Lauri Hussar: pean oma koormat edasi kandma

Lauri Hussar, Eesti 200 esinumber Euroopa Parlamendi valimistel, kaalub valituks saamise korral liitumist Euroopa Rahvapartei (EPP) fraktsiooniga, millesse kuulub Isamaa – samas on ta kunagise valijana ise Isamaas valusalt pettunud.

Olgem ausad, sinu (küsija sinatab põhjusel, et ollakse endised kolleegid – VK) šansid saada valitud Euroopa Parlamenti on pehmelt öeldes kesised, miks sa ikkagi kandideerid?

Põhjusi on mitu. Iga kandideerimise eesmärk on saada valitud. Samas on eesmärk edastada oma sõnumit. Eesti 200 on otsustanud erakonnana jõuliselt edasi tegutseda. Peale europarlamendi valimistel osalemise hakkame üles ehitama ka oma piirkondlikke organisatsioone.

Ma küsisin, miks sina kandideerid.

Ja nelja aasta pärast riigikogu valimistele läheb Eesti 200 ka kindlasti. Mina kandideerin, sest ei taha ärgata sellises Euroopas, mida 27. mail (päeva pärast EP valimisi – VK) hakkavad juhtima paremäärmuslased ja radikaalid. Euroopa otsib end ja vajab tugevat sõnumit, mis aitaks edasi minna. Minu põhjused kandideerida on seotud selle sõnumi, Eesti 200ga ja ka sellega, et me väärime tugevamat ja paremat Euroopat.

Igor Taro kirjutab sinu Facebooki seinal sind täägides: «Miks peaks kedagi huvitama Brüssel? Mind ja Sind huvitab hoopis see, mis saab Eestist.» – Edasi tuleb jutt totakatest direktiividest, mida võib lugeda ka euroskeptiku jutuna. Kõlab, nagu võiksite liituda selle fraktsiooniga, mida loob EKRE. Millest me räägime?

Läheme Euroopasse tegema tugevamaks Euroopat, ja mida tugevam on Euroopa, seda paremini läheb Eestil. Direktiividega seoses on Euroopal palju õppida: kindlasti peab tegema paremat selgitustööd, miks üks või teine direktiiv on vajalik. On ka üle võlli regulatsioonide näiteid. Euroopal on praegu kõige rohkem puudu enesekindlusest. Selle leidmiseks on vaja seada ühiseid eesmärke. Reguleerimine ei saa olla omaette eesmärk.

Eesti 200ga liitudes ütlesid, et Eesti 200 on paremkonservatiivne erakond.

Ei ütelnud.

Õhtuleht, 14. jaanuar 2019.

Õhtuleht on mind valesti tsiteerinud. Ma rääkisin….

Liberaalkonservatiivsest erakonnast. Mis see tähendab?

Vaatame näiteks Soome Kokoomust või Läti Ühtsust. Nende erakondade enesemääratluses on sees liberaalkonservatiivne hoiak. Euroopa kõige suurema konservatiivse erakonna, Saksa kristlike demokraatide programm on väga liberaalne ja demokraatlik. Paljude tugevate reformimeelsete parteide kohta ei julgeks ma küll öelda, et nad oleksid selgelt konservatiivses või paremliberaalses nišis.

Ma mõtestaksin poliitmaastikku pigem edasi-tagasi võtmes. Paljude erakondade puhul näeme, et nad tahavad pöörata ühiskonda tagasi millegi poole, millest me oleme tulnud. Võime mõtestada ka ida-lääne skaalas. Võimalusi end poliitmaastikul määratleda on palju. Eesti 200 on toonud Eesti poliitikasse mitu olulist teemat.

Ärme hakka neid praegu kordama, räägime Euroopast.

Ja kui Eesti Vabariigi valitsus…

Täna räägime Euroopast, Lauri.

Moodustatava valitsuse puhul näeme, kui ambitsioonitu on see koalitsioonileping. Eesti 200 ongi selleks, et viia ühel hetkel ellu vajalikud reformid.

Selleks on riigikogu valimised, täna räägime Euroopast. Tuletan veel sulle su sõnu meelde: «Eesti on eriline riik, sest suudab elus hoida üht maailma väikseimat kultuurkeelt. Eestlased on alati osanud ajada asju targalt ja omatahtsi.» Kõlab nagu euroskeptiline seisukoht, kas pole?

Aga mis on sellest euroskeptilist? Miks tuleb Eestit ja Euroopat vastandada?

Ma ei vastanda, ma küsin, mida sa mõtled.

Euroopa Liit koosneb rahvusriikidest. Üks Euroopa deviise on ju ka mitmekülgsus. Eesti on väga eriline riik, Euroopas kindlasti oluline lüli. Euroopat ja Eestit tahavad vastandada euroskeptikud, mina ütlen, et Eestil on võimalik Euroopale palju juurde anda. Tänu Euroopale on meie elu paremaks läinud, aga ka meie panus saab seda paremaks teha.

Sa oled Andrus Karnau saates tegelikult juba välja öelnud, et plaanid liituda Euroopa Rahvaparteiga, kuhu kuuluvad kristlikud demokraadid ja konservatiivid.

Ma ütlesin, et mulle meeldiks see.

See on fraktsioon, kuhu Eesti parteidest kuulub Isamaa ja mis alles hiljuti peatas Viktor Orbáni juhitava Fideszi liikmelisuse. Missugust ühisosa tunned sinna pikka aega kuulunud Fidesziga ja fraktsiooniga laiemalt?

Kui Fideszi on kaotamas oma liikmelisust EPPs, siis see näitab, et seal on demokraatlikel jõududel ülekaal. Isamaa tänane flirt EKREga ei ole tervitatav, paljud Isamaa valijad on selles erakonnas sügavalt pettunud. See ei peaks olema ühe konservatiivse erakonna programm – kaitsta paremradikaalseid seisukohti. Mina endise Isamaaliidu valijana olen samamoodi pettunud. Eesti poliitmaastikul on tekkimas väga suur kõrvalekalle ja dissonants, see on ka üks põhjus, miks ma otsustasin poliitikasse minna.

Sellesse samasse EPPsse kuuluvas Orbáni juhitavas Ungaris käis hiljuti kampaania praeguse Euroopa Komisjoni presidendi Junckeri vastu.

Orbániga koos on end pildistanud ka Isamaa esimees. Aga EPPsse kuulub ka CDU, tegemist on väga reformimeelse parteiga, selle programm on täiesti suurepärane. EPP on väga suur partei ja Eesti peab olema selles esindatud.

Aga küsimus oleks, missugune on sinu hinnang Junckerile.

Juncker oleks kindlasti pidanud olema jõulisem.

Keda eelistaksid sina Euroopa Komisjoni presidendina?

Poola endine president ja tänane ülemkogu esimees Donald Tusk on teinud väga head tööd. Ta on väga autoriteetne, tema võiks olla võimalik president. Tal on selleks keeruline saada, tal puudub toetus omaenda riigis, tema juhitav partei on opositsioonis, aga kui ta on võinud saada ülemkogu eesistujaks, miks ei võiks ta saada Euroopa Komisjoni presidendiks.

Siiski, osalt läheb sinu kaldumine EPP poole vastu Eesti 200 liberaalse kuvandiga, ma oleks arvanud, et vaatate Eesti 200s Macroni poole.

Macron jälle vaatab ALDE poole.

Kuivõrd te arutasite seda erakonnas?

Meie otsus pole veel sada protsenti langenud. Kui aeg on küps, siis otsustame. Kindlasti ei saa Macroni võimalust välistada. Aga kui märkimisväärne osa Eestist valitud saadikuid hakkab kuuluma ALDEsse, siis paljudes teistes fraktsioonides jääb Eesti hääl nõrgaks.

Missugused aspektid Macroni kirjast Euroopa kodanikele sind kõige enam kõnetasid?

Endise ajakirjanikuna kõnetas mind enim valeuudistega võitlemise aspekt. See, et peame libauudiste ja vihakõnega midagi ette võtma. Paljude tema seisukohtadega ma aga ei nõustu: olen seisukohal, et Euroopa Liidu ühise armeega edasiliikumine võib olla keeruline. Kaitsekoostöö NATO raames on seni kordades efektiivsem kui Euroopa Liidu senised sellealased initsiatiivid. Macron räägib ka Euroopa Liidu miinimumpalgast, selleks, ma arvan, ei ole Euroopa Liit valmis, sest riikide elatus- ja palgatase on liiga erinev. Vaesemaid riike ja nende ettevõtjaid võib see valusalt lüüa.

Kui sa läksid poliitikasse, siis ütlesid, et lihtne avatuse-suletuse vastandus enam ei tööta. Missugust avatuse-suletuse proportsiooni silmas pead?

Eesti soov olla avatud maailmale on olnud Eesti arengu võti, see on aidanud meil olla edukas riik. Tänases Eesti poliitikas näeme teravaid vastandusi: avatus-suletus, Eesti ja Euroopa. Need ei tööta ega vii meid tõele lähemale. Peame leidma kesktee: me oleme eestlased, aga me oleme ka eurooplased.

Hästi lühidalt: milleks on Euroopa Liitu vaja?

On öeldud, et see on rahuprojekt. 19. sajandi rahvusriikide võimuvõitlus ja võimusfääride tekitamine lõppes kõigepealt esimese ja siis teise maailmasõjaga. Praegu teevad need riigid koostööd, neil on ühisosa, nad jagavad ühiseid põhimõtteid. Meil on ühine majandusruum, tagatud vaba liikumine, millest Euroopal on ainult võita. Euroopa jagab ka ühist kultuuriruumi ja nii on tekkinud Euroopa Liit, mis hoiab koos 28 riiki, tõenäoliselt varsti 27 riiki.

Missugustes valdkondades on peaks Euroopa Liit tegema rohkem koostööd ja mis valdkondades jätma rohkem otsustusõigust liikmesriikidele?

Euroopa Liit peab leidma oma enesekindluse, lõhestatusest üle saama. Koostöö süvendamise valdkondi ehk ei peaks otsima. Euroopa Liit peaks jõudma digiajastusse. See, mida me Eestis kirjeldame personaalse riigina, võiks jõuda Euroopasse. Euroopa Liit peab tegelema ka piiride füüsilise ja vaimise kaitsmisega, et saaksime Euroopat rahulikult ja turvaliselt edasi ehitada.

Mis võiks olla need paar-kolm prioriteeti, mille peale kulutada Euroopa ühist raha?

Digiarengusse peab kindlasti rohkem panustama, näiteks tehnoloogiakeskuste parema rahastamise näol. Ka ääremaadele tuleb raha juurde anda, infrastruktuuri arendada, et aidata järele vähem arenenud piirkondi. Ka regionaalpoliitilised investeeringud on väga olulised. Kõige olulisem on aga haridus, sest Euroopa on teravas konkurentsis nii USA, Hiina kui ka teiste arenevate riikidega.

Miks ei ole Kristina Kallas Eesti 200 esinumber?

Leppisime kokku, et tema erakonna esimehena võtab sihikule erakonna organisatsiooni ülesehitamise. Ta palus mul olla erakonna esinumber. Arutasime pikalt, kas üldse läheme europarlamendi valimistele, see oli seotud erakonna tulevikuga. Leidsime, et reformimeelset mõtet on Eestile vaja – ja siis otsustamise ka europarlamendi valimistel kandideerida ja tulla välja täisnimekirjaga.

Pressiteade sinu esinumbriks saamise kohta oli eriti veider, su nimi tuli alles kolmandas lõigus. Miks nii?

Pressiteadet ei oska ma kommenteerida, aga uudistes oli küll kõigil pealkirjas, et esinumber on Lauri Hussar.

Sinu 1300 häält viimati riigikogu valimistel pole ju lootuselt halb, kuid Eesti 200 jäi siiski riigikogu ukse taha. Missugune on sinu isiklik roll Eesti 200 valimistulemuse eest?

Eesti 200 tegi hea tulemuse, sai 4,4 protsenti häältest. Puudu jäi selgemalt sihitud sõnumist ja konkreetsematest väljaütlemistest, lõpuks strateegilisest kommunikatsioonist.

Küsimus oli, mis on sinu isiklik vastutus.

See on seotud minu valijatega ja sellega, et ma pean oma koormat edasi kandma ja Eesti 200 ridades edasi tegutsema.

Kõlab nagu karistus, aga olgu peale.

Me kõik kanname koormat elus ja peame seda tegema vastutustundlikult.

Mis pärast valimisi juhtus? Miks te nii lössi vajusite?

Eesti 200 on otsustanud minna erakonnana edasi. Koostasime loodavale koalitsioonile ka väga põhjaliku paketi, mis reforme Eesti vajab, see oli oluliselt konkreetsem kui Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide «koalitsioonileping». Ja kui sa ütled, et Eesti 200 ei olnud pildil, siis mul on küsimus ajakirjanikele: miks te ei tulnud ja ei küsinud meie kommentaare?

Valitsuse moodustamine algas kohe pärast valimisi, see kujunes ootamatult – ja loomulikult pöörati tähelepanu sellele protsessile, mitte erakonnale, kes riigikokku ei pääsenud. Aga vaatame veel kord tagasi. Poliitikasse sisenedes läksid kindla peale välja: tollased analüüsid ütlesid, et Eesti 200 saab sisse, sa olid teine number. Mitu korda oled oma valearvestust kahetsenud?

Ei olnud valearvestust. Ma läksin teadmisega, et Eesti 200 seis ei ole hea; teadmisega, et kogu senine poliitmaastik on Eesti 200 vastu; et Eesti poliitikasse on sellist jõudu nagu Eesti 200 vaja. Kolm kuud tagasi ütlesin Postimehe toimetuse ees, et lähen poliitikasse, sest ma ei taha ärgata Eestis, mis on tundmatuseni muutunud. Kahjuks me ikkagi ärkasime sellises Eestis, ja ka sina, Vilja, oled sellest korduvalt kirjutanud.

Räägime nüüd ära ka selle, mis tookord rääkimata jäi. Tookord ei seletanud sa, mis su lahkumise tegeliku põhjus oli. Võib-olla tahad sellest rääkida nüüd.

Minu lahkumine oli seotud Eesti 200 ettepanekuga kandideerida selles nimekirjas, siira murega Eestis toimuva peale. Siiralt lootsin, et suudan midagi Eesti 200le juurde anda. Suutsin anda päris palju, tegin erakonna kolmanda valimistulemuse, aga sellest ei piisanud, et erakond oleks parlamenti saanud. Jätkan aktiivse erakonna liikmena.

Kas ka suhtekorraldusettevõtte kaudu, mille oled loonud?

Minu ettevõte on täna mitteaktiivne.

Sul ei ole ühtegi klienti?

Olen välja öelnud, et olen nõus inimesi koolitama.

Kliente on või ei ole?

Ütleme nii, et täna ei ole, sest mul pole aega sellega tegeleda. Aga on inimesed, kes tahavad minuga koostööd teha. Eks kõik sõltub europarlamendi valimistest. Aga valitud tegevusalal on võimalusi palju ja hätta ma ei jää.

Mis on sinu isiklik konkreetne eesmärk europarlamendis?

Minu mure on seotud sõnavabadusega ja ajakirjanduse tulevikuga. Ei Euroopa Liit ega Eesti riik ega G20 ole suutnud langetada otsust digimaksu küsimuses. Suur osa reklaamirahast läheb Eestist maksuvabalt välja ja Eesti väljaannetel ei lähe seetõttu hästi. Sisuloomet on seetõttu vähem. Kui ajakirjandusorganisatsioonidel läheb halvasti, kaob enesekindlus. Kehvema ajakirjanduse pärast saame kehvema ühiskonna ja kehvema demokraatia.

Uus valitsus on läänelikus Euroopas tekitanud mittemõistmist. Kuidas sa selgitaksid Euroopas oma kolleegidele, miks selline valitsus sündis?

Selle valitsuse liikmetel endil lasub kohustus seda selgitada. Mina ei saa olla selle valitsuse advokaat, küll aga saan olla selle valitsuse kriitik. Äärmuslikust retoorikast veelgi hullem on ambitsioonitus, mis koalitsioonilepingust vastu vaatab ja sellest on väga kahju.

Brexit on Euroopa kriisi märk. Mis on selle võimalikuks saamise sügavam põhjus?

Paljud inimesed on tundnud end heitunu ja kõrvaletõugatuna, tundnud, et nendega ei arvestata. Sellest on kõigil palju õppida. Tänu sotsiaalmeediale on need inimesed üles leitud, neile on suunatud eksitavat reklaami ja eksitavat sisu. See, et Brexit juhtus, on suuresti tingitud ka sellest, et Suurbritannia juhid elasid oma mullis ja ei näinud ette, et see kriitiline osa rahvastikust või muutuda aktiivseks ja selle kasutasid Brexiti arhitektid osavalt ära.

Missugust nõu annaksid president Kersti Kaljulaiule? Mis teemadest ja mis toonil tuleks kõnelda Vladimir Putiniga?

Kersti Kaljulaid räägib loomulikult majandusest, aga ta peaks rääkima ka Ukrainast, Venemaa käitumisest. Ka sellest, kuidas me omavahel läbi saame.

Lõpetuseks, missugune on see väärtus, millest sa kunagi ei tagane?

Iga inimese elu moto võiks alati olla kuulata oma südame häält.

Mida ta sulle ütleb?

Südame häält tuleb kuulata, sest see ei luba iseendaga vastuollu minna. See ütleb mulle, et tuleb olla vastutustundlik, tähelepanelik ja hooliv.

Tagasi üles