Tartu Ülikooli välispoliitikalektori Viljar Veebeli hinnangul ei ole Kreeka aitamine ELi tähtsaim mure, pigem tuleks tem hinnangul reformida liitu tervikuna ja panna tarbijariike rohkem eksportima.
Veebel Ligile: ravigem esmalt ikka Euroopat tervikuna, mitte Kreekat
11. oktoober 2011, 14:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olulisus. Kui sedavõrd väike ja ebaproduktiivne majandus nagu Kreeka (2 protsenti ELi sisemajanduse kogutoodangust - SKTst), suudab tõesti tekitada kokkukukkumisohu kogu ELile, peaksime oma intellektuaalsed ja rahalised vahendid suunama eelkõige süsteemi kui terviku puuduste kõrvaldamisele.
Küsimus on tähtsustamises – Kreeka ja teiste ääreriikide muredele kaasa elamise asemel peaksime täna tegelema kahe probleemiga. Esiteks, kas ja kuidas on võimalik edukas valuutaliit ilma paralleelse eelarveliiduta. Teiseks, millisel viisil tasakaalustatakse efektiivsete riikide (Saksamaa) pidev väliskaubandusülejääk tarbijariikide (Kreeka, Portugal, Hispaania) pideva puudujäägi suhtes.
Kui tänane Kreeka (aga ka Portugali ja Iirimaa) probleem on tõesti kõigile arusaadavalt üle-euroopaline, siis tuleb selle lahendamiseks täiendada ELi struktuure ja lepinguid, mitte otsida õiguslikke ussiauke läbi eraõiguslike Luxembourgi fondide.
Eesmärgipärasus. Mida õiglast ja kasulikku saab olla «abis», millest 60 protsenti läheb globaalsetele investoritele, mitte Kreekasse, ja mille ainus eesmärk on Kreeka laenuvõimekuse taastamine?
Kreeka reaalmajandus langeb samas üha sügavamasse auku (tööstustoodang -17 protsenti augustis 2011), tööhõive, innovatsiooni- ja väliskaubandusnäitajad ei parane samuti.
Õpetlikkus. Ka inimlikust seisukohast oleks äärmiselt ebaõiglane jätta andmata Kreeka maksumaksjale, eriti aga nooremale põlvkonnale, kasulik õppetund sellest, et millegi tarbimiseks on vajalik ka samaväärne panustamine ning lõputult laenudest ning abirahadest elada ei ole moraalne ega võimalik.
Omaabi. Kreeka abi saab olema õiglane, kui me näeme, et nad reaalselt kannatavad ja püüavad, täna kuuleme liiga tihti vastupidistest näidetest. Kreeka miinimumpalk on kõrgem kui Eesti keskmine palk, Kreeka 2009. aasta kaitsekulud on suuremad kui Eesti kogu riigieelarve tulud, Kreeka keeldub endiselt müümast oma enam kui 100 tonniseid kullareserve, pensioni ja palgakärped on olnud marginaalsed ning Kreeka parlamendisaadikud naudivad endiselt Euroopa kulukaimat soodustustepaketti.
Õiglusest oma kodanikele - abil ja solidaarsusel on piirid ka ja need on Eestis omaenda maksumaksjaga läbi rääkimata.
Tänaseks moodustab Kreeka abi 8000 eurot iga kreeklase kohta, lähiaastatel kulub nähtavasti vähemalt teist samapalju. Nähtavasti peaks kusagilt ikkagi jooksma see piir, millest alates Eesti valitsus legitiimsuse huvides oma kodanikelt avalikult ja otse täiendavat mandaati küsib.
Mõlema osapoole lõppsõnade avaldamisega on tänane online-väitlus lõppenud.