Lotman: koalitsioon EKREga võib mõjuda kui valuvaigisti, kuid selle liidu sünd on ebakindel

11.12.2018. Tallinn. Mihhail Lotman Tallinna ülikooli Juri Lotmani semiootikavaramus.

FOTO: EERO VABAMÄGI / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Kultuuriteadlane ning erakonna Isamaa liige kommenteeris Postimehele käimasolevaid koalitsioonikõnelusi Keskerakonna ja EKREga.

Mihhail Lotman, eilses «Aktuaalsele kaamerale» antud kommentaaris ütlesite, et opositsioonis on EKRE palju ohtlikum kui koalitsioonis. Mida te selle all silmas pidasite?

Probleem pole niivõrd ühes või teises erakonnas, kuivõrd selles vihas ja rahutuses, mis ühiskonnas on. Küsimus ei ole ainult EKRE liikmetes. Kui algkooli lapsed mängivad, et on natsid ja et nad on selle üle uhked ning kiusavad neid, kes ei ole natsid, siis siin ei ole ju tegemist EKRE liikmetega. Pidasin silmas, et kui EKRE on valitsuses, siis toimib see nagu turvaventiil, mis laseb viha natuke välja. Aga see ei ole muidugi ravim, pigem on see nagu valuvaigisti. Probleemid on ühiskonnas palju sügavamal. See ei ole ühe valitsuse, ühtede valimiste või ühe erakonna teema.

On õpetlik, kuidas tegeleme minevikuga. Tegeleme sellega väga valikuliselt. Võime rääkida üldsõnaliselt kommunismikuritegudest, aga ükski kommunismikurjategija pole kohtu alla sattunud. Võime rääkida natsikuritegudest, aga ükski natsikurjategija ei ole meil kohtu alla sattunud. Sellest tuleneb, et võime rääkida ükskõik mida, aga sellest ei tule mingit karistust. Sõnad eraldatakse tegudest. See on osa probleemist, selline karistamatuse sündroom. See on meie ühiskonnas olemas ja see ei ole hea.

Vaadates aga semiootikuna, siis mida te arvate praegu näikse sündiva koalitsiooni märgilisest tähendusest?

Semiootikuna võin rääkida seda, mida olen alati rääkinud. Nimelt, tegelda tuleb mitte märkidega, vaid nende taga olevate tähendustega. Oleneb, millist ühiskonda me tahame teha. Minu eesmärk oleks sidus ühiskond, kus oleks minimaalselt vaenu. Üldse ilma vaenuta ühiskonda olla ei saa, aga vähem vaenu võiks meil küll olla. Kusjuures praegu kannatavad vaenuilmingute all nii vasak- kui parempoolsed. Mingisugused meeleolude lihtsalt alla surumine ja välja naermine ei ole siin efektiivne vahend.

Märkidega on selline asi, et neil on alati mitu tähendus- ja tõlgendusvõimalust. Ühtedele on kõik läbi ja natsid valitsuses, teiste jaoks on lõpuks ometi rahulolematute hääled kuulda. Inimeste hääled, kes ei ole saanud osa Eesti eduloost. Rääkisin enne nendest algkoolilastest, aga kui te reisite näiteks Lõuna-Eestis maal ja kuulate, mida mehed poe taga õlut juues räägivad, siis olete ehk üllatunud, kui populaarne seal Hitler olla võib. Aga jällegi, võidelda ei tule märkidega. Asi on selles, et nende narratiiv on valikuline, miks on Hitler hea? Kaotas ära tööpuuduse, ehitas teid, oli efektiivne juht ja mis veel väga oluline, pani lobiseval eliidil suu kinni. Kui nüüd aga vaadata, siis kõik peavoolu erakonnad ju puhta lobisevad ja [nende inimeste silmis – toim] on vaja kedagi, kes paneb asjad paika. Ja nad loodavadki, et EKRE seda teeb. Teles oli päris hea näide, kui küsiti Soomes Eesti valimistel osalejalt, kelle poolt ta hääletaks. Vastaja esimene valik oligi Hitler. Aga kuna Hitlerit valida ei saa, siis teine valik on EKRE. Järelikult sellisele inimesele ei ole ka EKRE esimene valik. Kui nüüd aga hirmutatakse Hitleriga, siis saab selle «pärishitleri» ka välja võluda.

Oma blogis kirjutasite sedagi, et oleks andestamatu ülbus sülitada EKRE 100 000 valija peale. Teistpidi vaadates on Reformierakonnal valijad 162 000.

Kui lugesite, siis panite võib-olla tähele, et jutt käis konkreetselt Kaja Kallase EKRE a priori välistamisest. Mis puutub Reformierakonna valijaid, siis keegi ei ole välistanud ju liitu Reformierakonna ega Kaja Kallasega. Vähemasti mitte meie erakonnas. Nagu ka Helir-Valdor Seeder eile teles ütles, siis liit Reformierakonnaga oli meie esimene valik. Kui keegi kirjutas mulle blogisse, et sülitati Reformierakonna valijatele, siis pigem peaks see erakond vaatama oma juhtkonna poole.

See on muidugi loogiline.

See on loogiline, aga ma ei ole selle üle õnnelik. Lisaks poliitilistele kaalutlustele on ka isiklikud sümpaatiad-antipaatiad ning selles mõttes on liit EKREga minu jaoks viimane valik. Samas ei saa seda ka aprioorselt välistada. Pealegi tunnen Tartus palju ausaid ja häid inimesi, kes on EKRE pooldajad ja isegi aktiivsed liikmed.

Kes andis EKRE poolt hääle? See on väga mitmekesine seltskond. On Rail Balticu vastaseid, poliitilise eliidi vastaseid ja nii edasi. Nüüd on päris huvitav vaadata, kuidas see väga mitmetahuline seltskond oma saadud häältega käituma hakkab. Üks asi on olla protestierakond, teine olla erakond, millest mingid asjad siin riigis juba sõltuvad.

KE juhatusest välja astunud Raimond Kaljulaid on oma EKRE-kriitikas välja toonud ka nende liikmete korduva natsikuritegude pisendamise. Teie olete justkui natukene mõlemas kogukonnas, aga päris täielikult mitte kummaski. Kuidas see teile paistab, kas need kogukonnad neelavad selle alla?

Seda peab ikka nende käest küsima, mina olen ikkagi justkui toolide vahel. Aga minu poliitiline identiteet ei ole seotud mingite kogukondadega, vaid Eesti rahvusriigiga. Mina võin rääkida ainult iseenda ja mingil määral oma erakonna eest. Aga ega see liit EKREga mulle meeldiv ole. Jällegi tuleb vaadata, mida tehakse, mitte mida räägitakse. Minu isiklik kogemus EKREga suhtlemisel on, et neile on suurim solvang, kui tuletatakse meelde, et see on endine Rahvaliit oma liikmetega. Rahvaliidus olid alati mingid rassistlikud meeleolud. Tuletame meelde, et enne seda, kui Helme erakonna juhtimise enda kätte võttis, pretendeeris esimehe kohale erakonna aseesimees härra Ingvar Tšižikov, kes oli vaata et hullem ksenofoob kui Mart Helme. (Täpsustus: Tšižikov visati Rahvaliidust välja aastal 2010, Helme valiti EKRE juhiks 2013 - K.M.) Aga samas see erakond tundus täiesti parketikõlblik ja nagu mäletame, sõlmis Reformierakond nende ja Keskerakonnaga liidu siis, kui riigikogu suurim fraktsioon oli Res Publica. Ja Keskerakond oli siis mitte ambivalentse Ratase, vaid vägagi selge Savisaare erakond. Nii et ka siin on asi suurel määral retoorikas.

Kui töövõimeliseks te praegu sündida võivat koalitsiooni üldse peate?

Esiteks ei ole ma üldse kindel, et see koalitsioon sünnib. On ikka väga suured lahkarvamused programmiliselt jne, kusjuures kõigi kolme vahel. Mina ennustaksin, et EKRE on läbirääkimistes kõige paindlikum. Mul on lihtsalt selline tunne. Nemad tahavad kõige rohkem valitsusse, või vähemalt Helme. Aga ütlen veel kord, et see ei ole üldse kindel, et selline liit sünnib. Teised variandid on ka veel õhus, ennekõike Reform, Isamaa ja Sotsid. Ei taha ennustada, aga praegu on veel ka teised võimalused avatud.

Tagasi üles