Poliitikavaatlejad Vabaerakonnale pikka pidu ei ennusta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vabaerakond 2015. aasta riigikogu valimiste eel.

FOTO: Liis Treimann

Pool aastat enne riigikogu valimisi on parlamendierakondadest kõige kehvem seis Vabaerakonnal, leiavad poliitikavaatlejad algava poliitsügise eel. 

Postimehe vestlusringis uuris ajakirjanik Neeme Korv poliitikavaatlejatelt, kui mitmel nimekirja võiks olla praeguse seisuga lootust murda kevadistel riigikogu valimistel üle valimiskünnise ning kas miski päästaks Vabaerakonna. Poliitikavaatlejad arvasid järgmist:

Mari-Liis Jakobson

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Tallina Ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent Mari-Liis Jakobson: Tundub, et ka Vabaerakonna sees on veendutud, et neid ei ole enam võimalik päästa. Pakun, et järgmises riigikogus on vähemalt viis fraktsiooni.

Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi teadur Martin Mölder: Kui arvestada Eesti valimissüsteemi peamisi parameetreid – esinduskogu suurust ja keskmist mandaatide arvu ringkonnas –, siis süsteemi seatud sõela läbilaskevõime on keskeltläbi kuus erakonda. Kui me peaks ennustama, mitu pääseb valimistel riigikokku, siis praegustes tingimustes oleks see kõige mõistlikum ennustus. Kui jätame kõrvale 1990ndad, mil Eesti parteisüsteem oli alles kujunemisfaasis ning tegutsejad kohandusid olukorraga, siis just nii palju erakondi meil tavaliselt riigikogus on olnudki. Üle-eelmised valimised nelja erakonnaga oli erand ning see tühimik täideti kiiresti.

Vabaerakonna praegune olukord meenutab mõne valimistsükli tagust roheliste sisemist kokkuvarisemist. Kell tiksub nende kahjuks.

Martin Mölder

FOTO: Tiit Mõtus

On väga tõenäoline, et Vabaerakond langeb selles ringis välja. Kui ignorantne kõrvaltvaataja peaks nende viimase aja tegevusele hinnangu andma, siis võiks tunduda, et nad töötavad aktiivselt selle nimel, et valimistel võimalikult väike häältesaak saada. Nende praegune olukord meenutab mõne valimistsükli tagust roheliste sisemist kokkuvarisemist. Kell tiksub nende kahjuks.

Eesti 200-l võiks olla hea võimalus vabanevat kohta täita. Kuid see ei saa olema lihtne. Vabaerakond ja EKRE olid eelmiste valimiste eel paremas positsioonis. Viimane oli koloniseerinud Rahvaliidu riismed ja esimene välja kasvanud juba 2011. aastast tegutsenud Vabast Isamaalisest Kodanikust.

Valimiskünniseks saab umbes 30 000 häält, mis nõuab igalt erakonnalt keskmiselt 2500 häälega esinumbrit igas ringkonnas.

Kui valimisaktiivsus püsib umbes samal tasemel kui eelmistel kordadel, siis on valimiskünnis umbes 30 000 häält. Kõige populaarsemad suurte erakondade poliitikud, kes kandideerivad magusamates piirkondades, võivad saada ehk 10 000 – 20 000 häält. Juba 3000–6000 häält on väga hea tulemus. Eestis on 12 valimisringkonda. Jala ukse vahele saamiseks peab olema ühel erakonna igas ringkonnas esinumber, kes kogub keskmiselt 2500 häält. See oleks suur saavutus erakonnale, mis veel hetk tagasi eksisteeris sarnase tulevikuvisooniga inimeste intellektuaalsete arutelude tasandil. Kuid kindlasti mitte ületamatu väljakutse.

Ahto Lobjakas

FOTO: Madis Sinivee/Eesti Meedia/Scanpix Baltics

Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas: Künnise ületavad kõik parlamendierakonnad, miinus Vabaerakond. Andres Herkel on Vabaerakonnast teinud midagi menševistliku Isamaa taolist ning oludes, kus originaalgi võitleb valimiskünnise pärast, ei ole koopial mingeid šansse.

Realistlik šanss oleks ka Eesti 200-l, kui nad suudavad leida programmilise fookuse. Uue tulija nišš on Eesti poliitikas jätkuvalt olemas. Artur Talviku ja Indrek Tarandi aktsiad tõuseksid oluliselt, kui nad ennast samuti Eesti 200 ridadesse kandiksid. Vastuoluliste figuuridena neid vaevalt sinna oodatakse, aga samal põhjusel on kaheldav, et nende juhitud liikumise pink vajaliku pikkuse omandaks.

Turu-uuringute ASi uuringutejuht Juhan Kivirähk: Praegu riigikogus olevatest erakondadest jõuavad tõenäoliselt järgmisesse parlamenti viis. Viimastel nädalatel Vabaerakonnas toimuv meenutab rohkem Mehhiko seebiooperit kui asjalikku ja vastutustundlikku poliitikat. Seda kooslust ei võta tõenäoliselt enam mitte keegi tõsiselt.

Kristina Kallase välja kuulutatud eesmärk, et Eesti 200 läheb valimisi võitma, kuulub küll fantastika valdkonda.

Juhan Kivirähk

FOTO: Tairo Lutter

Küllap astubki Eesti 200 Vabaerakonnast vabanevale positsioonile, sest uut alternatiivi ootavaid valijaid niipalju ikka leidub, et valimiskünnis ületada. Kuid Kristina Kallase välja kuulutatud eesmärk, et Eesti 200 läheb valimisi võitma, kuulub küll fantastika valdkonda.

Ka rohelised pole veel oma lootusi maha matnud. Neil on trumpkaardina kasutada teema, mis kõnetab üha suuremat osa Eesti inimestest – keskkonnakaitse. Puudu jääb aga persoonidest, kellele valija nii vastutusrikka valdkonnaga tegelemise (pluss kõige muu Eesti arenguks vajalikuga) julgeks usaldada. Millegipärast on sõnakamad aktivistid (ELF, Eesti Metsa Abiks, Roheline Liikumine) ja valdkonnaga tegelev akadeemiline kogukond ennast parteipoliitikast eemale hoidnud. Kui ka nemad kampa lööksid, võiks rohelistel edulootusi olla.

  • Loe täispikka usutlust:

Poliitikavaatlejad: see aasta tuleb sügis teisiti - erakonnad pool aastat enne valimisi

Tagasi üles