Rahakotireform võib panna ülikoolid rohkem riigist sõltuma
8. september 2011, 11:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusministeerium kavatseb hakata ülikoolidele ja teistele kõrgkoolidele raha jagama paljude ebamääraste kriteeriumide abil, mistõttu kardavad haridustemplid, et riik saab nende üle liiga suure võimu, kirjutab Alo Raun.
Praegu maksab riik ülikoolidele lihtsalt öeldes selle põhjal, kui palju magistrante viis aastat hiljem süsteemist välja tuleb. Samas teatas Jaak Aaviksoo kohe haridusministriks saamise järel, et kavatseb selle korra kõrgharidusreformi käigus ära muuta.
Kuna enim on raha tuulde lastud prioriteetsetes loodus- ja täppisteadustes, tähendaks ju nende karistamine riigi arengule vastu töötamist.
Aaviksoo ja tema mõttekaaslaste visiooni kohaselt ei hakata enam ülikoole trahvima-premeerima viieaastase viiteajaga ja ainult ühe kriteeriumi alusel, vaid operatiivsemalt ja suure hulga indikaatorite põhjal.
Suur ebamäärasus
Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmetsa sõnul on mõte jätta alustuseks ülikoolide osakaalud kõrghariduseelarves sama suureks kui praegu, kuid kui need asutused soovivad tulevikus lisaraha saada, siis selle jagamisel vaadatakse muu hulgas, kui tublid on ülikoolid indikaatorvaldkondades.
Kõlab üldmuljena igati loogiliselt. Ometi on reformil praeguseks avalikustatud kujul mitu varjukülge.
Kui haridusminister saatis eelmisel nädalal valitsusse «Ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse» eelnõu, pani ta sellega kaasa kõrgkoolidele tegevustoetuse maksmise määruse projekti.
Seal selguvadki esimest korda need 17 indikaatorit, mille alusel riik ülikoolidele raha maksma tahab hakata. Lisaks neile hakkab riik kõrgkoolidele raha jagama riiklikest arengukavadest ning õppeasutuse strateegilistest eesmärkidest lähtuvalt.
Paraku on need indikaatorid määruse eelnõus praegu kirjas sellisena, et ega suurt vahet ole, kas need seal on või mitte. Eelnõus pole ka öeldud, mida ja kuidas konkreetse indikaatoriga täpsemalt mõõdetakse, kui kaalukas igaüks neist on ning kuidas rahaks konverteerub.
Näiteks kirjeldab õppeprotsessi kvaliteeti ja tulemuslikkust indikaator «õppejõudude keskmine vanus tulemusvaldkondades», samas pole täpsustatud, kas hea on olla noor või vana – leidub ju argumente mõlema kasuks.
Samuti, millisest hetkest üldse muutub keskmine vanus määravaks – kas riik seab mõne künnise või on nullpunkt kõigi ülikoolide keskmine? Üldsegi, mida näitab keskmine vanus – kui instituudis on kümme 25-aastast ja kümme 75-aastast õppejõudu, on nende keskmine vanus 50 aastat, kuid sama tulemuse saab ka siis, kui kõik kümme on 50-aastased.
Või siis teine näide: alla suhtelist vaesuspiiri elavate tudengite arv ülikoolis kui kriteerium lisaraha saamiseks. Tekib küsimus, kuidas on vaeste tudengite õpetamine teistest kulukam? Pealegi, kas nendega tegelemine ei peaks olema hoopis riigi rida?
Liha ja kala
Laidmets märkis olukorda selgitades, et tulemuslepingute põhjal kõrgkoolide rahastamiseks on tavaliselt kolm teed – kas puhas valem, läbirääkimised või segavariant. Tema sõnul valis Eesti neist viimase tee, kus läbirääkimiste taustaks on kokkulepitud indikaatorid.
«Läbirääkimiste teel seatakse eesmärgid lähtudes riiklikest prioriteetidest, kõrgkoolide strateegilistest eesmärkidest ja nende kitsakohtadest ning hiljem hakatakse nende täitmist jälgima kokkulepitud indikaatoreid arvestades,» kirjeldas Laidmets.
Ministeeriumi osakonnajuhataja sõnul ei peagi indikaatorid peegeldama konkreetse ülikooli tegelikke rahalisi kulusid.
«Väljapakutud indikaatorid ei ole otseselt seotud õpetamise hinnaga, pigem peaks need kõrgkoole suunama näiteks pöörama rohkem tähelepanu sotsiaalmajanduslikult vähemkindlustatud tudengitega tegelemisele,» rääkis ta. «Samuti akadeemilise personali järelkasvu tagamisele, mille eest on võimalik saada plusspunkte läbirääkimiseks.»
Rääkides konkreetsemalt õppejõudude vanusest, märkis Laidmets, et see näitab jätkusuutlikkust ja seda hinnatakse ka praegu kõrgkoolide üleminekuhindamistel.
«Kui ilmneb, et mõnel ülikoolil kandub teatud eriala õppejõudude keskmine vanus juba pensioniea lähedale, on seal probleeme järelkasvuga,» selgitas ta.
Laidmetsa sõnul ei lähene ministeerium aga ülikoolile nii, et kui viimane mõne punktiga hakkama ei saa, võetakse sealt raha vähemaks – välistatud pole hoopis risti vastupidine käitumine.
«Kui see on riiklikult oluline valdkond, peab haridusministeerium koos kõrgkooliga otsima lahendusi, nendes tulemuslepingus kokku leppima ja vajadusel eraldama ka vastava ressursi,» rääkis osakonnajuhataja.
Laidmetsa sõnul ei saagi iga indikaatori taha otseselt plussi või miinust märkida.
Kui rääkida määruses toodud 17 indikaatorist, ei hakka tema nägemuses kõigil olema võrdne kaal.
«Osa on kvantitatiivsed näitajad, mida saab otsesemalt siduda rahaga. Osa on kvalitatiivsed, mille puhul on lähenemine rohkem hinnanguline,» lausus Laidmets.
Tema sõnul saab raha juurde andmisel või äravõtmisel määravaks eelkõige ülikoolide omavaheline võrdlus.
Ülikoolid mures
Muret selle üle, et riik võib kavandatava reformiga saada ülikoolide üle senisest suurema võimu, väljendasid ka mitmed Postimees.ee'ga suhelnud ülikoolide esindajad, samuti rektorite nõukogu, kes koguneb täna tekkinud olukorda arutama.
«Võrreldes eelmise süsteemiga on (riigist sõltumise – toim) risk kindlasti kõrgem,» kommenteeris olukorda rektorite nõukogu tegevsekretär Kairi Solmann.
Ta märkis, et ülikoolid on ka ise tahtnud paindlikumat rahastamismudelit ja sellel on palju plusse, kuid neile teeb muret praegu välja pakutud süsteemi läbipaistmatus ehk võimalus, et riik hakkab n-ö sogases vees kala püüdma ja ülikoole survestama.
«Uue rahastamissüsteemiga kaasneb risk, et väheneb ministeeriumis tehtavate rahastamisotsuste läbipaistvus. Seda põhjustab läbirääkimiste teel kokkulepitava rahastuse osakaalu tõus ning eelnõusse planeeritud mitmete erandite kokkuleppimise võimalus,» märkis Solmann.
Kõrgharidusreformi eelnõu on esitatud valitsusele ja peaks jõudma riigikokku lähinädalatel. Indikaatorimääruse osas ootab ministeerium diskussioone riigikogus, rakenduma peaks see hiljemalt 2013. aasta alguses.
Haridusministeerium tahab uue korra, mis toob muu hulgas kaasa tasuta kõrghariduse kõigile võimekatele ja selle saamiseks kohustuse õppida 100-protsendise koormusega, jõustada järgmise aasta sügisest.
Minister Aaviksoo loodab samaaegselt ülejäänud reformiga kasutusele võtta ka uue õppetoetuste süsteemi, samas poleselleks riigieelarves raha enne 2015. aastat ette nähtud.