Postimees küsis kõigilt riigikogu liikmetelt katuserahade kohta: vaata, mida nad vastasid
Täiendatud

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Kuula artiklit

Kolmapäeval läheb riigikogus kolmandat korda lugemisele riigieelarve, millega otsustatakse ära ka katuserahade küsimus. Seetõttu palus Postimees kõigil riigikogu 101 liikmel vastata järgnevatele küsimustele: «Kas niinimetatud katuserahade jagamine tuleks kaotada?» ning «Kas katuserahade jagamine praegusel kujul on eetiline?»

Saatsime kirjad kommentaaripalvega kõigile 101 riigikogu liikmele, paludes vastata hiljemalt teisipäeval kell 16. Tähtajaks saime vastused 31 saadikult, teisipäeva hilisõhtul saime vastuse ka reformierakondlaselt Meelis Mälbergilt. Seega vastas e-kirjale 32 riigikogu liiget ehk umbes kolmandik parlamendisaadikutest.

Esimesena toome välja koalitsiooni vastused, kellel palusime kahele küsimusele vastata vaid jah või ei.

Marko Pomerants, Isamaa fraktsioon

1. Ei

2. Jah

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Isamaa fraktsioon

1. Jah

2. Ei

Igor Kravtsenko, Keskerakonna fraktsioon

1.Ei

2.Jah

Kuigi kiri saadeti kõigile Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni liikmetele, vastas nende kõigi eest fraktsiooni aseesimees.

Kalvi Kõva, Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioon

«Sotsiaaldemokraadid tunnistavad tänase piirkondlike investeeringute süsteemi puudulikkust, kuid ei ole nõus ettepanekuga jätta riigikogu ja parlamendisaadikud täiesti ilma võimalusest rääkida regionaalsete toetuste jagamise osas kaasa. Niigi räägitakse juba aastaid sellest, et riigikogu roll on kahanemas ja et riigikogu on muutunud valitsuse kummitempliks. Leiame, et riigikogu liikmetel peab jääma võimalus eelarvesse omapoolseid ettepanekuid teha. Reeglina on tegu rahaeraldistega, mis aitavad vähendada regionaalset ebavõrdsust ja edendada kohalikku elu. Need ettepanekud on korralikult läbi kaalutud – saadikud on eelnevalt suheldud ka kohalike poliitikute või sädeinimestega, kes teavad kõige paremini paikkonna muresid ja kitsaskohti. Aastate jooksul on selle süsteemi ajal lahendatud või leevendatud mitmeid probleeme, mis kaugelt Tallinnast võivad paista tähtsusetutena, kuid mis on mõne väiksema valla ja sealsete inimeste jaoks vägagi olulised. Nagu öeldud, tänane süsteem on vigane, kuid ta ei ole läbinisti ebaeetiline. Investeeringud on avalikud ning vastutus lasub erakondadel ja konkreetsetel poliitikutel, kes on konkreetsed ettepanekud teinud ja kes peavad oskama nende vajalikkust põhjendada. Investeeringute kasutamist kontrollib rahandusministeerium. Uue ja parema süsteemi loomine on keeruline väljakutse ja sotsiaaldemokraadid on valmis vastavates aruteludes kaasa lööma.»

Jah või ei vastustega ei olnud nõus ka järgnevad koalitsiooni kuuluvad riigikogu liikmed:

Tarmo Kruusimäe, Isamaa fraktsioon

«Mõistan, et koostate gallupit ja sellest johtuvalt ei oma Teie jaoks seisukohta, mida saadik päriselt arvab. Töö on töö ja seda ei maksa häbeneda. Käsk on vanem kui meie ei keegi. Kui Postimehe jaoks maailm must-valge, siis minu jaoks on maailm hoopis värvikam. Selleks, et Teie kõvaketast mitte kokku jooksutada, proovin vastata mitte liiga keerukalt st. et oleks Teile arusaadav.

1.       Jah/ei

2.       Jah/ei

PS.  jah/ei võib tõlgendada niijanaa aga väga ei vaidle vastu kui tõlgendate naajanii.»

Sven Sester, Isamaa fraktsioon

«Tänane olukord, kus riigieelarve menetlemisel eraldab parlament rahalisi vahendeid kohalikele omavalitsustele ja erinevatele kolmanda sektori organisatsioonidele ning toetatakse regionaalseid investeeringuid, on olnud Eestis kasutusel juba eelmisest sajandist. Läbivalt erinevates koalitsioonides ja valitsustes. Ühelt poolt on Eestis parlamentaarne demokraatia ja parlamendi liikmetel on kindlasti õigus teha ettepanekuid kõigisse menetluses olevatesse eelnõudesse, kaasa arvatud riigieelarvesse. Teiselt poolt arvan, et tuleks erakondade üleselt arutada sellise rahajagamise muutmise üle.

Aastate jooksul on riigieelarve menetlemisel olnud eesmärk saavutada suurem ja selgem läbipaistvus, mistõttu on võrreldes aastatetaguse olukorraga tänased eelarvelised eraldised rida-realt nähtavad ning ka vastavad ettepanekud riigikogu kodulehel loetavad. Iga kirje ja rahaeraldise taga on konkreetne saadik, fraktsioon või ministeerium. Iga ettepaneku tegija peab olema valmis selgitama oma ettepanekut.

Avalikustamine selles küsimuses on kindlasti suurendanud järelevalvet ja aidanud kaasa ettepanekute kvaliteedile. Samas on tegemist eelmise sajandi jäänukiga, mis ei pruugi olla nüüdseid olusid arvestades piisavalt arusaadav ja läbipaistev. Ühiskonnas tõstatunud regionaalsete investeeringute mõttekuse küsimus on iseenesest juba piisav põhjus selleks, et avada riigikogus arutelu selle üle, kas ja kuidas tuleks seda süsteemi muuta.»

Mart Nutt, Isamaa fraktsioon

«Ühinen Sven Sesteri vastustega.»

Raivo Aeg, Isamaa fraktsioon

«Nn katuserahade kaotamisega riik tervikuna oma tegutsemise vōimekust kindlasti ei kaota. Paljud kodanikualgatusel toimivad MTÜ-d, külaseltsid, vabatahtlikud abistajad vms oma tegevuskuludest kohati küllaltki olulise osa seeläbi kaotaks. Seetōttu ei toeta katuserahade kaotamist, kuna tegemist on marginaalse osaga riigieelarvest, selle jaotus on läbinähtav ja sellest saavad arvestatavat tuge valdkonnad, kuhu muidu riigieelarvelised eraldised üldjuhul ei jōua. Kuna raha jaotus on läbipaistev ja kasutatakse eeskätt kogukondliku tegevuse toetamiseks, ei ole seda pōhjust nimetada ebaeetiliseks.»

Jaanus Karilaid, Keskerakonna fraktsioon

«Katuserahad on nn regionaalpoliitiline meede. Toetan seda meedet. Aga iga riigikogu liige võiks enda suunatud objekti kohta anda avaliku seletuse, et miks vastav rahaeraldus kohalikule kogukonnale on arukas ja vajalik. Ja mida rohkem haakuvad rahaeraldised kohaliku elu arenguplaanidega, seda parem. Need reeglid võiks olla selgemalt fikseeritud.

Mina olen näiteks mõjutanud Haapsalu I etapi rahastust (ca 8 miljonit), opositsioonipoliitikud on pidanud ka seda poliitiliseks «katuserahaks». Riigieelarves on palju valikuid ja mõjutusi. Sotsiaalne ja poliitiline kontroll on siin piisav hindamaks kas on hea või halb valik. Kogu elu koosneb valikutest, kui valikul on sotsiaalühiskondlik mõju, siis on tegemist õnnestunud valikuga. Ja ka vastupidi.»

Viktor Vassiljev, Keskerakonna fraktsioon

«Tere ja tänan kahe küsimuse eest, millele jah/ei vastamine on oma olemuselt provokatiivne. Mingi raha kellelegi andmine või selle õigustamine teeb kogu ilmajäänud enamuse kurjaks. Nii et «jah» või «ei» vastust ma ei anna. Aga kui huvitab minu arvamus, siis palun, vastustena 1. ja 2. küsimusele:

1.      Raha kohaliku koolimaja katusele – võib ju keelata. Nagu ka riigieelarvest raha jagamise haigekassale, haridusele, teedeehitusele, sotsiaaltoetustele, pensioniteks. Lihtsalt üks maksuraha ümberjaotamise mehhanisme, pole halvem ega parem kui teised.

2.      Raha ise pole eetiline ega mitte-eetiline. Kasutamine võib olla nii ja naa. Mina olen oma «katuseraha» andnud Haabersti linnaosavalitsusele jagada, sellest on remonditud sotsiaalobjekte, lasteaedu, tehtud terviseradu, spordirajatisi. Mingeid hämaraid vabaühendusi ma sellest rahast ei toeta ja võin ausalt öelda, et tegutsen selles süsteemis eetiliselt. Aga varastada annab kasvõi prokuratuurist, hea tahtmise juures. On siis prokuratuur sellepärast ebaeetiline.»

Heimar Lenk, Keskerakonna fraktsioon

«1. Katuseraha ei tuleks mitte kaotada, vaid nende kasutamist peaks hoopis laiendama. Rahvasaadikul, peab olema võimalus  kohaliku elu arendamises  konkreetselt kaasa rääkida ja kogukonna murede lahendamisel abiks olla. Kui  valla raamatukogu ei jõua osta kodumaist uudiskirjandust, siis pole riigikogu liikme antud paari tuhande eurone toetus kurjast. Kas mõistame hukka saadiku,kes hooldekodule kolm uut voodit osta aitab?

2. Kindlasti on katusraha jagamine eetiline. Kogu protsess on avalik ja on osa riigieelarve poliitikast. Kas on ebaeetiline  aidata lasteiale televiisorit osta?»

Marika Tuus-Laul, Keskerakonna fraktsioon

«Olen olnud parlamendis peaaegu 16 aastat ja toetan igati katuserahade jagamist, millega saame toetada mittetulundusühinguid ja anda pisutki toetust pisiremondiks ja hädavajaliku inventari soetamiseks lasteaedadele, kirikutele, külamajadele jm. Ainult saadik oskab näha ja teab, kus midagi vajaka on. Näiteks haiglale tuletõrjesignalisatsiooniks või ahju parandamiseks päevakeskuses või ka akende vahetamiseks.  Inimesed on väga tänulikud, kui nende aastatepikkune mure leiab lahenduse. Korduvalt olen toetanud kirikute katuste parandamist, saame sellest katta küll mingi väikese osa, aga abiks ikka.

2. Kas katuserahade jagamine praegusel kujul on eetiline?

See on hädavajalik ja peale ajakirjanduse ei kritiseeri seda keegi, kõik on tänulikud. Kui küla kultuurimaja saab endale muretseda üritusteks laudlina või pillimehed saavad võimenduse, siis see on ülimalt hooliv.»

Eevi Paasmäe, Keskerakonna fraktsioon

«Soov toetada erinevaid mittetulundusühinguid, objekte ja valdkondi üle kogu Eesti on oluline ja kindlasti me jätkame seda. Lasteaiad, sotsiaalasutused ja kogukonna tegevus on meie igapäevaelus oluline. Ja mitte alati ei ole piisavalt vahendeid olukorda arendada ja tulemuslikumaks muuta. Kui katuseraha abiga saab korda objekt, kui korraldatakse sihtsuunitlusega tegevus, kui lapsed saavad paremad võimalused sportimiseks jne. Siis on selline jaotamine õige.»

Tiit Terik, Keskerakonna fraktsioon

«Mul on olnud kahel aastal võimalus teha ettepanekuid regionaalsete investeeringute osas. Olen need hoolikalt kaalunud ja seadnud kriteeriumiks, et sellega saaks lahendada mingi konkreetse mure, mis teistest eelarvetest ei ole piisavalt tähelepanu saanud. Reeglina on need olnud kultuuri- ja haridusvaldkonna vajadused.

Ma ei ole isiklikult oma tegevuses näinud siin kuidagi protseduurilist ega ka eetilist konflikti. Riigikogu pädevuses on otsustada riigieelarve üle, sealhulgas konkreetsete valdkondade ja eraldiste osas. Me võime vaielda detailsuse astme üle, et kas 5000 euro täpsusega määrata RK otsusega eelarvet. Kui aga see minu ettepanek on olnud lahendus mõnele vajadusele, olen rõõmus.»

Dmitri Dmitrijev, Keskerakonna fraktsioon

«Ei, see on hea võimalus toetada väiksemaid aga tähtsaid algatusi kaugemates ja väikestes piirkondades, mis ei saaks muidu toetust, on nendeks mõned objektid või kodanikuühiskonna arenguks MTÜdele suunatud ressurss.

2. Jah, riigikogu liikmed omavad head ülevaadet nende valimispiirkonnas toimuvast, mõnes küsimuses kindlasti orienteeruvad palju paremini kui mõni ametnik, kes asub Tallinnas. Kõik eraldatud summad avalikustatakse ning regionaalseid toetusi saavad suunata nii koalitsiooni kui opositsiooni kuuluvad riigikogu liikmed.»

Helmut Hallemaa, Keskerakonna fraktsioon

«Esmalt, olgem siiski täpsed. Me räägima ja ma räägin ikkagi Eesti Vabariigi riigieelarve regionaalsetest investeeringutest. Ja seda nad on. Olen seisukohal ja seda meelt seisukohal, et igasugused investeeringud piirkondadesse ehk regionaalsed investeeringud on üliolulised, tulgu nad mistahes allikast või programmist. Pigem tuleks sellise, regionaalse mõõtmega ning Eestimaa eri kantide ja kohtade arengu rahastamise võimalusi oluliselt suurendada. Pean oluliseks, nagu ka Keskerakonna fraktsioon, kindlasti toetada erinevaid mittetulundusühinguid, objekte ja valdkondi üle Eesti, sealhulgas lasteaedu, loomade varjupaika, sporti, kogukonnaüritusi- ja keskuseid ning palju muud.

2. Kas katuserahade jagamine praegusel kujul on eetiline?

Seda küsimust ei saa minu arvates selliselt ja niimoodi kommenteerida. 2019. aasta riigieelarve regionaalsete investeeringute ettepanekud järgmise aasta riigieelarve kolmandaks lugemiseks esitasid erinevad riigikogu saadikurühmad. Selles konkreetses osas on objekte ja toetusi väga laias ulatuses või diapasoonis: kodanikuühiskonnale, vabaühendustele, seltsidele, spordiklubidele, kirikutele, spordiväljakutele, noortele, lasteaedadele, koolidele, esmatasandi tervisekeskustele, kõnniteedele, ülekäiguradadele, bussijaamade ehituseks ja paljule muule. Olen ka ise varemalt ja ka nüüd teinud ettepanekuid vägagi konkreetsete ning eluliste ja oluliste investeeringuobjektide osas. Olen ju valitud täiesti kindlast konkreetsest piirkonnast ja kandist, Viljandimaalt ja Järvamaalt, kus ka Viljandi linn. Nagu kõik teisedki Riigikogu liikmed. Kohtadel on oma erinevad rõõmud ja mured, millega me rahvasaadikutena valijatega kohtudes ka päev-päevalt kokku puutume. Riigieelarve regionaalsed investeeringud on saadiku võimalus abistada oma piirkonda ja selle inimesi ning rahaline toetus läbi riigieelarve regionaalsete investeeringute on üks selline reaalne võimalus selleks.

Riigieelarve võtab ikkagi vastu kõrgeim seadusandlik kogu ja esinduskogu, riigi parlament. Kes siis veel saab seda teha, ning vaid parlamendil on õigus teha eelaarvet puudutavaid otsuseid. Tõenäoliselt võtame läbi aegade suurima meie riigi tuleva aasta riigieelarve vastu 12-ndal detsembril.»

Kuna koalitsioonisaadikud näitasid, et poliitikutelt ei ole mõtet paluda vastata vaid «jah» või «ei», jätsime opositsioonile eistatud küsimustes vastava palve esitamata.

Urve Tiidus, Reformierakonna fraktsioon

«Katuseraha» on metafoor, millel on parlamentaarsetes riikides erinevaid nimesid. Juba 19. sajandil USAs teati seda  sama nähtust «pork barrel» – «sealiha tünni» poliitikana. Iirimaal räägitakse «valla pumba» poliitikast. Sakslastel on «kirikutornide poliitika».  Soomlastel oli katuseraha sünonüüm «siltarumpupolitiikka» ehk «teetruubi poliitika». Neid kõiki seob  riigieelarve raha laialijagamine väikeste summade kaupa poliitikute valimispiirkondadesse. Nähtus omakorda on saanud paljudes riikides tõsise kriitika osaliseks. Eestis on küll riigieelarve seaduses olemas paragrahv 50 juhtumipõhise toetuse kohta. Esimene ja kõige olulisem tingimus sealjuures on,  et toetatav investeering peab tulenema kohaliku omavalitsuse üksuse arengukavast, mitte poliitilisest meelevallast.

Reformierakond ei toeta sel viisil rahajagamist. Ühtlasi oleme teinud riigieelarvesse parandusettepaneku viia katuserahadena jagatav summa omavalitsuste tasandusfondi.

Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna fraktsioon

1. Lõpetada tuleks see slaavilik batjuśka kombel andami jagamise mentaliteet ja praktika. Jagatakse maksumaksjate raha, aga suhtumine ja hoiak on, nagu teeks keegi omast taskust kingitusi ja siis veel oodatakse vastu suurt tänulikkust. Mu meelest on selline suhtumine alandav ka kingituse saaja jaoks.

2. Ei. 

Aivar Sõerd, Reformierakonna fraktsioon

Katuserahad on eelseisvatel valimistel endale häälte ostmine maksumaksja raha eest. See katuserahade traditsioon meenutab nõukaaegse kolhoosi mentaliteeti, et kui kogu brigaad varastab, siis peavad kõik varastama. Raha jagatakse ka oma lähikonnale, endaga seotud mittetulundusühingutele ja on näha eetilisi kuritarvutusi. Selline asi tuleks ära lõpetada.

Eetilist pole selles raha laialiloopimises midagi. Las maksumaksja rahaga laamendajad teevad edaspidi kingitusi oma raha eest.

Regionaalsete investeeringute puhul tuleb arvestada maakondlike arengukavadega, pingeridadega, korraldada konkursse. Suvaotsustega raha jagamine tekitab ebaõiglust. 

Vaatasin, et seal nimekirjas oli näiteks üks muusikafestival- Intsikurmu festival. Kindlasti on tegemist toreda muusikafestivaliga. Aga üle Eesti korraldatakse kümneid või sadu muusikafestivale. Teised festivalide korraldajad peavad toetusi taotlema kultuurkapitalist, kultuuriministeeriumi muusikavaldkonna toetusmeetmetest, hasartmängumaksu nõukogult, EASilt, jne. Seal kehtivad kõigile ühtsed tingimused, korraldatakse taotlusvoorud, hinnatakse festivalide vastavust tingimustele, esinejate professionaalsust, publiku tagasisidet. Nüüd aga minnakse katuserahade kaudu teistest mööda ja tekitatakse ebavõrdne kohtlemine.

Taavi Rõivas, Reformierakonna fraktsioon

1. Vale ei ole mitte niivõrd regionaalsete investeeringute tegemine kuivõrd viis, kuidas seda tehakse - lisaks vajalikele eraldistele on sel aastal pretsedenditult palju eetilisi kuritarvitusi ning maksumaksja raha oma lähikonnale eraldamist. Sellisel kujul on katuserahade jagamine lubamatu.

2. Ei

Valdo Randpere, Reformierakonna fraktsioon

Nn. katuserahad ei ole iseenesest saatanast, kui neid jagada ausalt, läbipaistvalt ja tõepoolest vajalikeks kohalikeks investeeringuteks. Praegusel kujul ei ole katuserahade jagamine eetiline. Pigem on sellest tehtud täpselt see, mida ta olema ei peaks - omade soosimise ja valijate moosimise vahend.

Vilja Toomast, Reformierakonna fraktsioon

1. Minu arvates on riigieelarvest tehtavad regionaalsed investeeringud lubatud, kuid neid tuleks teha vastavalt varem väljatöötatud arengukavadele, strateegiatele ja kokkulepitud pingeridadele. Tänane valitsus jagab poliitiliste suvaotsustega aga laiali viis korda suurema hulga raha, kui kunagi varem, koos riigikoguga kokku 33 miljonit eurot. Sellisel moel rahajagamist, mille tulemusel suureneb ka bürokraatia paljude lepingute sõlmimise tõttu, on taunimist väärt ja ei võimalda eelarve poolt hääletada.

2. Jaa, kindlasti on tänavune katuserahade jagamine eelarvest ebaeetiline, eriti arvestades asjaolu, et väga palju maksumaksja raha eraldatakse oma lähikonnale või oma erakonna liikmetega seotud MTÜdele, organisatsioonidele.

Liina Kersna, Reformierakonna fraktsioon

1. Maksumaksja raha jagamine peab olema ja ka näima aus ning läbipaistev. Pärmitaignana kümnetesse miljonitesse paisunud katuserahad toetavad onupojapoliitika mentaliteeti, mis ei tekita riigi vastu usaldust. Näiteks kui riigieelarvest suunatakse kirikute renoveerimiseks üle 723 000 euro, siis katuserahadest saavad kogudused lisaks 578 000 eurot ehk kokku 1,3 miljonit eurot. Esimesel juhul peavad kogudused esitama Muinsuskaitseametile oma taotlused, teisel juhul saavad kogudused raha läbi erakondliku eelistuse. Miks ei võiks seda raha jagada ühtsetel alustel? Tänane valitsus jagab nn katuserahadena laiali viis korda suurema summa kui kunagi varem - valituse poolt 25,7 miljonit ning riigikogu poolt veel 7,3 miljonit ehk kokku 33 miljonit eurot. Nii suure summa jagamine peaks käima võrdsetel alustel ja läbipaistvalt.

2. Mina olen Riigikogu liikmena pea nelja aasta jooksul saanud nn katuseraha jagada 10 tuhande euro eest - 5000 läks Antsla Gümnaasiumile sporditarvete ostmiseks ja 5000 Pokumaa katuste remondiks. Samal ajal oli saadikuid, kel oli isiklikult jagada 50 000 eurot ja rohkem. Sel aastal jagavad saadikud raha oma äranägemise järgi juba sadades tuhandetes, mõni miljoni euro kaupa. Seega on paar kuud enne valimisi ühel pool saadik null euroga ja teisel pool saadik, kes jagab valimispiirkonnas raha sadades tuhandetes oma äranägemise järgi. Kas see on õiglane? Valimised on poliitikas justkui olümpiamängud, kus osadel võistlejatel on lubatud kasutada poliitilist dopingut. Kui üldse, siis oleks õiglane, et iga Riigikogu liige, kes on saanud mandaadi, saab kasutada investeeringuteks võrdse summa, nt 5-10 tuhat eurot aastas. Siis oleks poliitolümpia puhas ning Riigikogu liikmed võrdselt koheldud.

Kalle Laanet, Reformierakonna fraktsioon

1. Riigieelarvest tuleb regionaalseid investeeringuid teha vastavalt varem väljatöötatud arengukavadele, strateegiatele, pingeridadele ja konkurssidele. Tänane valitsus jagab poliitiliste suvaotsustega aga laiali viis korda suurema hulga raha, kui kunagi varem - valituse poolt 25,7 miljonit ning riigikogu poolt veel 7,3 miljonit lisaks. Reformierakond ei toeta sel viisil rahajagamist ning seetõttu oleme kahel viimasel aastal katuserahade jagamises osalemisest loobunud ja teinud riigieelarvesse parandusettepaneku viia katuserahadena jagatav summa omavalitsuste tasandusfondi.

2. Kindlasti on tänavune katuserahade jagamine eelarvest ebaeetiline, sest aastal pretsedenditult palju eetilisi kuritarvitusi ning maksumaksja raha oma lähikonnale eraldamist. Sellisel kujul on katuserahade jagamine lubamatu.

Arto Aas, Reformierakonna fraktsioon

Jah, sellisel kujul tuleks katuserahade jaotamine ära lõpetada. Riigikogul peab küll jääma oma roll riigieelarve kujundamisel, aga toetuste jagamise protsess peab olema läbipaistev ja õiglane. Praegu teeb valitsusliit EKRE ja Vabaerakonna abiga 30 miljoni euro eest lihtsalt valimiskampaaniat. Kusjuures valetatakse, et see on regionaalpoliitika. Mis regionaalpoliitikat tehakse oma parteisemudele raha jagamisel Tallinnas?  Mis jutt saab olla regionaalpoliitika tähtsusest, kui samal ajal vähendatakse 2019.aasta eelarves kohalike teede rahastamist, mis on üks kõige teravam regionaalne probleem.

Eesti riigil on üle 10 ametliku regionaalprogrammi. Nende programmide kaudu tehakse läbipaistvat ja läbimõeldud poliitikat. Paraku pole nende programmide eelarved kasvanud Ratase valitsuse ajal sentigi.

Jürgen Ligi, Reformierakonna fraktsioon

1. Olen selle süsteemituse kaotamist taotlenud vähemalt 10 aastat ja taotlen edasi. Meie fraktsioon ei osale selles teist aastat, aga aegadel, mil me üksmeelt ei saavutanud, kehtestasime mõistlikke tavasid. Näiteks nõudsime, et välistatud oleks endaga seotud kulud ja huvigrupid, et konsulteeritaks erialaministeeriumidega, vältimaks perspektiivituid objekte, keelasime püsikulude tekitamise, kehtestasime summa alampiiri, vältimaks massiivset häälte ostmist.

2. See on praeguses vormis sügavalt ebaväärikas, omakasupüüdlik ja ebaeetiline, see ei vasta mingitele riigi raha kasutamise standarditele ning samasugune käitumine mittepoliitikute poolt kvalifitseeruks korruptsiooniks. Need eraldised pole läbinud pingeridade, konkursside, riigihangete, tasuvusarvutuste, arengukavade sõela. Palju on endaga seotud kulusid, näiteks isiklikke seltse ja parteikaaslaste MTÜsid, on pisikesi summasid, millesuguseid riigieelarvest reeglina ei jagata, on sisult eelarvesse sobimatuid asju, milleks on ette nähtud eraldi fondid ja konkureerivad projektitaotlused, on otseselt omavalitsuse kulude katmist,  näiteks Tallinna mänguväljakud, on ilma mingi programmita lasteaia ehitamine omavalitsusele, millel on lasteaed juba olemas, on arengukavadega vastuolus eraldisi, kirikute ehitamist ilma EELKi enda eelistusi arvestamata jne. Väide, et need on toredad asjad, on ka ebaaus, sest iga sellise eraldisega jääb keegi teine, kes peaks raha saama reeglite järgi, sellest ilma. Kunagi pole asjal olnud ka sellist mastaapi, kokku ligi 30 miljonit hakati selliselt jagama juba enne eelarve esitamist ja veerand sellest pärast.

Kristen Michal, Reformierakonna fraktsioon

1. Seekordne katuserahade jagamine on ületanud kõik piirid, ka Eesti. Sama raha oleks saanud kasutada, isegi kaaluti aktsiiside alandamiseks, mis oleks Lätti minevat rahavoogu pidurdanud, kuna Keskerakondlik valitsus ei suutnud otsustada, jagati see hoopis katusteks. Sellisel kujul on see näppamine maksumaksja tuleviku arvelt ja tuleks tagasi pöörata.

2. Kindlasti mitte, see on valitsuse otsustusvõimetuse tagajärg, liimimaks kokku lagunevat võimuliitu (nagu Postimees ka juhtkirjas vihjas).

Martin Helme, Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

1. Jah, see oleks õige. Tegemist ei ole mõistliku viisiga maksuraha kulutada. Samas, selle otsuse peab langetama valitsus, opositsiooni jaoks on tegemist ainsa võimalusega riigieelarves üldse midagi muuta ja sellest võimalusest me niisama lihtsalt ei loobu, eriti olukorras, kus valitsus tuimalt oma katuserahasid igal aastal suurendab.

2. Eetilisuse üle hindab iga valija ise, olulisem on see, et vähemalt oleme saavutanud, et see protsess on muutunud läbipaistvamaks. Vähemalt on avalikkusel mingi ülevaade kes, mida ja kui palju toetab. Iseenesest on valdav enamus toetussummasid ju asjadele, millele ei saa vastu vaielda.

Krista Aru, Vabaerakonna fraktsioon

1. Jah, tuleks kaotada. Aga kogu eelarveprotsess tuleks uuendada.

2. Katuserahade jagamine on vilets stiil. Kui üldse, siis riigikogu võiks oma ettepanekud teha ametlike muudatusettepanekutena II lugemisele, nii nagu  Vabaerakonna fraktsioon sel aastal ka tegi. Kõik näevad ja saavad arutada.

Andres Herkel, Vabaerakonna fraktsioon

1. Jah, aga samal ajal tuleb oluliselt tõsta Riigikogu võimalusi eelarveprotsessis kaasa rääkida. See puudutab nii eelarve loetavust ja arusaadavust (mis muuhulgas võimaldab teha adekvaatseid muudatusettepanekuid) kui ka Riigikogu rolli eelarvestrateegia kujundamisel.

2. Katuseraha jagamine on ebaeetiline peamiselt kahes aspektis. Riigikogu liikmed ei ole võrdsed ehk kui on selline raha jagamise viis, siis ei saa olla nii, et koalitsioonierakonna esindajad on kõrgemalt väärtustatud kui opositsioonierakondade esindajad. Samuti koheldakse opositsiooni kuuluvaid saadikuid erinevalt. Teiseks ei ole õige see praktika, kus fraktsioonid viivad oma investeeringutaotlused komisjoni n.ö, laua alt ja siis moodustatakse sellest üks suur koondettepanek. Vabaerakond esitas investeeringuettepanekud nii teisele kui kolmandale lugemisele ametlike muudatusettepanekute kujul, mis minu hinnangul on oluliselt ausam tee.

Olga Ivanova, fraktsioonivaba saadik

1. Jüri Ratase valitsus loob pretsedenti, kui lubab koalitsiooni partneritel suvaliselt jagada nn investeeringuid poliitilise lojaalsuse järgi. Või hoopis eraldada näiteks Justiitsministeeriumi eelarvest miljon eurot olematu SA Eesti Pere. Kuidas Justiitsministeerium on seotud iive tõstmisega? Või Metsavendade Liiduga? Nendele eraldab sama ministeerium 100 000 eurot maksumaksja raha.

Sel aastal eraldatakse kahte tüüpi katuserahasid - otse valitsuselt ning läbi saadikute ettepanekuid. Näiteks Keskerakonna fraktsiooni suurem toetus läheb kriminaalkorras karistatud Fjodor Avsjannikovi MTÜle Narvas. Tulevaste valimiste valguses minu jaoks on enam vähem selge kuidas katuserahasid käsitatakse.

2. Kindlasti hea küsimus. Kui katuserahadest tehakse korda kasteaiad või koolid, siis mina toetan nende jagamist. Ehk teiste sõnadega, kogu süsteem vajab korrastamist, muidu kindlasti ei ole maksumaksja rahadega laristamine eetiline tegu.

Meelis Mälberg, Reformierakonna fraktsioon

1. Leian, et regionaalsed investeeringud riigieelarvest on vajalikud. Neid tuleb teha selgete printsiipide alusel ja igasugune korruptsiooni oht peab olema välistatud.

2. Kindlasti on rahastatavate objektide nimekirjas mitmed väga vajalikud objektid ning rahaeraldused aga on ka palju küsitavusi. Usun, et valija annab oma hinnangu eelolevatel valimistel.

Tagasi üles