Valitsus ootab igavat ja kuuma suve, kus inimesi huvitaks poliitika asemel merevee temperatuur. Ilm on oma panuse andnud, aga poliitiliselt laetud sündmusi juhtub endiselt, ja mitte valitsusele positiivseid.

IDA-VIRU TÖÖKRIIS

Eesti Energia teatas 1300 inimese saatmisest sundpuhkusele ja välistatud pole ka koondamised. See ei ole midagi muud kui kriis. Küsimus on, kas see on kriis, milleks oli võimalik valmistuda?

Mis juhtus? Juhtus CO2-kvoodi suur hinnatõus ja Venemaa odav elekter Põhjamaade turul, mistõttu põlevkivielekter ei ole lihtsalt konkurentsivõimeline. Keegi ei osta seda.

Miks nii äkki? See on oluline küsimus. Mõlemad eespool nimetatud põhjused on sellised, mille ilmnemine justkui ei tohiks olla asjaga tegelejatele üllatus. Aga miks jääb mulje, et juhtunu tabas osapooli ootamatult? Kas me ikka teame kõike, eriti mis puudutab praeguseks olukorraks valmistumist? Selgust vajab, kuidas valmistus põlevkivienergeetika kriisiks valitsus, kuidas omavalitsused ja kuidas Eesti Energia ise.

Kes mängib ja millist mängu? Eesti Energia (EE) samm on äärmuslik, mis eeldaks, et eelnevalt on läbi proovitud kõik muud variandid olukorda lahendada, aga need ei ole aidanud. Kas see nii on, ei tea. Fakt on ka, et riik on omanikuna Eesti Energiast eelarvete täiteks viimastel aastatel võtnud hulgaliselt dividende. Kas see raha aidanuks EE-l praegust olukorda vältida või vähemalt leevendada, ei tea samuti. Igal juhul on EE põlevkivielektri tootmiselt põlevkiviõli tootmisele üleminekul järgmise sammuga päris mitu aastat hiljaks jäänud. Miks?

Mis edasi? Valitsuse pressikonverentsil loetles peaminister Jüri Ratas üles hulga osapooli, kellega ta on lahendusvariante arutanud. Ettevaatlikult pakkus ta ka lahendusi. Esiteks uue õlitehase ehitamine, mis annaks põlevkivile kasutust. See aga ei kõla kuidagi kiireloomulise lahendusena. Veel pakkus Ratas, et kaalutakse elektrienergia julgeolekureservi või strateegilise varu võimalusi. «See võib-olla tähendab ka, et tuleb inimesi hoida palgal ja nad reaalselt igapäevaselt tööd ei tee,» ütles Ratas.

Ida-Virumaa olukord

FOTO: Skunk.ee

SIMSON VOLINIKUKS, JA MITTE AJUTISELT

Pärast Keskerakonna juhatuse otsust kinnitas valitsus, et Eesti kandidaat Euroopa Komisjoni volinikuks on keskerakondlasest endine minister Kadri Simson. Et see koht on talle, hakati rääkima kohe pärast koalitsiooni kokkupanekut EKRE ja Isamaaga.

Mida see tähendab? Keskerakond ja eelkõige peaminister Jüri Ratas jääb ilma oma lähedasest kaasvõitlejast, kes on olnud koos veel mõne inimesega Ratase kitsaimas kaasvõitlejate ringis. Samas on ka selge, et Simson ei ole olnud EKREga valitsuse tegemise tugevaim toetaja.

Kuulujutud... et tegelikult on Keskerakonnal plaan saata volinikuks Ratas ise, said nüüd tõenäoliselt punkti. Ka Ratas kinnitas, et Simsonit ei esitata kandidaadiks selleks, et ta oleks volinik ajutiselt, kuna Andrus Ansip liigub europarlamenti. See kinnitus – kui sõnad peavad – nullib variandi, et n-ö päris volinikuks suunduks paari kuu pärast Ratas.

Kust selline spekulatsioon? See skeem on kuuldavasti Reformierakonna pakutav plaan Keskerakonnale, kuidas praegune koalitsioon Ratast säästes – või päästes, kuidas kellelegi – lõhkuda ning oravatega uus valitsus teha. Nagu näha, ei ole Keskerakond seni vedu võtnud. Selle plaani kahjuks räägib ka asjaolu, et kui Simson läheb ajutiselt volinikuks, kaotab ta riigikogu mandaadi, mida ta voliniku kohalt naastes tagasi ei saa. Vaevalt see Simsonile meelitav perspektiiv tundub.

SOTSID OTSIVAD KUVANDIT

Indrek Saar, Riina Sikkut või Lauri Läänemets on sotside umbkaudu 500 delegaadi valikus pühapäeval. Tõenäoliselt ei valita uut esimeest Jevgeni Ossinovski asemele ära esimeses valimisvoorus, kaks kandidaati jõuavad teise vooru.

Mis on kaalul? Sotsidel on vaja lahendust olulisele küsimusele: kuidas saada suurema hulga valijate esimeseks valikuks? Uuringutes, kus küsitakse lemmikerakonna järel ka teist eelistust, on selleks teiseks väga tihti just sotsid. Aga teine valik ei saa hääli valimistel, veel vähem võidab neid. Ja sotside potentsiaal on ju teada, nende toetus on olnud ka kõrgemal kui 20 protsenti.

Miks see nii on? Sotside seas usutakse, et asi pole niivõrd selles, mille eest erakond seisab või mis on nende sõnumid. Pigem on küsimus, kas nende ideede eest kõnelejad mõjuvad ka usutavana. Teisisõnu, kas sotside kuvand vastab sisule. Ja nagu suurtes organisatsioonides ikka, on ka palju neid, kes leiavad, et erakonna sissepoole ei ole praegused juhid piisavalt tööd teinud.

Mis on valik? Suuresti kas kogemused või värsked näod. Kumb mõjuks erakonnale ja selle kuvandile paremini?

Kes siis võidab? Kõige vähem riskantne pakkumine on suurte kogemustega Indrek Saar. Kui otsustatakse värskuse kasuks, on eelis Riina Sikkutil. Lauri Läänemetsa üllatusvõime sõltub sellest, kui palju on tal toetajaid maapiirkondades, kus rohkem endise Rahvaliidu taustaga sotse.

HELME STAND-UP

Sellist show’d kui see, mille korraldas oma sõnutsi endal näitlejaanded avastanud siseminister Mart Helme, pole riigikogus mõnda aega nähtud. Umbusaldamine kukkus läbi, koalitsiooni hääled Ladõnskaja-erandiga pidasid. Kohalolnute sõnul ei tundnud Isamaa poliitikud end Helme vastuseid kuulates kuigi mugavalt, aga valikut neil pole – kas see valitsus või opositsioon.

Mis edasi? Järgmise päeva infotunnis kaitses Jüri Ratas oma siseministri 120 minuti jooksul ära. Mulle teadaolevalt olid Helme väited, just nagu oleks Ratas aktiivselt osalenud perevägivallakahtlustega ministri naisele helistamise projektis, Ratast omajagu häirinud. Aga ükskõik mis samm EKRE esimehe suunas tähendaks ka koalitsiooni lõppu. Seega tuleb kaitsta ja loota, et midagi muutub. Kuni järgmise korrani.