Valitsus ootab kannatamatult uut majandusprognoosi. Venemaa kisub koalitsiooni siseelu teravaks. Põxit teeb koalitsioonitoa umbseks.

Jaanijärgse nädala poliituudiste kurdistav vaikus annab võimaluse vaadata ette suvest järele jäänud kahele kuule. Riigikogu koos ei käi, ametnikud ja ministridki ministeeriumites jooksevad vahetustega puhkusele ja tagasi. Siiski on oluline suve jooksul silmas pidada päris mitmeid teemasid, mille arenguid jälgivad aeg-ajalt telefonis uudisteportaalide veebilehti värskendades ka puhkerežiimis poliitikud.

PÖIDLAD-PIHUS-MAJANDUSPROGNOOS

Kuigi suvise majandusprognoosi avalikustamine jääb septembri esimesse poolde, saab valitsus info veidi varem. Võib arvata, et mida lähemale prognoosi valmimisele, seda tihedamalt hakkavad valitsuspoliitikud uurima, millal seda ka näha saaks.

Miks? Koalitsiooni jaoks sõltub prognoosist väga palju. Mitmed valimiste eel antud lubadused, mille täitmine on edasi lükatud, on sõnades seotud uue majandusprognoosiga – kui see lubab kulutada, siis kohe ka kulutama hakatakse. Jättes kõrvale asjaolu, et sedasi lükkavad poliitikud oma lubaduste täitmise võimalikkuse ametnike kaela, on valitsusel hädasti kulutusi vaja teha. Seni pole saadud kindlalt välja öelda peaaegu ühtegi tähtaega, millal mõnd kulukat lubadust täidetakse.

Mida oodatakse? Valitsus ootab prognoosist üht: see peab näitama olukorda, mis lubab teha suuremaid kulutusi ilma eelarvet suuremasse miinusesse ajamata. Sellise prognoosi jaoks peavad täituma mitmed eeldused: SKP lõhe vähenemine, suurepärane maksulaekumine, majanduskasvu numbrite tagantjärele korrigeerimise tulemused jne. Kõik need võivad koos või ükshaaval muuta olukorda, mille ees on valitsus augustis, kui hakatakse juba ette valmistama 2020. aasta eelarve koostamist.

Mis siis saab? Praegu on võimatu ennustada. Senine kogemus näitab, et rahandusministeerium on prognoosides olnud enamasti optimistlik, eriti võrreldes näiteks Eesti Panga prognoosidega. Viimaste aastate maksu- ja aktsiisimuutused teevad ennustamise ilmselt senisest veel keerulisemaks. Seega ei jää muud üle kui oodata ja vaadata.

SUVINE KLIIMAMUUTUS

Kuna Eesti väljumist põlevkivienergeetikast on hakanud suunama elu laiemalt, mitte Eesti poliitikud, siis selle tagajärgi saab valitsus tunda veel terve suve.

Miks? Päris koondamised Eesti Energias alles algavad ja see protsess hoiab suvel kliimateemat kuumana. Oma panuse annab kindlasti ka augustikuine Arvamusfestival, kus arutletakse kliimaküsimusi ning sealsed mõttekäigud saavad kindlasti laialt kajastatud. Vaevalt sealt midagi peale kriitika valitsuse suunal kostab. Ka valitsus ise on lubanud sügiseks kokku saada plaani, kuidas Eesti Energia ja põlevkiviprobleemiga edasi tegeleda.

Mis on selle mõju? Esiotsa kindlasti negatiivne, sest suured koondamised mõjuvad valitsusele halvasti. Toimuva Eesti-väliste arengutega põhjendamine ei pruugi töötada. Peab ka märkama, et löögi all on peaministriparteile oluline piirkond Ida-Virumaa. See lisab ka erakonna survet, et olukorrale leitaks toimiv lahendus. Seda aga ehk polegi vaja erakonna juhtidele rõhutada, sest on ilmne, et positiivse lahendusega on parteil võimalus võita veidigi tagasi kaotatud või apaatseks jäänud venekeelseid valijaid.

Ja veel, valitsuserakond EKRE on seni olnud üleüldse inimtekkelise kliimasoojenemise eitajate leeris. Praeguste Ida-Viru probleemide põhjusteks on Euroopa meetmed kliimaprobleemi, millesse EKRE ei usu, pidurdamiseks. Seega EKRE arvates surub EL jälle peale midagi, mida pole vaja. Lahkarvamused valitsuses paistavad taas.

FOTO: MEEM: SKUNK.EE

VENEMAA TIIRUTAB KORIDORIS

Ülekaaluka kahekolmandikulise häälteenamusega lubati Venemaa tagasi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) liikmeks. Eesti delegatsiooni kõik kolm liiget – Eerik-Niiles Kross (Reformierakond), Indrek Saar (SDE) ja Raivo Tamm (Isamaa) – hääletasid vastu. Istungilt puudus Eesti delegatsiooni juht, keskerakondlane Maria Jufereva-Skuratovski, kes viibib USAs õppereisil.

Aga Eesti oli ju vastu. Siis on kõik hästi? Jah, kuid suurem küsimus on, mis saab edasi. EKRE on otsustanud selle teema jõuliselt enda kasuks pöörata. Siseminister Mart Helme sõnavõtt valitsuse pressikonverentsil oli terav, enne seda kutsus ta pressiteates üles tegema otsust, et Eesti lahkuks ENPAst. See paneb Keskerakonna ja Isamaa üsna nigelasse seisu.

Miks? Mõistagi ei pea kumbki erakond Venemaa tagasivõtmist laua äärde heaks otsuseks, eriti Isamaa. Aga samas teavad mõlemad, et kui midagi soovitakse muuta, tuleb olla laua taga, mitte selle äärest ära kõndida. Seda enam, et ENPAs on ikkagi Eesti ELi liitlasriigid. Et ainult see saab olla Keskerakonna ja Isamaa seisukoht, teab hästi ka EKRE. See võimaldabki neil nüüd esineda järskude seisukohtadega Venemaa suunas, mis nende valijaile kindlasti meeltmööda on.

Mis edasi? Sisepoliitilises vaates on küsimus, kas EKRE hakkab esitama Keskerakonna ja Isamaa seisukohta ENPAst siiski mitte lahkuda kui nende kahe partei nõrkust ning ELi suunas koogutamist. Mingeid märke sellest võime saada juba laupäeval, kui toimub EKRE volikogu ning Mart Helme peab kõne poliitilisest olukorrast.

Aga Keskerakond? Nemad on jälle väikestviisi kahvlis. Erakonna venekeelsed valijad ilmselt ei näe ENPAs toimunus väga suurt probleemi, aga Eesti valijad kindlasti näevad. Keskerakond vajab mõlemaid. Ei jäägi muud üle, kui taunida ja otsida lahendusi teiste sarnaselt mõtlevate riikidega. Ning loota, et Venemaa teema suvel Keskerakonda lõhestama ei asu.

Aga Isamaa? Muidugi tahaks nad olla ise kõige suuremad rahvuslased ja Venemaa vastu seisjad. Aga seda võimalust neile enam sülle ei kuku, EKRE püüab need õunad õhust. Välisministri portfelli omamine nõuab ka teatud tasakaalukuse säilitamist.

KUST TULEB JANUKUSTUTAJA?

Pealtvaatajaile ehk humoorikaski aktsiisisõda Eesti ja Läti vahel on mõlema riigi jaoks muidugi üsna tõsine asi. Mitusada miljonit eurot tõsine asi. Ja päris kindlasti ei mõju see hästi Eesti valitsusele, kes on jätnud mulje, et aktsiisimuudatuse käik tehti taas kord kõike nüansse kaalumata.

Mis saab? Teema tapmine sõltub palju sellest, kui suur on kahe riigi soov asjad kokku leppida. Või vastupidi, kui suur on ühe või teise riigi soov seda teemat pildis hoida. Kohtumisi, arutelusid, läbirääkimisi pidades asi aina venib ning ei näita Eesti valitsust just heast küljest. Aga tagasi võtta aktsiislangetust enam ei saa, sest seda lubati valijatele.