Anu Toots: parteides on tunda peataolekut
Vaata ja loe!

Politoloog Anu Tootsi hinnangul puuduvad tänastel parteidel tugevad liidrid, nagu kunagi olid Keskerakonna juht Edgar Savisaar ja Reformierakonna juht Andrus Ansip.

Erakondade valimisprogrammid on suuresti sarnased, ühelgi parteil ei ole oma teemasid õnnestunud muuta valimistel keskseks. Miks see nii on?

Üks põhjus on kindlasti see, et parteimaastik on muutunud, ka valijaskond on teistsugune. Käib võitlus võimalikult suure valijahulga pärast. Seetõttu pakutaksegi peaaegu kõike: kellelegi ikka midagi meeldib. Teine põhjus on selles, et parteidel ei ole enam tugevaid juhte, välja arvatud ehk EKREl. Kui mõtleme tagasi Keskerakonna Edgar Savisaare ja Reformierakonna Andrus Ansipi peale, siis tänane olukord on sootuks teine. Parteides on tunda peataolekut: et millega siis ikkagi välja minna. Peaaegu igaüks mäletab Ansipi lubadust viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Selle üle irvitati, aga see jäi meelde.

Pakun veel ühe põhjuse: elu on hea. Majandusel lähen hästi. Pole ühtegi haiget kohta, mida kohe ravima hakata.

See on ka tõsi. Öeldakse isegi, et kui ei ole eksistentsiaalset hirmu, siis poliitiline ruum laguneb või muutub väheatraktiivseks. Mis puutub väitesse, et majandusel läheb hästi, siis siin ei vaata ei parteid ega ajakirjandus ausalt peeglisse. Kust me teame, et läheb hästi? Näiteks tööturu olukord ei ole üldsegi hea. Tööpuudus on kuskil viie protsenti peal. Eesti on ainus Euroopa Liidu riik, kus tööpuudus ei ole langenud viimasel aastal. Meil on umbes 50 000 töötut.

No ega täishõive polegi ju eesmärk, väike tööpuudus on pigem tervislik.

Jaa, aga see on seesama vana tööpuuduse ja tööotsijate kokkuklapitamise probleem. Kui tööandjad ütlevad, et neil on vaja 11-12 000 inimest sisse tuua, siis tegelikult on meil neli korda niipalju rahvast Eestis olemas, kes otsib tööd. Töö ja tööotsija ei leia teineteist. See probleem ühtegi erakonda ei kõneta.

Missugused päris probleemid peale nimetatu veel Eesti ees seisavad, mida erakonnad programmides ei puuduta?

See, millest erakonnad kõige rohkem räägivad, on õppekeele küsimus haridussüsteemis. Tegelikult nad selles teemas ei eristu, võib-olla EKRE on teist nägu kui teised. See on lahtisest uksest sissemurdmine. Selliseid juba lahenduse leidnud probleeme on erakondade jutus päris palju.

On see kõige põletavam probleem, mida peame praegu lahendama?

Ei ole. Oluline probleem on ka programmides ka olemas, aga seda ei ole esile tõstetud. See on transpordi ja logistika küsimus. Domineerib see, et teeme suured maanteed korda, Rail Balticu kohta ütleb enamik erakondi ühte või teist. See on Eesti arengu võtmekoht. Kui me seda ei lahenda, siis ei lahenda me ääremaastumise, teenuste kättesaadavuse, tööturu küsimusi. Miljon asja on selle taga kinni.

Kaja Kallas opositsioonipartei juhina naksab Keskerakonda pidevalt säärest, Keskerakond ei tee sellest suure koera kombel väljagi. Mis teile kõnedest silma jäi?

Jüri Ratase kõne oli väga ootuspärane, tema nägu ja valitseva partei nägu. Sealt midagi uut välja lugeda ei saanud. Kaja Kallase kõne jättis mulje jättis presidendi kõne mulje. See ei olnud parteijuhi kõne.

Kogu aeg ju pahandab Ratasega. Hea Jüri teeb seda ja teist valesti.

No see oli üks nüanss. Kaja Kallas rääkis, et meie tegime – aga see ei olnud otseselt Reformierakonna saavutus või teene. Pigem võib president riigist rääkida meie-vormis, erakond peaks end palju selgemini positsioneerima. Kallase kõne mõjus aegununa: selle valiku, kas ida või lääs, on kõik ära teinud, kaasa arvatud EKRE. Kui keegi püüab öelda, et EKRE tahab tagasi nõukogude stiilis totalitaarsesse ühiskonda, siis – kindlasti mitte. Ka läänes on EKRE värvi parteisid, paljudes Euroopa riikides. Selline probleemiasetus on täiesti out of date.

Avatus ja suletus?

See on samuti vähem terav kui näiteks kaks aastat tagasi, kui oli Euroopa rändekriis. Siis oli tõesti kergelt hüsteeriline olukord, praegu on see palju parem.

Keskerakonna programmi põhilisi jooni teame, kuigi programm pole viimseni viimistletud. Teie kokkuvõte?

Keskerakonna programmi tugevus on selles, et ta räägib riigist, mitte lindudest-loomadest, puhtast õhust ja õnnetundest, mis võib olemas olla ilma riigi ja poliitikata. Riigimehelikkus on Keskerakonna tugev külg. Mingit kannapööret ei tule. Keskerakond jääb sotsiaalliberaalseks erakonnaks, mis flirdib võrdsema lähenemisega ühiskonnale ja on kaugel klassikalisest sotsiaaldemokraatiast.

Reformierakond püüab tõsta fookusse majandust.

Reformierakonna programm jättis kahetise tunde. Seal on palju sellist, mida on teinud varasemad valitsused, sealhulgas need, milles RE oli partner. Nad jätkavad sama liini. Teisalt püüab RE end näidata ehtsa neoliberaalse parteina, mis pooldab erastamist, riigi tagasitõmbamist. Nad tahavad reformida sotsiaalpoliitikat sedasi, et see suurendab ebavõrdsust. Nad pakuvad välja, et inimesed võiksid teise pensionisambasse rohkem ise sisse maksta ja pensionid on tulumaksust maha. See on pensionäride varandusliku ebavõrdsuse suurendamine.

Kuivõrd märkasite RE programmis soovi kõnetada rahvuskonservatiivset valijat?

Eks seda mingil määral on. Ju nad tunnevad EKRE hingust kuklas ja see sunnib flirtima ka rahvuskonservatiivsete mõtetega: Eesti ettevõtete soosimine, eesti keele tähtsustamine. Nad väldivad ka rändeleppega tekkinud ohtu, et neid võidaks süüdistada globalismis. Märgiline on, et rändeleppe ajal ei suutnud nad tegelikult erakonna positsioone sõnastada.

Eesti 200le on ette heidetud, et nende pika plaani nõudmises on vähe konkreetsust. Programm näitab, et konkretiseerumine on toimunud, on see küllaldane?

See on juba ülepingutatud konkretiseerumine. Kui ma eile selle programmi lahti võtsin ja nägin, et see on üle saja lehekülge pikk, panin selle ruttu kinni. Kui erakond ei suuda seada prioriteete, siis minu jaoks pole see partei, mille poolt häält anda.

No eks nad vastasid kriitikale.

Ja sellevõrra on programm läinud vastuolulisemaks. Seal on hästi parempoolseid asju ja sotsiaalseid teemasid, nii et Eesti 200 on praegu raske positsioneerida.

EKRE programm tuli välja varem, vastu võeti seda huilgava kriitikaga. Mu meelest püüdis EKRE programmiga välja saada ühe-kahe teema erakonna mainest, teie hinnang?

See õnnestus. Organisatsiooni küpsemist on selgelt näha. Erakond on ka nii julge, et jätab nähtavaks eelmiste valimiste lubadused. 2015 tahtsid nad kärpida riigikogu liikmete hüvesid ja teha nad rohkem vastutavaks oma valijate eest. See puhtpoliitiline populism on kõik kadunud, nüüd on see rohkem suunatud maksupoliitikasse: tõmbame kõik maksud alla, ja kuidas riigieelarve täitub, selle kohta ei ole midagi.

Paar sõna ka Elurikkuse Erakonnast ja Vabaerakonnast: ühel pole toetust, teine ilmselt areenilt lahkumas?

See on nüüd uue põlvkonna populism. Mõlemad on postpoliitilised populistid. Elurikkuse Erakond ei vali esimeest, neil on ainult peaministrikandidaat. Üks neist ütles, et me ise otsustame parteis, kes riigikokku läheb – mitteallumine erakonnaseaduste reeglitele on puhas populism.

Mõni sõna ka sotside ja Isamaa kohta.

Nemad kumbki ei ole oma nägu eriti muutnud. Lapsed ja pered on mõlema programmis hästi tähtsal kohal.

Kõigil, tegelikult.

Jah, aga teistel on teised teemad ka. Isamaa vaatab ka maapiirkondade poole, kampaaniapilt tuli suhteliselt pretsedenditu nõudmisega muuta teine pensionisammas vabatahtlikuks – see on populistlik seisukoht. Sotside puhul oleks eeldanud, et nad tulevad välja jõulisema tööhõivepoliitikaga, aga nad ei tule. Nad räägivad töötuskindlustussüsteemi reformisest, aga see on juba töös. Analüüsid on tellitud, seaduseelnõude draftid on olemas.

Rohelised pole üldse olnud pildil, miks?

Ma ei tea, kas tõesti juhtus see kurb lugu, et partei liidri võtmine Tallinna linna koalitsiooni lasi neist välja õhu, mida on ühel väiksel erakonnal vaja, et pilti saada. Ma ei näe üldse, et nad võitleks enam. Izmailova rääkis viimati täiesti ebaadekvaatset juttu, mitu kohta nad tahavad riigikogus saada. Et neid saada, on vaja tööd teha, aga ma ei näe, et keegi seda teeks.  

Tagasi üles