Jüri Adams: Vabaerakonna saab päästa uue esimehe valimisega

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jüri Adams.

FOTO: Riigikogu kantselei

Vabaerakonna juhatuse liige Jüri Adams kirjutas enda selgituskirjas erakonnakaaslastele, et Vabaerakonda on võimalik päästa uue esimehe ja juhatuse valimistega.

«Mulle paistab, et praegu ainuke tõsine viis, kuidas erakonda taas mõistliku töö poole suunata, on viia võimalikult kiiresti läbi uued esimehe ja juhatuse valimised, see tähendab kokku kutsuda uus üldkogu,» seisab Adamsi kirjas. «Kõik, kes on tundnud ennast kuidagi kõrvalejäetuna, kõik, kes ei leidnud ühtegi endale sobivat esimehekandidaati pärast Talviku pagemist, saaksid esitada enda kandidatuuri või hääletada oma lemmikute poolt. Isiklikult ma küll ei usu, et uute valimiste tulemused saaksid olema palju teistsugused kui olid maikuu omad, juhul kui ei ilmu välja uusi kandidaate.»

«Kas see võiks ka parandada meie valimiste eelset mainet ja reitinguid? Ei tea, aga hullemaks ka enam minna ei saa,» arutleb Adams. «Enda kohta luban, et kuni järgmise üldkogu lõpuni ei võta ma ette ei erakonnast ega juhatusest väljaastumist. Sain juba rohkem kui 25 aastat tagasi selgeks, et erakonnas olemisel ja tegutsemisel on möödapääsmatu, et tuleb teha koostööd. Vahel ka oma konkurentide ja vihavaenlastega.»

Adams meenutab selgituskirjas, et 12. mail toimus erakonna aastakongress ehk üldkogu. Selle päevakorras oli ka erakonna esimehe ja erakonna juhatuse liikmete valimine. Adamsi sõnul on valimised erakonnas tegelikult hoopis nii korraldatud, et kandidaadid seatakse üles üsna varakult ja siis järgneb ajavahemik, kus erakonnaliikmetel on võimalus anda hääled interneti kaudu. Kes aga ette hääletanud ei ole, sel on võimalus veel hääletada kongressi ajal pabersedeliga.

27.-28. aprillil toimus Paides erakonna volikogu ehk esinduskogu koosolek, mille päevakorras pidi olema ka esimehe kandidaatide debatt. Kaks kõige suurema võidulootusega kandidaati olid erakonna esimees Artur Talvik ja eelmine esimees Andres Herkel, kellel erakonna põhikirja järgi eelmisel aastal ei olnud üldse esimeheks kandideerimise õigust. Mõlema peamise kandidaadi võiduvõimalus paistis Adamsi hinnangul tasavägine. Paide koosoleku alguses teatas Talvik, et tema ei kandideeri.

«Ta ei teinud ka mingit üleskutset oma pooldajatele hääletada mõne teise kandidaadi poolt. Talviku avaldus tuli täieliku ootamatusena kõigile, kaasa arvatud nendele, kes oleksid tahtnud toetada tema tagasivalimist. Miks nii, selle kohta ei saadud selgitust ei siis ega hiljem. Niisugust või sarnast olukorda ei ole Eesti erakondade ajaloos kunagi varem olnud,» kirjutas Adams ja lisas, et mõne aja pärast astus Talvik vabaerakonnast hoopis välja.

Esimehe kandidaatide esitamise aeg kukkus mõni tund pärast Talviku taandumisteadet ja uusi kandidaate enam juurde ei esitatud. Adamsi sõnul ei ole talle teada, et keegi oleks tookord esitanud mõtet, et üldkogu tuleks edasi lükata ja anda võimalus esitada täiendavaid kandidaate.

«Tulemuseks oli, et 12. mail valiti Andres Herkel vabaerakonna esimeheks, mis oli selles olukorras täiesti ootuspärane. Valiti ka juhatuse uus koosseis, kelle hulka kuulun ka mina. Erakonna aseesimeheks nõustus olema Kaul Nurm,» meenutas Adams. «Käesoleva aasta suve teisel poolel algas mitmesuguste aktsioonide rida, mille eesmärgiks, nii nagu see mulle paistis, oli Herkelist erakonna esimehena lahti saada. Oli vastavasisulisi kirjutisi erakonna meililistides, oli avaldusi juhatuse koosolekul, see teema jõudis peagi meediauudistesse ja kommentaaridesse.»

Adams oletab, et suur osa nende aktsioonide osalistest olid inimesed, kes oleksid tahtnud  näha, et Talvik jätkab erakonna esimehena ja et Herkel esimeheks tagasi ei saa. Kes täpselt, kus ja kuidas, seda Adams enda kinnitusel ei tea.

«Mind keegi kunagi ühegi niisuguse sisuga arutamise juurde ei ole kutsunud. Erakonna juhatuse koosolekutel kõlasid aga järgmised variandid: Herkel pangu erakonna esimehe amet vabatahtlikult maha, juhatus avaldagu Herkelile umbusaldust, juhatus taandagu Herkel esimehe kohalt. Aseesimees Kaul Nurme nägid taoliste ettepanekute tegijad Herkeli koha ajutise ülevõtjana, aga ei mäleta, et keegi oleks esitanud plaani, et mis siis edasi. Siiski ei olnud taoliste mõtete toetajad kunagi juhatuses ülekaalus ja ühelgi juhatuse koosolekul ei toimunud mingit sellesisulist hääletamist,« kirjutas Adams ja lisas, et paraku ei esitatud selle surve käigus ühtki kirjalikku teksti.

«Esimene neid küsimusi puudutav tekst oli rühma Vabaerakonna liikmete allkirjade kogumise algatus eesmärgiga kokku kutsuda erakorraline kongress (seaduses on üteldud, et on vaja vähemalt 10 protsendi liikmete vastavasisuline nõudmine). Kirjeldatud surve üks aspekt oli selline, et mitte keegi mitte kunagi ei esitanud ühtki tõsist süüdistust, mida on Herkel teinud sellist, et ta ei tohiks enam erakonna esimehena jätkata, ei tõstetud esile ka ühtki tulevase uue esimehe nime,» kirjutab Adams. «Esitati küll oletusi, et Herkel ei juhtivat erakond küllalt hästi, et sellepärast, et Herkel on esimees, on erakonna töövõime väiksem ja valimistulemus saab kehvem. Ja oli ka omavahelise suhtlemise pisiarusaamatusi, mida usaldamatusest puhuti põhjendamatult suureks.»

Adamsil pole enda sõnul mingisuguseid tõendeid, et kõik Herkeli kõrvaldamise teema üksikaktsioonid oleksid olnud kuidagi keskselt suunatud. Pigem on talle paistnud, et nendel inimestel, kuigi nad tegutsesid ühes suunas, võisid olla erinevad ajendid. Eriti raskeks tegi toimuvast arusaamise aga see, et keegi ei nimetanud ennast ega ka kedagi teist tulevase uue ja parema esimehena.

«Minu isiklik seisukoht on olnud, et katsed erakonna esimeest ametist välja suruda, ilma et oleks talle esitada tõsist ja tõendatud süüdistust, ei ole lubatavad. Olen soovitanud Herkelil taolistes olukordades mitte järele anda. Selleks on mul kaks põhjendust. Esiteks, avalik elu peab käima õiguspäraselt. Teiseks: ma ei näe praeguses olukorras kedagi, kes oleks Herkelist paremini asju tundev või tema kõrvaleastumises mingit nii-öelda boonust,» kirjutas Adams erakonnakaaslastele.

«Erakonna juhatuse koosseisu põhimõte on selles, et kui keegi lahkub ükskõik millisel põhjusel, siis tema asemele saab juhatuse liikmeks see inimene, kes kandideeris juhatuse liikmeks ja kes sai suuruselt järgmise hulga hääli. Lahkunute asemele on astunud uusi liikmeid ja juhatuse töövõime ei ole vähenenud, pigem on paranenud. Praeguseks hetkeks on juhatuses selge arvuline ülekaal nendel, kes arvavad, et taoliste meetoditega erakonna esimeest ei vahetata,» selgitas Adams. «Juhatusest on Herkeli minema ajajatest lahkunud omal soovil neli inimest. Esimesena Jaanus Ojangu, veidi hiljem Elo Lutsepp, viimastena andsid vastava teate riigikogu fraktsiooni liige Monika Haukanõmm ja fraktsiooni nõunik Vahur Kollom.»

Adamsi kinnitusel olid alles neljapäeva õhtul need kaks veel juhatuse koosviibimisel ega jätnud muljet, et järgmisel päeval on taoline samm tulemas.

«Arvan, et sisuliselt on hoopis olulisem see, miks lahkus juhatusest Vello Väinsalu. Minu arvates ta sellega avaldas oma suhtumist juhatuse koosolekute ajaraiskamisse ja erakonna maine allakäimisele, mis on sisevõitluste tulemusel toimunud,» arutles Adams. «Paistab, et lõpuks on võimalik kaardistada initsiaatorite ja peaosaliste nimed. Neist juhtivaid on tegelikult väga vähe: Jaanus Ojangu, Monika Haukanõmm, Elo Lutsepp. Lisaks veel kümmekond nende toetajat. Erakonnast need inimesed välja astunud ei ole.»

Tagasi üles