Ansip: Jüri Rattal on Euroopa tippjuhtide valimisel hea positsioon

Pildil vasakult Jüri Ratas ja Andrus Ansip

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA / PM/SCANPIX BALTICS

Euroopa Komisjoni asepresidendi Andrus Ansipi sõnul on peaminister Jüri Ratas ülemkogul suhteliselt tugevas positsioonis, et Euroopa institutsioonide tippjuhtide valimisi mõjutada. 

Maikuus toimunud Euroopa Parlamendi valimiste järel peab Euroopa ülemkogu koos Euroopa Parlamendiga mõistatama, kellega asendada mitmeid Euroopa mõistes üliolulisi ametikohtasid. Nii näiteks otsitakse asendust praegusele ülemkogu juhile Donald Tuskile, Euroopa komisjoni presidendile Jean-Claude Junckerile, välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Federica Mogherinile ja Euroopa Parlamendi presidendile Antonio Tajanile.

Euroopa Komisjoni asepresident ja endine Eesti peaminister Andrus Ansip ütles, et Jüri Ratasel on ülemkogu 28 liikme seas suhteliselt tugev positsioon, arvestades, et ta kuulub mõjukasse ALDE poliitilisse perekonda. ALDEsse kuulub 28st ülemkogu liikmest tervelt üheksa: lisaks Eesti peaministrile veel ka Belgia, Taani, Tšehhi, Luksemburgi, Hollandi ja Sloveenia peaministrid.

«Ma räägin hetkel enda kogemusest. Sa oled märksa paremini kõikidest arengutest informeeritud, kui sinu parteirühm on tugev,» sõnas ta ja lisas, et kui tema oli peaminister, kuulus ALDEsse lisaks temale veel vaid Hollandi peaminister Mark Rutte. «See hääle kõlamine võiks olla märksa tugevam, kui ta oli omal ajal.»

Eeskätt sõltub Ansipi sõnul see, kui palju Eestit ülemkogul kuulda võetakse, aga rääkijast. Sellega nõustus ka endine peaminister, praegune riigikogu liige Taavi Rõivas.

«Automaatselt on Eesti üks 28st või kuus 751st. Kumbki neist tehetest meile väga suurt rolli ei anna, aga kui meie esindajad on ise aktiivsed ja oskavad asju õigesti ajada, siis Eesti arvamusega arvestatakse,» sõnas Rõivas.

Ta ütles, et vajadusel saab Eestit suuremaks rääkida ning mõjukust saab ka heade esindajatega paremaks või suuremaks muuta. Väga palju sellest tegelikult sõltubki.

Maailmavaade kaalub piirkonna üle

Nii Ansip kui Rõivas sõnasid, et geograafilistest liinidest (ehk siis, kes on meie lähimad piirkondlikud naabrid) rohkem sõltub ülemkogul riigijuhtide erakondlikust kuuluvusest. Samas on oluline ka sooline tasakaal.

«Ei ole mõeldav, et kõik [Euroopa institutsioonide juhikandidaadid – toim] oleksid suurriikidest või Kesk-, Põhja-, või Lõuna-Euroopast. Samuti ei ole mõeldav, et kõik kandidaadid oleksid meessoost,» sõnas Rõivas.

Samas ei ole see, millisesse Euroopa poliitilisse perre mõni kandidaat kuulub, alati määrav. Rõivas tõi näite Luksemburgi peaministrist Xavier Bettelist, kes toetas 2014. aastal Euroopa Komisjoni presidendi kohale kaasmaalast Jean-Claude Junckerit, olgugi, et ta oli tema kõige suurem sisepoliitiline rivaal.

Peaminister Jüri Ratas sõnas neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil, et Eesti huvides on nii geograafiline, demograafiline, kui ka sooline tasakaal. Ratas lausus, et seisab selle eest, et ka Kesk- ja Ida-Euroopa saaks tippjuhtide seas esindatud.

Kindlamate kandidaatide esile kerkimine on lähinädalate küsimus

Rõivas ütles, et praegu on seis tippkandidaatide osas veel üpris lahtine ning kaardistatakse riikide seisukohti. Ühtlasi on erinevad hoiakud niinimetatud spitzenkandidat'i protsessi osas. Samas lisab ajasurvet Euroopa parlamendi presidendi valimine juuli alguses.

«2. juulil tuleb juba uus Euroopa Parlament kokku ja peab valima endale uue spiikri. Seetõttu on kõige eelistatum see, et jõuda tippjuhtide paketis kokku leppida juba enne seda, kui uus Euroopa Parlament kokku tuleb,» sõnas ta.

Seega võiksid esimesed kindlamad nimed selguda järgneval kahel nädalal, sealhulgas ka Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat, kes peab hakkama teadaolevate volinike kandidaatide hulgast endale meelepärast meeskonda moodustama.

Seda, millised inimesed volinikekohtadele maanduvad, näiteks, milliseid ülesandeid hakkab täitma Kadri Simson, otsustab tulevane komisjoni president koostöös riigijuhtidega.

«Eelmisel korral helistas ta [Jean-Claude Juncker – toim] mulle korduvalt. Me arutasime neid protsesse jooksvalt, nii komisjoni koosseisu kui ka tema poliitilisi prioriteete. Enne, kui ta komisjoni presidendiks valiti, saime me ka korduvalt kokku ja arutasime seda, millise positsiooni võiks Andrus Ansip saada,» sõnas Rõivas ning lisas, et see, et Ansipist saab komisjoni asepresident, oli Junckerile täiesti loomulik. «Ansip oli Junckeri kolleeg peaministrina ja Junckeri jaoks kogemus peaministrina tõstis kandidaadi automaatselt teise kategooriasse.»

Suhteliselt kindel on Rõivase sõnul ka see, et tulevane ülemkogu president valitakse riigijuhtide seast. «Ma oleks väga üllatunud, kui ülemkogu valiks juhatajaks kellegi, kellel pole peaministrikogemust,» ütles ta. Ülemkogu juhi kandidaadid selguvad aga Rõivase sõnul võimalikult hilja.

«Reegel on see, et kui nüüd on mõni ametisolev peaminister, kes sellele kohale pretendeeriks, siis hoiab ta seda alguses pigem enda teada. Nii kui ta avalikult teatab, et soovib kuhugi kohale kandideerida, siis peab ta olema enda edukuses väga kindel, sest siis kaotab ta kohe ka oma sisepoliitilist kapitali, kui ta eelistab mõnda rahvusvahelist ametit oma riigi peaministri omale,» sõnas Rõivas.

Andrus Ansip tõi välja, et temal oleks isiklikult väga hea meel, kui mõne Euroopa institutsiooni tippu tuleks praegune Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Samas on tema sõnul Eestile head ka neli praegu kõige rohkem konkurentsis olevat kandidaati: sakslasest Euroopa Rahvapartei/Euroopa Demokraatide fraktsioonijuht ja EPP spitzenkandidat Manfrew Weber, hollandlasest Euroopa komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans, taanlasest Euroopa konkurentsivolinik Margarethe Vestager ja prantslasest Brexiti läbirääkija Michel Barnier.

Ansip lausus, et Merkel Euroopa eesotsas tugevdaks Euroopa Liitu. «Inimesed teadvustaksid märksa enam, mis Euroopa Liit tähendab,» ütles ta. Sama arvamust avaldas kolm päeva tagasi ka Luksemburgi peaminister Xavier Bettel. Emmanuel Macron sõnas teisipäeval aga, et toetaks Merkelit Euroopa Komisjoni ametikohale, Junckeri asemel. Siiamaani pole Merkel ise huvi Euroopa tippkohtade järele avalikult üles näidanud.

Tagasi üles