigikogu saadik ja vaatab oma valijatele silma. Ja sisu pool on ju väga lihtne: Euroopa Nõukogu loodi inimõiguste ja Euroopa väärtuste kaitse organisatsiooniks. Juba see, kui Venemaa liikmeks võeti, oli suur taganemine nõukogu enda printsiipidest. Tuletan meelde, et ta võeti liikmeks sel ajal, kui ta pidas sõda Tšetšeenias. Talle on tehtud nõukogus etteheiteid, pandud ühe, teise või kolmanda monitoorimise alla, võetud vastu resolutsioone, ta ei ole ühtki neist täitnud. Kui asi jõuab Venemaani, siis ükski endale pandud standard ei kehti. Tegu on õõvastva kahepalgelisuse, oma standardite mittetäitmise ja inimõiguste kaitsmise mõnitamisega. Me ei näe mingit põhjust, miks me selles farsis osalema peame. Aga kas meie inimõigusi see organisatsioon kuidagi kaitseb? Ei kaitse ju. Kui üks osapool on Venemaa, siis reeglite jõustamisi ei toimu.

Tuli see teile üllatusena, et Isamaa ja Keskerakond on väljaastumise vastu?

Mitte väga. See teema käis läbi ka kabineti arutelul, kus me omapoolse ettepaneku lauale panime. Nad ei kujundanud seal keegi seisukohta, välisminister Reinsalu ütles, et ta peab uurima, mida teised riigid plaanivad. Tõi välja, et see on parlamendisaadikute otsus. Aga me soovime sellega panna neid rohkem mõtlema sellele teemale. Me ei saa lihtsalt käega lüüa. Kui me räägime, et meil on euroopalikud väärtused, siis me ei saa teha nii suurt erandit ja öelda, et siin see ei kehti.

Keskerakonna liige Mailis Reps ütles, et Eestile on suisa kohatu arutada ENPAst väljaastumist. See oleks tagurpidikäik ja kui kaotame seal hääleõiguse, ei saa me midagi kaasa rääkida.

Minu meelest on kohatu öelda, et ei ole kohane arutelu pidada. Teiseks Eesti inimõigusi kaitsevad põhiseadus, Eesti enda õiguskaitseorganid, lisaks on olemas terve hulk rahvusvahelisi organisatsioone. Kes ei kaitse, on Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Sellest ei ole küll mitte kellelegi mingit kasu.

Aga kui me sealt ära läheme, ei saa me üldse organisatsiooni mõjutada.

Jah, aga kas me praegu mõjutame? Kas me praegu, hoolimata sellest, et Eesti, Läti, Leedu, Gruusia ja Ukraina seal jalgu trampisid, suutsime protsesse mõjutada? Ei suutnud ju. Siis tuleb öelda, et vabandage väga, see klubi ei ole nende reeglitega, kus me tahaksime olla. See on meie enda väärikuse küsimus, kas me osaleme selles farsis. Lõppkokkuvõttes on valijal vaja teada, mismoodi tema saadik riigikogus otsustab.

Nende riikide, kes on ENPA liikmed, kodanikud saavad Euroopa Inimõiguste Kohtus käia. Seda on eestlased päris palju kasutanud – tegelikult EKRE võtaks selle võimaluse neilt ära.

Ma ei ole sellega nõus. Esiteks, Euroopa Inimõiguste Kohtusse üldse mingi kaasusega löögile pääseda on ülimalt keeruline. Neid juhtumeid ma pakun on kümmekond kokku olnud. Teiseks on minu kui suveränisti jaoks oluline küsimus, et tegelikult ei tohiks Eesti kohtusüsteemist kõrgemal üldse mingit kohtuinstantsi olla. Kui me ei ole sellega rahul, minugi pärast – reformime seda, vahetame inimesi välja või muudame seadusi. Aga öelda, et me ei saa oma kohtu kaudu inimeste inimõiguste kaitsega hakkama, on tegelikult piinlik.

Aga kas on mõistlik, et Eesti järjest üksi jääb? ENPAst astub välja, ESMi teemadel jäite te üksi, nüüd ka kliima küsimuses oli väidetavalt  peaminister toru otsas EKRE juhtidega, kellelt küsis valitsuse mandaati, et saaks kliimakokkuleppega kaasa minna. Miks EKRE vastu oli?

See viimane ei ole tõsi. Aga me ei ole ka ENPA küsimuses üksi. Ka Läti parlament põhimõtteliselt läheb täpselt sama teed mida meie. Täpselt samamoodi Urkaina ja Leedu. Mis puudutab kliimat, siis ka seal me pole üksi. Euroopas on kaks leeri: ühed on kliimapaniköörid ja mürkrohelised, kes sooviksid lihtsalt inimtegevuse majandustegevuse mõttes lõpetada ja teised on seda tüüpi erakonnad nagu meie, kes ütlevad, et looduskaitse ja keskkonnakaitse on üliolulised asjad, aga kliimat me ei mõjuta. Kliima ettekäändel oma elatustase ja moodne elu ära hävitada – mitte mingil moel me ei ole sellega nõus.

Samas me oleme väga kõrgel kohal oma saastatuselt.

Ei vasta tõele. Meil on per capita ehk ühe inimese kohta suhteliselt suur CO2 jälg – see on sellepärast, et meil on väike rahvaarv ja suur energiatööstus. Me oleme piirkonnas ainus riik, kes veel kuni viimase ajani siin piirkonnas elektrit eksportis. Nii lätlased kui ka soomlased said oma jalajälge sellevõrra väiksemaks, et Eestis toodeti nende elekter. Aga kui me võrdleme, kes maailma kasvuhoonegaase toodab, siis tabeli tipus on Hiina, siis USA, India ja meie oleme nähtamatu kriipsuga 90. riik.

Lõpuks oleme oma põlevkiviga ikkagi üksi. Hind tõuseb nii kõrgeks, et me peame hakkama teiste järgi reastuma. See tuleb nagunii kätte.

Nagunii ei ole mingi argument. See on inimeste otsustada, millal ja mida teha. Olen täiesti nõus, et põlevkivile on võimalik leida palju mõistlikumat rakendust, kui teda ahju ajada. Põlevkivi on liiga väärtuslik, et teda lihtsalt ahju ajada. Aga senikaua, kuni meil ei ole vastust küsimusele, kuidas elekter tuppa saab, senikaua me ei saa oma elektritootmist seisma panna. See on lihtsalt kuritegelik ja kogu lugu. Järelikult peaks keskenduma praegu sellele, mis on meie põlevkivi järgne elektritootmise võimekus. Meie seisukoht on väga selge: neljanda põlvkonna tuumajaam, sulasoola jaam, kus ei olegi võimalik Tšernobõli sarnase plahvatuse teke. See tehnoloogia peaks saama valmis just nii, et jõuame selle ülemineku 10–15 aasta pärast ära teha.

Miks te tahate Danske Banki rahapesu asetleidmises poliitilise vastutuse välja selgitada?

Rahapesuga on asi lihtne. Kui meil 2014–2015 käis rahvusvaheline hindamine, täpselt sel perioodil, kui rahapesu oli kõige suuremas faasis, siis rahvusvaheline hindamine ütles, et Eestil on olemas kõik institutsioonid, kõik seadused ja kogu raamistik selleks, et rahapesuga edukalt toime tulla. Läks mõni aasta mööda ja tuli välja, et ükski raamistik ei töötanud. 

Te saatsite kõigile rahapesu tõkestamisega seotud asutustele välja ka kirjad, et nad selgitaksid, miks 2007–2014 ei õnnestunud ulatuslikku rahapesu avastada. Mis nad vastasid?

Mis on välja tulnud, on see, et tegelikult mitte keegi mingit statistikat ei pea. Kui küsime prokuratuurilt, et kui palju kaebusi on tehtud, kui palju on uurimisi algatatud ja süüdi mõistetud, siis mingit sellist statistikat ei ole. Vastus on, et meil ei ole võimekust nii lühikese ajaga arhiivi läbi töötada. See on standardvastus. Põhimõtteliselt on meil ikkagi kaks peavastutajat – prokuratuur ja rahapesu andmebüroo. Andmebüroo seda tähendabki, et nad otsivad skeeme. Mis vastustest välja tuli, on see, et tänase päevani räägitakse, kuidas seadusi polnud, inimesi polnud ja see oli kellegi teise asi. Aga mina sellise vastusega rahul ei ole. See tegelikult on selgelt kas juhtimisprobleem, prioriteedid valed olnud või vaadati kramplikult mujale. Miljoni dollari küsimus on, aga miks nii? Kuidas on võimalik, et kõik need asutused, kes pidid tegelema, kõik need vaatasid kuhugi mujale, aga ei näinud rahapesu. Sellele me vastust otsimegi. Minu küsimus ka kaitsepolitseile oli, kas tegu võis olla poliitilise või ametkondliku korruptsiooniga. Kaitsepolitsei vastus oli, et nemad ei ole tuvastanud.

Siinsamas stuudios leidis Jürgen Ligi (RE), et see on ennekuulmatu, et rahapesu kriminaalmenetluse kõrval on käimas veel EKRE uurimine, kus ähvardatakse eelkäijad vangi panna. Mis te talle vastaksite?

Mina vastaksin, et tegelikult ta võiks seppuku (Jaapani ausuitsiid- toim) teha. Me oleme hästi palju kuulnud, kuidas EKRE osalemine valitsuses on Eesti mainet kahjustanud. See on absoluutselt tühine, mida meie kaela veeretatud süüdistused on teinud Eestile võrreldes rahapesuga. Kui Eesti mainet miski üldse kahjustas, siis oli see dopinguskandaal ja teiseks rahapesu. Aga rahapesul on väga reaalsed tagajärjed Eesti majandusele: krediit läheb kallimaks, äritegevus mingites majanduspiirkondades, näiteks raha liikumine  Ameerika pankades võib muutuda palju raskemaks.

Aga lõpuks pani ikkagi ju finantsinspektsioon sellele piiri. Inspektsiooni nõukogu esimees oli tol hetkel Jürgen Ligi.

Piiri pani see, et asi muutus mingil hetkel nii suureks, et enam ei olnud võimalik teeselda, et meil probleeme ei ole. Ärme unusta, et rahapesu asjad hakkasid hargnema mitte Eestist, vaid Taanist, Rootsist ja Inglismaalt. See on õige, et me ühe väiksema panga kinni panime. Võime öelda, et oleme muutunud agressiivsemaks, aga ei ole õige öelda, et me ise saime jaole ja hakkasime takistama.

Aga mida te ise rahandusministrina nüüd teete? Mida te rahapesu tõkestamise komisjoni juhina teete, et midagi sellist enam ei korduks?

Laias laastus on kolm tegevussuunda. Üks on, et püüame selgeks saada, mis eelmine kord viltu läks. Ma absoluutselt ei ole nõus, et meil ei olnud seadusi. Tõsi, 2014. aastal lõdvendati rahapesu seadusi – rahapesust teatamata jätmine dekriminaliseeriti. Loomulikult tuleb seadusi karmimaks teha. Kui praegu maksimumtrahv on 32 000 eurot, siis tegelikud trahvid mujal riikides on enamasti seotud protsendiga rikkumisest. Me peaksime selle aasta lõpuks suutma osa neist seadustest riigikogus ära teha. Kolmandaks tuleb ka institutsioonid paremini tööle panna. Praegu on see komisjon toiminud vastutuse hajutamise kohana – hea kohana, kus öelda, et keegi teine vastutab. Aga tegelikult peaks ta olema see koht, kus vastutus selgelt ära öeldakse.

Te olete öelnud, et ebaefektiivne ja loid rahapesu uurimine prokuratuuris on ka üks põhjus, miks te ei toeta Lavly Perlingu jätkamist peaprokurörina. Mis on teie etteheited temale?

Ta võib küll öelda, et teda ei olnud 2012–2014 prokuratuuris, aga mida sellele järgneva viie aastaga tehti? Vastus on, mitte midagi pole tehtud. Karistatud ei ole praktiliselt kedagi. On algatatud pseudoasjad, kus loksustatakse tellereid. Tellerid rahapesuga ei tegele.

Olete süüdistanud Perlingut ka politiseerituses. Mis seda tõendab?

Enam paremat näidet kui Savisaare kaasuse menetlemine ei ole. Seal oli alustuseks poliitiline aplaava ja siis sisuliselt ka poliitiline äralõpetamine. Kui see ei ole poliitiline prokuratuur, siis ma ei tea, mis asi on.

Kriitikud ütlevad, et võib-olla see on teil lihtsalt peade veeretamise aktsioon: esmalt Lavly Perling, siis Elmar Vaher…

No aga valimistel on tagajärjed, ja peavadki olema. Minu meelest on see täiesti mõistetav, et uued ministrid tahavad verd värskendada ja oma meeskonda teha. See ettekujutus Eestis, et meil on ametnike riik – kes sõltumata sellest, mis Eestis toimub – lihtsalt künnavad oma rada edasi, ei ole vastuvõetav.

Kas vastab tõele, et Elmar Vaheri magistritöö plagiaadisüüdistuse tagant paistavad EKRE kõrvad?

See kindlasti ei vasta tõele. Pigem paistavad sealt need kõrvad, nagu erakonna esimees ütles – Tallinna Ülikool on massiliselt andnud välja diplomeid asjade eest, mille eest poleks tohtinud neid välja anda.

Mart Helme rääkis nädalavahetusel EKRE volikogus esinedes järjekordselt kohtunike peade veeretamisest. Miks te neid kohtunikke ähvardate?

Kontekst oli ju väga konkreetne: meil on jälle järjekordne riigikohtu otsus, mis sisuliselt kehtestab Eestis homoabielude jõustamiseks seadusandlust. See ei ole isegi mitte kooseluseaduse rakendamine, see on välismaal sõlmitud samasoolise abielu, mis Eesti seaduste järgi on mittekehtiv, siis riigikohus otsustas nüüd, et meil on samasooliste abielu õigus Eestis ka. Ja see on poliitika tegemine. Kohtunikud poliitikat tehes selgelt väljuvad oma tööpõllult ja võtavad endale õiguse olla kas parlament või muu riigivalitseja. See õõnestab võimude lahusust ja usku õigusriiki. Selles olukorras ei ole vastust küsimusele «aga kust ma need mehed maha hääletan valimistel?».

Aga kas siseministril on kohane rääkida peade veeretamisest?

Kohtunikud peavad arvestama, et nemad langetasid otsuse. Ma ütleks nii, nagu USA president Andrew Jackson ütles, et mingu siis seda ellu viima. Tehku siis poliitilisi otsuseid ja poliitikud otsustavad, et neid otsuseid nad ei hakka rakendama. Kuhu me siis õigusriigis jõuame? Mida nad endale lubavad?

Mida teie siis teha saate?

No riigikogu kinnitab ju riigikohtu kandidaate. Meil on mitu tükki tulemas. Seda rangemalt peab hindama nende kandidaatide õigusfilosoofiat. Kui palju nad kujutavad ette, et neil riigikohtu liikmetena on õigus teha poliitilisi valikuid. Aga kui me näeme täiesti selgelt, et meil on riigikohtu näol mingisugune võimu usurpeerinud seltskond, siis tuleb küsida, kas meil on vaja ikkagi väga põhimõtteliselt teha kohtureform.  

Kas selles osas võiks olla ka poolehoid teie partnerite Isamaa ja Keskerakonna poolt?

Kui me koalitsiooniläbirääkimistel tõstsime justiitsreformi laua peale, siis ei olnud laua ääres ühtegi erakonda, kes oleks vaielnud vastu, et Eesti õiguskaitsesüsteem vajab reformimist. Iseküsimus on see, et ega kohtunike personalipoliitika on sellest üks väike osa, meil on ka prokuratuuri reformi küsimus õhus, mida teha täituritega, kuidas me kaitseme inimeste privaatsust riigi üleliigse pealtkuulamise ja järlevalvamise üle.

Näiteks EKRE on soovinud, et oleksid kohtunikud ka tähtajaliselt tööl, mitte eluaegselt, seda koalitsioonileppes ei ole?

Seda me välja ei kaubelnud, see tuleb järgmiste valimiste järel.

Nädalavahetusel toimunud EKRE volikogul rääkis Mart Helme, et Tallinna Ülikool on propagandaasutus, kus on teadustase olematu ja neile ei tohiks üldse teadusrahastust anda. Kas see on siis ühe valitsuserakonna ametlik seisukoht, et võtame Tallinna Ülikoolilt rahad ära?

Eks Mart oma tavapärase utreeringuga juhtis tähelepanu väga tõsisele probleemile, et kui meil teadustöö asemel käib ideoloogiatöö kõrgharidusasutuses, kui jagatakse paremale ja vasakule välja magistrikraade, mis lähemal uurimisel osutuvad plagiaatideks. Kui palgatakse isegi mitte kolmanda, neljanda, vaid viienda järgulisi Euroopa n-ö akadeemikuid, kes maanduvad Eestisse meie justkui akadeemilist taset parandama, kui ülikoolid on muutunud immigratsioonipumbaks.

Aga teie siis, kasutades ära jõudu, võtate neilt rahastuse ära?

Nii lihtsalt see ei käi, kõrghariduse rahastus on teistmoodi korraldatud. Kui küsida, mis asi on võim, see seisab kahes asjas: sa saad otsustada, kuhu raha kulub ja sa saad otsustada personalipoliitikat, siin me jõuame tagasi selle riigi peaprokuröri ja teiste ametikohtadeni. Kui sa ei saa neid asju otsustada, siis sa võimul ei ole. Me ei ole erakond, kes oleks valitsuses, aga ei ole võimul.

Aga Tallinna Ülikooli teadusrahastus ohus ei ole?

Tallinna Ülikool on ka suur ja lai. See minu ütlus punaprofessorite kohta, paljud olid selle ütluse peale pahased, aga minu meelest valed inimesed olid pahased, ainsad, kes oleks võinud selle peale pahased olla, on punaprofessorid. Kuna punastel pole au ega häbitunnet, siis neil pole sooja ega külma sellest, mis nende kohta öeldakse. Me näeme seda ka alama astme haridusasustustes, et need on järjest enam muutumas poliitilise ideoloogia platvormiks, kus meie noortele tehakse ajupesu. See ongi poliitikute ülesanne sellele probleemile tähelepanu juhtida ja selle probleemiga tegeleda.

Selles ajupestud asutuses on doktorikraadi omandanud ka teie kaksikõde, mis tema selle kõige peale ütleb?

Ütleb ka, et seal on palju punaprofessoreid. Ma olen Mardiga nõus, et meie kõrghariduses on probleem, ta on liiga ideologiseeritud tänasel päeval, me ei saa oma raha eest vastu seda kõrget haridust, mida peaks saama.

Neljapäevast on teil puhkus, kas te lähete ka laulu- ja tantsupeole, olete te ise seal kunagi esinenud, kuidas teil laulu- ja tantsuoskusega on?

Ei ole ei laulnud ega tantsinud, laulu jorisen ikka vahetevahel, aga plaanin minna jah.

Mida te arvate sellest, et laulupeo repertuaaris ei ole seekord Alo Mattiiseni laule?

Minu meelest see, mida me näeme, on süstemaatiline, ideoloogiline rünnak eestlaste kultuurilise ja rahvusliku identiteedi pihta, kus kõik, mis on õilis, ilus, hea ja eestlastele igiomane, üritatakse kas ära lahjendada, pea peale pöörata või häbenemisväärseks teha. See on kuritegelik, niimoodi ei tohi teha, traditsioonid, müüdid ja meie kangelased on üks lahutamatu osa sellest, et meil on olemas oma isiklik rahvuslik identiteet, meile ainuomane, selle lammutamine on rünnak eestluse vastu! See on kuritegelik, mul on lootus, et inimesed võtavad need laulud ise üles.