Senine võimumürgel on alles eelmäng (24)

Isegi 3. märtsil toimunud riigikogu valimiste tulemused pole veel ametlikult kinnitatud. Pärast valimisi esitati vabariigi valimiskomisjonile 14 kaebust, millest 12 on jõudnud riigikohtusse. Riigikohtul on otsuse langetamiseks aega seitse tööpäeva. Riigikohus on teada andnud, et nemad kasutavad kogu ettenähtud aja ära, sest kaebuste hulk on suur. See tähendab, et riigikohtu otsust on oodata 27. märtsil, tuleva nädala kolmapäeval.

Eeldatavasti koguneb valimiskomisjon 28. märtsil. Siis avalikustatakse valimistulemused Riigi Teatajas. Seejärel saab president riigikogu kokku kutsuda – tal on selleks aega kümme päeva pärast seda, kui tulemused on Riigi Teatajas ilmunud. Uue riigikogu kokkukutsumisega astub praegune valitsus tagasi.

Presidendi ettepanek

Kui riigikogu koosseis on kinnitatud ja praegu ametis olev valitsus tagasi astunud, siis nimetab president 14 päeva jooksul peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesande moodustada uus valitsus. 11. märtsil andis president Kersti Kaljulaid teada, et teeb ettepaneku moodustada valitsus valimiste võitjaerakonna juhile ehk siis Reformierakonna juhile Kaja Kallasele. See oli ajast etteruttamine, sest praegu Stenbocki majas peetavatel läbirääkimistel Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ja Isamaa esindajate vahel Reformierakond ei osale, st moodustamisel on ilma oravateta võimuliit. Mäletatavasti lükkas Keskerakond tagasi Kaja Kallase tehtud ettepaneku koalitsiooniläbirääkimisi alustada – põhjendusega, et kui Reformierakonna 500eurone tulumaksuvabastus kõigile teoks teha, kulub selle peale 250 miljonit eurot ja ühegi Keskerakonna valimislubaduse täitmise, iseäranis erakorralise pensionitõusu jaoks raha ei jäägi. Samuti süüdistas Keskerakond Reformierakonda ülbuses ja juba enne laua taha istumist punaste joonte tõmbamises.

Edasine ajaraam näeb seaduse kohaselt välja niisugune: kui president on peaministrikandidaadi nimetanud, esitab viimane 14 päeva jooksul riigikogu ettekande valitsuse moodustamise aluste kohta ning riigikogu langetab otsuse talle selleks volituste andmise kohta.

Kui peaministrikandidaat on riigikogult volitused saanud, siis esitab ta seitsme päeva jooksul valitsuse koosseisu presidendile, kes nimetab valitsuse ametisse kolme päeva jooksul. Kui peaministrikandidaat ei saa riigikogu poolthäälte enamust, ei suuda valitsust moodustada või loobub sellest, on presidendil õigus seitsme päeva jooksul õigus nimetada teine kandidaat. Kui president seitsme päeva jooksul teist kandidaati ei esita, loobub sellest või kui teine kandidaat ei suuda valitsust moodustada – või ei saa riigikogult selleks volitusi –, läheb peaministri kandidaadi ülesseadmise õigus riigikogule. Siis seab riigikogu üles peaministrikandidaadi, kes esitab valitsuse koosseisu presidendile. Kui see jääb 14 päeva jooksul tegemata, kuulutab president välja erakorralised valimised.

Võimalikud võimuliidud

Muidugi ei pruugi kogu protsess käia kirjeldatud raami kohaselt, sest kõik seaduslikud osapooled ei pea iga järgmise sammu tegemiseks ära kasutama kogu neile ettenähtud aega. Siiski võib öelda, et seadusliku raami ajalise surve mõttes on valitsuskoalitsiooni moodustamine alles algusjärgus. Otsustavalt mõjutab tegeliku ajakulu kujunemist see, kellele teeb president valitsuse moodustamise ettepaneku. Kui Kersti Kaljulaid jääb juba väljaöeldu juurde ja teeb valitsuse moodustamise ettepaneku Kaja Kallasele, on vähemasti teoreetiliselt võimalik, et Kallas läheb uuesti Jüri Ratase jutule eesmärgiga moodustada Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuskoalitsioon, millele oleks riigikogus 60 toetushäält. Samuti oleks võimalik, et ta püüab valitsust kokku panna koos Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega, mis tähendab riigikogus 56 toetushäält. Iseasi on see, kas see õnnestuks – praeguse seisuga pole see tõenäoline.

Reeglina teeb president valitsuse moodustamise ettepaneku aga siiski eeldusel, et selle ettepaneku saaja suudab ka päriselt valitsuse kokku panna – ja aktiivsed kõnelused valitsuskoalitsiooni moodustamiseks on juba käimas. Kuigi sotsiaaldemokraadid on varem teatanud, et nemad on valmis koos Reformierakonnaga enamuskoalitsiooni minema, on Isamaa juba kõrvuni sees käimasolevates läbirääkimistes Keskerakonna ja EKRE-ga. Senimaani püüavad kõik kolm osapoolt näidata, et kuigi läbirääkimised edenevad raskelt, on sündivad kokkulepped konkreetsed ja tähendavad võitu kõigi nimetatud parteide valijatele. Hulk konfliktseid teemasid on siiski veel käsitlemata, näiteks kooseluseadus ja Rail Baltic. Nende tõsisemate teemadeni, mis võivad Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliidu ka päriselt löögi alla seada, jõutakse vähemalt osaliselt tänasel läbirääkimispäeval.

Tuletagem aga meelde, et kõik kolm osapoolt on otsesemalt või kaudsemalt kinnitanud, et kokku lepitud on alles siis, kui kõiges on kokku lepitud. Keskerakond rõhutas juba Reformierakonna kutset tagasi lükates, et nad tegelikult läbirääkimisi Reformierakonnaga ei välista – neid keelduti alustamast üksnes nendel tingimustel, mida Reformierakond väidetavalt seadis. Ka ei ole Isamaa otseselt sildu põletanud. Nii paistab see parteide avalikke väljaütlemisi silmas pidades. Arvestades seda aega ja energiat, mida on juba võimuliidu loomisse panustatud, on laua tagant püsti tõusmine ja minemakõndimine siiski aina raskem.

Ent kui praegused võimukõnelused peaksid luhtuma ja president peaks võimuliidu loomise ettepaneku tegema Jüri Ratasele, siis on temalgi võimalik pöörduda taas Reformierakonna poole ning samuti ka endiste koalitsioonipartnerite Isamaa ja sotsiaaldemokraatide poole koalitsiooni moodustamise eesmärgiga. Võimalus, et valitsust ei moodusta mitte valimiste võitja, vaid valimistel teiseks jäänud erakond, poleks Eestis uus: Keskerakond teab omal nahal hästi, mismoodi maitseb võimuliiduks realiseerumata jäänud valimisvõit.