Jaak Madison: ma ei poolda aborte, mis on tehtud lihtsalt mugavusest
Vaata saadet ja loe intervjuud

Europarlamenti kandideeriv EKRE poliitik Jaak Madison avaldas täna saates «Otse Postimehest», missugused eesmärgid on uuel koonduval paremkonservatiivsel jõul Euroopas ning avaldas oma seisukohti ka aktuaalse Eesti poliitika teemadel.

Viimati käis selles saates Ruuben Kaalep, teised kutsutud on ära öelnud. Miks EKRE poliitikud Postimeest kardavad?

Kollektiivset otsust, et oleks keelatud mõne konkreetse ajakirjaniku või meediaväljaande juurde minna, tehtud ei ole. Minul isiklikult mingisugust kartust ei ole ning ma räägin hea meelega oma ideedest ja seisukohtadest.

Nii et erakonna luba ei pidanud taotlema?

Kui oled erakonnas aseesimees, siis… Ma ei usu, et erakonna esimees hakkaks aseesimehel keelama anda intervjuusid Euroopa Parlamendi valimiste teemadel, mis on päevakohased.

EKRE on viimasel ajal intensiivselt ajakirjandust rünnanud, ERRi ja Postimeest eriti, millest see räägib?

See räägib probleemidest, mis on ajakirjanduses. Seda ei saa öelda kõikide ajakirjanike kohta. On ajakirjanikke, kes on objektiivsed, teevad oma tööd pühendumusega ja heas usus, andes avalikkusele informatsiooni. Näiteks «Aktuaalses kaameras» anti sõna osapoolele, kes halvustab peaministrit tema valiku pärast pidada koalitsiooniläbirääkimisi erakonnaga, mis on tekitanud osas ühiskonnagruppides tugevat vastuseisu, aga Ratas ise vastulauseõigust ei saanud, et selgitada, miks ta seda teeb. Tonaalsus pole kindlasti olnud sõbralik. Kui intervjueeritakse mõne teise erakonna esindajat, on küsimused olnud korrektsed ja viisakad ning lastakse vastata lõpuni; kui meie poliitikud lähevad sama ajakirjaniku juurde, siis on küsimused ründavad, agressiivsed ja vastuse andmine lõpetatakse vahelesegamisega. Igal ajakirjanikul on oma meelsus ja seda ei saa pahaks panna, kuid oma töökohta arvestades tuleb säilitada objektiivsus või vähemalt üritada olla hea, neutraalne ajakirjanik.

Saate nüüd väljendada ka oma ja erakonna etteheiteid Postimehele.

Postimehe grupis on näiteks ajakirjanik, kes kajastas meie rõõmsat tõrvikurongkäiku, mis oli mõeldud vabariigi sünnipäeva tähistamiseks, sotsiaalmeediasse pani ta pildi tekstiviitega, et see ei ole Eesti, kus ta tahab elada. See kaardistab kohe ära ajakirjaniku meelsuse. Tal oleks selleks õigus, kui ta ei oleks kajastanud seda üritust ajakirjanikuna, sest muidu on selle ürituse kajastamine juba ette negatiivse tooniga – kuigi üritus iseenesest oli ju positiivne.

Kutsusite eile sotsiaalmeedias inimesi üles mitte osalema Kõigi Eesti üritusel – soovitasite selle asemel minna metsa linnulaulu kuulama või kirikusse. Kumba ise tegite?

Ma tegin mõlemat. Eile oli siiski palmipuude püha, ma käisin Hageri kirikus, mis on arhitektuuriliselt väga ilus, ja seal on ka väga hea õpetaja.

Miks suur hulk inimesi tunneb, et nende vabadus ja vabadused on ohus?

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. On võimatu ette kujutada, et kõik mõtleksid ühtemoodi, ja see olekski halb ühiskond, kui kõik mõtleksid ühtemoodi.

Loomulikult on siin oma osa avaliku fooni loomisel. Kui me näeme ajalehtedes pealkirju, et EKRE hakkab eeskuju võtma totalitaarsetest režiimidest, hakatakse piirama ajalehtede toimetusi, panema inimesi kinnistesse asutustesse – see ei ole tõsi. See tekitab osas ühiskonna liikmetes arvamuse, et äkki nii ongi. Teine põhjus on võimetus aru saada valimistulemustest, leppida nendega – et tõesti ongi inimesi, kes valivad EKREt ja neid väärtusi, mida meie erakond esindab. Nii et kaks põhjust: väärarusaamad, mis tulenevad avalikust foonist, ja teiseks leppimatus demokraatlike protsessidega.

Missugusest demokraatiast me räägime? EKRE on väljendanud, et nemad ei pea liberaalset demokraatiat väärtuseks.

Demokraatiast alusvundamendi väärtusena. Liberaalne demokraatia on kujunenud terminina viimase paarikümne aasta jooksul. Liberalism ideoloogiana on niivõrd ärahekseldatud. Klassikaline liberalism on põhiõiguste vabadus, majanduslik vabadus, samal ajal väärtustades teatud alustalasid ühiskonnas. Väärtusküsimused ühiskonnas on: perekondlik poliitika, tugev riigikaitse. Liberalismi mõiste on niivõrd ära devalveeritud – liberalism kui kõike kõigile ükskõik millise piirini, igaüks teeb, mida tahab. Siduda seda demokraatia alusvundamendiga on totaalselt vale, sest demokraatia on demokraatia. Kõik erakonnad, kes osalevad valimistel, aktsepteerivad seda, et Eesti Vabariigis on põhiseadus, kus määratakse inimeste põhiõigused, vabadused, põhiseaduslik kord. Küsimus on vaid eri ideoloogiates, eri nägemustes, kuidas Eestit edasi arendada. See ei ole liberaaldemokraatia, see on demokraatia. Liberaalse demokraatia sildi alla on üritatud panna kõik need liberaalsed küsimused, et näiteks ei või rääkida sündimata laste küsimustest või sisserändest. Ei saa siduda demokraatiat ideoloogiaga – demokraatia on demokraatia.

Teie lähete valituks osutumise korral Euroopa Parlamenti. Kui EKRE peaks saama kaks kohta, kes on nimekirjast teine mineja?

Ma usun, et kõik inimesed peale Mart ja Martin Helme ning Henn Põlluaasa on nõus minema. Küsimus on pigem, kes saab võimaluse.

Räägime sellest paremradikaalselt populistlikke parteisid ühendavast jõust – ma saan aru, et tekkimas uus fraktsioon. Itaalia Lega Nord, põlissoomlased, Taani Rahvapartei ja Alternative für Deutschland on juba kohtunud – EKRE esimesel kohtumisel veel ei osalenud?

Esiteks, see pole kindlasti radikaalne. Tegemist on põhivooluparteidega, mis on saanud valimistel tugeva toetuse. Austria Vabaduspartei on ju valitsuses, neil on asekantsleri koht, Itaalias on ka Matteo Salvini siseminister. Teine asi on see, et see poliitgrupp hakkab baseeruma olemasoleval grupil, ENFil (Europe of Nations and Freedom). Ehk siis kõik need parteid, eelkõige Saksa ja Austria erakond, on praegu seal grupis. Eesmärk on seda gruppi laiendada ja reformida uue parempoolse jõuna, millega liituksid ka parteid teistest gruppidest, näiteks konservatiivid ja reformistid.

Uue grupi teke tuleneb sellest, et Suurbritannia lahkub. Sinna gruppi kuulusid ka põlissoomlased, aga kuna see laguneb, siis nad tulevad pigem uude suunda kaasa. UKIP ka lahkub, samas mõned väiksemad parteid liituvad tõenäoliselt selle uue jõuga.

Aga näiteks Marine Le Peni partei?

Marine Le Pen peaks ka praeguse seisuga olema samas grupis, kuid pole saladus, et selle parteiga on olnud palju probleeme, isegi austerlastel ja itaallastel. Vahel on prantslaste arusaamade ja uhkuse pärast olnud keeruline koostööd teha. Kuna Le Pen oma Rahvusrindega tõenäoliselt muud väljundit ei leia, teeb ta ilmselt sellessamas grupis koostööd.

Olete öelnud, et loodava grupi eesmärk on otsustavalt mõjutada Euroopa tulevikku. Mis suunas?

On kolm põhilist eesmärki. Üks on demokraatia reformimine. Praegu on kõik teised poliitgrupid juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ.

Kuidas see on mõeldud – tahate, et Euroopa Komisjoni president oleks otse valitud?

See ei oleks üldse halb idee. Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni presidendi valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi – mitte enne tehakse kokkulepped ära, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie.

Nii, punkt kaks.

See, millised pädevused peavad olema Euroopa Liidul, Euroopa Komisjonil – ja millised pädevused jäävad rahvusriikide kätte. Kui Taani tahtis 2016 taastada erakorralise piirikontrolli tulenevalt rändekriisist, vajas ta selleks volitust Euroopa Komisjonilt. Kui seda volitust ei saa, siis põhimõtteliselt erakorralist piirikontrolli taastada ei või. Teine näide, majanduslik ebavõrdsus.

Katsume natuke kontsentreeritumalt.

Tihti räägitakse palju föderaliseerumisest.

Ühesõnaga, teine punkt on föderaliseerumise vastasus?

Absoluutselt. Aga sellest rääkida on tihti parem üksikute punktide kaupa, mis teevad asja selgeks. See föderaliseerumine on liiga üldsõnaline ja loosunglik.

Tegelikult ei ole ju mingit föderaliseerumist, riikidel on ise otsustamise õigus ju väga suur.

Tihti ei ole. Suurim föderaliseerumise probleem sai jätku 2009 Lissaboni leppega. See on põhimõtteliselt Euroopa Liidu põhiseadus. Meie võime siin vastu võtta, mida tahame, aga kui see läheb vastuollu Euroopa Liidu põhiseadusega, siis mingisugust suveräniteeti… unustame ära.

Punkt kolm?

Kaitsekoostöö. Nende parteide idee, kes selles grupis koostööd teevad, on see, et Euroopa riigid peavad suutma kaitsta oma välispiiri, reageerima ohtudele.

Piiride kaitsmine on ju praegugi oluline eesmärk, kus te probleemi näete?

See koostöö on kõvasti arenenud tänu itaallastele, Matteo Salvinile. 2015-2016, kui suur kriis puhkes, oli arutelu, kas Euroopa Liit peaks sekkuma Põhja-Aafrika rannikul inimsmugeldajate tegevusse – minema sinna, tõkestama rändekriisi, et smugeldajad ei saaks inimesi panna paatide peale ja lükata merele. Pooled riigid olid nõus, et me ei saa lahendada seda probleemi Euroopas. Vastu oli Saksamaa tulenevalt oma ajaloolistest kompleksidest.

Missugust konkreetset muudatust koostöös tahate saavutada?

Samamoodi, nagu on Itaalia teinud. Sellised organisatsioonid, kes lähevad merele ja justkui vabatahtlikult päästavad inimesi, ei saa tegutseda anarhiliselt – et lähevad, võtavad sada inimest peale ja toovad Itaalia rannikule.

Kas nad peaksid neil siis laskma ära uppuda või?

Probleeme tuleb lahendada sealpool kallast. Tuleb teha koostööd Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidega, et sealtpoolt oleks piir suletud. Kui Liibüa ei suuda kontrollida oma välispiire, siis see on meile julgeolekuoht, ja seega on meil kohustus aidata Liibüal kaitsta oma välispiiri ja nii tõkestada illegaalne immigratsioon.

Missugused on siis loodava fraktsiooni konkreetsed tegevused koos näiteks Liibüaga, Aafrika riikidega? Kuidas see välja näeb?

Euroopa Parlamendi ainuke roll on surve avaldamine. Parlamendi ülesanne on juhtida tähelepanu, võtta vastu seadusakte, millega pannakse kohustused liikmesriikidele tegeleda probleemiga nii või naa. Ega parlament ei ole ju täidesaatev võim.

Ma ei räägi liikmesriikidest. Te ütlesite, et probleemiga peab tegelema nendes riikides, kust rändevood lähtuvad. Kuidas te seda ette kujutate?

Samamoodi – suunatud abi, konkreetne abi. Euroopa Parlament võib võtta vastu resolutsiooni suunata konkreetne abi näiteks Liibüa või mõne teise riigi väliskaitse tugevdamisse. Või näiteks ettepanek liikmesriikidele suurendada kohapealset tegevust, et tõkestada illegaalset migratsiooni.

Olete öelnud, et tahate Euroopa Liidu suunata tema lätete juurde. Missugused ELi põhiväärtustest – inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus, õigusriik ja inimõigused – teile ei sobi?

Euroopa söe- ja teraseühenduse algne mõte oli tihe majanduslik koostöö, vaba turg, vaba kaupade liikumine – prantslastel ja sakslastel pole mõtet sõdida, sest majanduslik kahju oleks liiga suur.

Majanduse juurde jõuame, aga kuidas jääb nimetatud väärtustega?

Inimõigusi on üritanud tõlgendada teised grupid, mitte meie. Inimõigused on paika pandud ÜRO inimõiguste konventsioonis. Tänapäeval kuuleme pidevalt, isegi Euroopa Parlamendis, et vaba liikumine ehk migratsioon on inimõigus. See ei ole inimõigus. Inimõigus ei ole samasooliste abielu, nagu väidavad tihti mõned poliitgrupid. Põhiinimõigusi tulebki kaitsta – inimõigus on elada rahulikult oma elu, mitte tunda surmaohtu. Minnes Brüsseli jõuluturule on paljudel inimestel surmahirm, kui nad näevad automaatidega sõdureid tänavatel.

Kuidas suhtute vabakaubandusse ja ühisesse avatud tööjõuturgu?

Positiivselt – juhul, kui see on positiivsetel alustel. Kui meil on olemas Euroopa Liidu struktuurifondid ja toetused, siis need peavad olema võrdsed. Ma räägin põllumajandustoetustest.

Toetused toetusteks, räägime tööjõu vabast liikumisest.

See on ja seda lõpetada ei saa, pigem on meil probleem renditööjõuga. Tõkestada tuleb kolmandatest riikidest pärit odava tööjõu kasutamist. Aga Euroopa Liidu sees – et eestlane läheb tööle Soome või sakslane Hispaaniasse – seda keelata oleks mõeldamatu.

Turumajandus, lühidalt?

Vaba turumajandus ongi see algläte, millest me räägime, mitte poliitiline ületsentraliseeritud ühendus.

Euro?

Riikide vaba valik. Olen euro suhtes skeptiline, sest euro on valuutana väga halvasti kontrollitav. Euro võib säilida, aga kui keegi otsustab eurost loobuda ja minna tagasi rahvusvaluuta juurde, siis see õigus peab neil olema, nagu peab ka Suurbritannial olema õigus lahkuda Euroopa Liidust.

Just nimetatud Salvini on Putinit imetlenud. Missugune on selle uue jõu Venemaa-poliitika?

Uus parempoolne jõud hakkab esindama meie huvisid, milleks on jõuline kaitsepoliitika, Venemaa agressiooni hukkamõistmine. Siin näen head koostöövõimalust põlissoomlastega, Taani Rahvaparteiga, võib-olla ka ühe Läti erakonnaga, kes võiks selle grupiga liituda ja neutraliseerida russofiilseid mõtteavaldusi, mis võivad esineda Itaalias, Prantsusmaal ja teistes riikides. Näeme Saksamaa diilitamist Venemaaga Nord 2 teemadel ja ka teiste riikide sümpaatiat Venemaa vastu. Venemaa ei ole hea ja üllas, nagu itaallased tihti mõtlevad.

Vene sanktsioonid peavad jääma või ei?

Meie toetame sanktsioonide jätkamist.

Kuidas positsioneerib see uus fraktsioon ennast Hiina suhtes?

Seda ei ole keegi jõudnud veel arutadagi. Mina isiklikult näen Hiina tegevuses ohtu.

Mida arvate Macroni kirjast Euroopa kodanikele, mis kirjutatud lähenevate EP valimiste kontekstis?

Ma ei ole jõudnud seda lõpuni lugeda, pealkirja küll nägin. Olles korduvalt tema avaldusi lugenud, usun, et midagi üllatavat seal ei ole: hoiatatakse parempoolsete eest, kes võivad lõhkuda nende mugavat olukorda Euroopa Liidus ja võivad ohustada stagnatsiooni ja föderaliseerumist. Ma eeldan, et seal võib selline sisu olla.

Te ei ole seda lugenud?

Ei, ma ei ole seda lugenud.

See on hämmastav. Te kandideerite Euroopa Parlamenti.

Teate, ei jõua lugeda iga föderalisti ja globalisti mõtteavaldusi. Ma ei näe mingit probleemi selles, et ma ei tutvu Macroni väljaütlemistega, sest seal ei ole üleüldiselt midagi erinevat.

Erinevat millest?

Tema tavapärastest väljaütlemistest.

Missugusena kujutate ette Euroopa Liitu ette kümne aasta pärast?

Siiralt loodan, et kümne aasta pärast on EL majanduslikku koostööd tegev liit, mis suudab aktsepteerida liikmesriikide eriarvamusi, erinevaid rahvuslikke huvisid, samal ajal töötab rahu nimel Euroopas, kus on au sees euroopalikud väärtused, milleks on kristlik kultuuriruum, eri rahvused, julgeolek, kaitse – samal ajal aktsepteerides riikide suveräänsust ja iseotsustamisõigust.

Kuidas suhtute Ungari ja Poola arengutesse? Mida eeskujulikku leiate neist riikidest Eesti jaoks?

2016 toimus väga suur pingestumine, kui Ungari ja Poola eirasid…..

Küsimus oli, mida eeskujulikku leiate Ungarist ja Poolast Eesti jaoks.

Suur eeskuju on see, et Ungari ja Poola ajavad suveräänset immigratsioonipoliitikat, suveräniteedipoliitikat. Ungari oli esimene, kes tõkestas illegaalse immigratsiooni 2015, investeeris üle miljardi euro oma piiri kaitsesse. Euroopa Komisjonis ei täna neid keegi selle eest. See on väga suur eeskuju Eestile.

Poola ja Ungariga tuleb teha strateegilist koostööd. Eriti Poola on meile oluline strateegiline partner, kelles sõltub meie rahu ja julgeolek.

Kuidas hindate Ungaris maksumaksja raha eest algatatud kampaaniat Sorose ja Junckeri vastu?

Seda hindavad ju Ungari valijad. Neil on õigus teha kõiki poliitkampaaniaid, et edastada oma sõnumit, ja valijad annavad sellele hinnangu.

EKRE ja teie sõsarparteid iseloomustavad endid kui rahva tahte kandjaid ja selle tahte teokstegijaid. Kes see rahvas täpselt on ja mida teilt ootab?

Iga rahvas ootab poliitiliselt jõududelt oma riigi ja rahva nimel töötamist, jättes kõrvale mõne teise riigi huvid ja mõne liidu ülemuslikud huvid. See ongi iga rahva soov.

Mida see tähendab?

See tähendab, et tuleb töötada eelkõige omaenda rahva ja riigi heaks ja alles seejärel Euroopa Liidu terviku heaks. Eestis võtame kolm korda rangemalt üle kõiki direktiive – mida me ei peaks. Kõige olulisem on eemaldumine kadaklusest – et me peame igal juhul välja paistma nagu Saksamaa vend. Ei, me oleme Läti ja Soomega ühes regioonis, peamised eesmärgid on julgeolek, rahva heaolu kasvamine, majanduslik areng.

Endine president Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et Eesti ei tohiks muutuda järjekordseks ebaõnnestunud Euroopa riigiks. Kuivõrd mõistate tema muret?

Mina mõistan seda muret selle kaudu, et ta kuritarvitas Eesti maksumaksja raha oma talu remontimiseks. Sellisel isikul ette heita Eesti valijale tema valikut on sobimatu. Eesti kindlasti ei muutu halvas mõttes Ida-Euroopa riigiks. Ma ei taha halvustada Ida-Euroopa riike, me oleme siiski saatusekaaslased, ka nemad on arenevad demokraatiad. Ilvesel ei maksa muretseda, Eesti jätkab koostööd oma naabritega ja ka Euroopa Liidus.

Ilvese isiku kaudu jõuame tagasi sisepoliitikasse. Tulevane maaeluminister Mart Järvik jagas 10. märtsil postitust, mille kohaselt juhivad Eesti riiki «salajuudid ja sionistid», kes ei seisa Eesti riigi eest. Ta nimetas Ilvest ja Siim Kallast, Ansip aga olevat juutlusega tihedalt seotud. Kuidas teie sellistesse avaldustesse suhtute?

Iga inimene vastutab oma väljaütlemiste eest. Mina ei pea maailma juhituks salaorganisatsioonide poolt.

Kuidas suhtute oma erakonnakaaslase Ruuben Kaalepi riigikogus tehtud žesti, mida on juba korranud nii Martin Helme kui ka Henn Põlluaas?

Ma vist ise ei ole seda žesti teinud veel.

Kas teeksite midagi sellist?

Mul ei ole vajadust provotseerida meediat, ma saan piisavalt tähelepanu. Ma arvan, et tegemist oli leidliku õrritamisega, konksuga, mis neelati kergesti alla. Need alanud spekulatsioonid tegid Kaalepile suurt reklaami ja ta palju tuntumaks. Mil viisil, see on igaühe enda hinnata.

Kuidas teie hindate?

Mina ei oleks seda nii üle tähtsustanud.

Ma ei küsi mitte tõlgendajate kohta, vaid suhtumist Kaalepi tegevusse.

Mina olen aru saanud, et kui surud näpud kokku ja tõstad kolme sõrme üles, siis on see OK-märk. Sain meediast teada, kuidas seda kasutavad eri grupid. Ma tõesti ei teadnud, et see märk võib tähendada ka midagi muud kui OK. Hukka ma teda küll ei mõistaks.

Tegelikult olete teie esimene, kellega seoses kerkis esile natsismi toetamise küsimus. Pean silmas teie 2012. aastal tehtud blogipostitust. Kuivõrd on teie seisukohad tänaseks muutunud?

Minu seisukoht on alati olnud, oli siis ja on ka täna see, et ajaloo küsimuste üle tuleb arutleda eri vaatepunktidest. Ei saa jääda kuskile krampi kinni. Ajaloost tuleb rääkida faktidega ja anda hinnanguid. Kui ma pidasin blogi, olin esimese kursuse tudeng ja käisin sõnadega palju vabamalt ringi. Ajalugu on mitmetahuline, ja see oli ka toonase postituse mõte. Võime leida negatiivseid ja väga positiivseid või vähemalt mingisuguseid neutraalseid aspekte eri režiimidel. Ma ei ole nõus sellega, et ma ei või nendel teemadel arutleda.

2015 antud intervjuus väljendate veendumust, et abordi tegemiseks võiks olla tarvis luba. Kas see seisukoht on jäänud samaks?

See süsteem on juba praegu olemas. Kui inimene, kel pole terviseprobleeme ja ta tahab minna sooritama aborti, siis enne seda ongi olemas nõustamine. Ma ei poolda kergekäeliselt tehtud aborte ja aborte, mis on tehtud lihtsalt mugavusest.

Kas te arvate, et mõnel naisel on mugav teha aborti?

Ma arvan, et iga inimelu on väärtuslik, ka sündimata lapse elu on väärtuslik. Neli ja pool tuhat aborti aastas on väga suur probleem meie rahvale ja neid tuleb iga hinna eest vähendada. Tuleb vältida olukordi, kus noor naine, sattunud segadusse ja paanikasse, tahab loobuda lapsest – et ta ei teeks seda kergekäeliselt. Laps on väärtus ja sellest tuleb rääkida. See ei ole küsimus inimõigustest ja oma kehaga ümberkäimisest – me räägime kolmandast elust, mitte ainult enda kehast.

Ma saan aru, te olete Varro Vooglaiu seisukohtadel?

Ma olen seisukohal, et iga elu on väärtuslik – nii elav kui ka tekkiv elu.

Paneme siia kõrvale siis surmanuhtluse, olete öelnud, et pooldate seda.

Abort on põhjendatud juhul, kui tegemist on ohuga ema või lapse tervisele. Ehk me näeme erandeid, mitte lihtsakoeliselt. Samamoodi surmanuhtlusega – me räägime ju erandjuhtudest: retsidivist sarimõrvar, lapsevägistaja. Tekib põhimõtteline eetiline küsimus, kelle elu on väärtuslikum: kas nelja surmatud inimese elu või selle retsidivisti elu. Ja siin ma võtaksin eeskujuks Ameerika Ühendriigid. Aga see on keeruline küsimus ja seda ei saa võtta üheülbaliselt.

Olete ka rääkinud abielu institutsiooni pühadusest. Millal te ise oma elukaaslasega abiellute, et käia oma sõnade järgi?

Kas sellest vastusest tuleb nüüd Kroonika pealkiri või?

Ma ei tööta Kroonikas, töötan ajalehes Postimees.

See tuleb õigel ajal. Usun, et enne kolmekümnendat sünnipäeva on see asi korda aetud.

Tagasi üles