Heino Saar: kas peaminister valetab?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Esmaspäevasest Postimehest (24.10) sai lugeda meie peaministri väidet, et teenuste osutamine pole üldse omavalitsuse peamine ülesanne – teenuseid võib ju osutada, aga ei pea. Minu jaoks oli see täielik pommuudis...


Olen vallavolikogu juhtinud 1993. aastast ning kogu selle aja jooksul on minu ja kõikide volikogu koosseisude töö aluseks olnud kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (lühidalt KOKS), mille 6. paragrahvi lõige 1 sõnastab täpselt kohaliku omavalitsuse peamised ülesanded teenuste osas. Oleme püüdnud juhtida vallavalitsuse tööd niimoodi, et valla elanikud saaksid tulenevalt meile seadusega pandud kohustustest parimat võimalikku teenust.

Praegu jääb mulle arusaamatuks, kas tollased seadusandjad (seadus kehtib 1993. aastast ja nimetatud paragrahvi ei ole kordagi muudetud) kirjutasid seadusse vale asja või olen mina ja veel väga paljud omavalitsuse tööga kokku puutunud inimesed ühe Eesti seaduseparagrahvi senini valesti tõlgendanud. Kindel olen ma küll selles, et kui ma oma vallavanemalt oleksin kunagi midagi sellist kuulnud, oleksin kohe järgmisel istungil teinud volikogule ettepaneku ta ametist vabastada.

Väga kahju on, et meie võimupartei ja tema juht on kategooriliselt vastu meie ettevõtjate eliidi ja väga paljude tarkade inimeste poolt vajalikuks peetud haldusreformile. Juba aastaid on ettevõtjad väitnud, et ei ole jätkusuutlik administreerida Eesti-sugust väikeriiki analoogselt suurriikidega.

Haldusreformil on selles kontekstis väga oluline osa. Taas on sellel teemal oma arvamuse välja öelnud kõrged riigiametnikud ja tippadvokaadid, aeg-ajalt tõstatavad probleemi väliseksperdid.

Kuidagi ei saa nõustuda peaministri väitega, et haldusreformiga lõhutakse Eestis ajalooliselt välja­ kujunenud omavalitsuste struktuuri. Praegune Eesti haldusjaotus on peaaegu täielikult nõukogudeaegselt külanõukogulik; ajaloolised üksused, mis olid ka piirkonna identiteedi kandjad ja hoidjad, olid pigem kihelkonnad.

Väide, et reform hävitaks kohaliku demokraatia, tundub samuti absurdne. Kui piirkonnast on lahkunud hulk inimesi, pole töökohti, kaotatud on postkontor, velskripunkt, apteek, kauplus, kohalik konstaabel, tuletõrjedepoo, ühistransport ning lõpuks suletakse ka kool, kas siis allesjäänud vallamaja tagab nendele inimestele, kes ära minna ei taha või ei saa, demokraatia ning kas ainult sellest piisab äraelamiseks?

Reforme on tarvis paljudes valdkondades, ka hariduses, kuid haldusreformist alustamine teeks ka koolivõrgu korrastamise palju lihtsamaks ja loogilisemaks. Nõukogudeaegseid igandeid on meie juhtimises teisigi. 15 endise rajooni täitevkomitee asemel on praegu 15 maavalitsust. Neile on praeguseks jäänud peaaegu olematud funktsioonid ja oluliselt vähem ametnikke kui 90ndatel, kuid ometi peab praegune keskvõim kõigi olemasolu vajalikuks.

Parim repliik, mida seoses teema taastõstatumisega kuulsin, kõlas umbes nii: umbes 600 elanikuga valla valitsuses töötab neli ametnikku, kellest kaks on keskharidusega raamatupidajad, üks endine müüja ja üks endine rätsep. Ei usu, et paljudes valdades nii on.

Samas on teada tõde, et suures osas maa- ja väikelinna omavalitsustes töötab veel praegugi palju endisi majandite spetsialiste, kelle jaoks oli majandi lagunedes vallamajja tööle saamine pehme maandumine. Sellest tulenevalt ei ole imekspandav õiguskantsleri kogemus ja mure ametnike kompetentsuse pärast. Needsamad inimesed on ka haldusreformi suured vastased.

Samas on nad heaks taimelavaks Reformierakonnale, kelle üheks peamiseks valimisloosungiks alates 2001. aasta presidendi valimise eelsest ajast on olnud «Ei omavalitsuste sundliitmisele». Kõik kindlasti teavad, et vabatahtlikult ei realiseeru selline reform kunagi.

Lõpuks jõuame sinna, mis on paljudele eestimaalastele minu arvamust lugematagi selge: meie kauaaegsele võimuparteile ja tema peaministrile ei ole niivõrd tähtis Eesti riigi ja rahva edasine saatus, kuivõrd iga hinna eest jätkuv võimulpüsimine. Kui see nii jääb, siis on minu arvates just peaministripartei demokraatiast võõrandumise initsiaator.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles