Postimees.ee küsis nädalavahetusel erinevatelt ekspertidelt, milline oleks ideaalne mudel muukeelsetest peredest pärit eestimaalastele riigikeele selgeks õpetamiseks.
Alo Raun: Eesti oma venelased
12. juuli 2011, 10:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllatavalt selgus, et pea kõik küsitletud – eestlased ja venelased, keskerakondlased ja reformierakondlased – peavad õigeks hakata õpetama keelt võimalikult noores eas (lasteaias) ja soovitavalt intensiivselt. Ka uuringud on näidanud, et muukeelne elanikkond peab varajast keeleõpet oluliseks.
Selline üksmeel nii tundlikul teemal nagu rahvus ja keeleõpe on Eestis haruldane – eriti kui meenutada debatte venekeelsete gümnaasiumide keelereformi ümber.
Ehk pole suur liialdus öelda, et oleme tunnistamas märki asjaolust, et Eesti riigi jäik keele- ja kodakondsuspoliitika on hakanud oma järjepidevuses vilja kandma.
20. sajandi teises pooles siia rännanud isikud ja nende järeltulijad on aru saanud, et Nõukogude Liitu tagasi ei saa, Eesti ei vangu ning rahvastevahelise suhtluse vahend pole enam vene keel. Kokkuvõttes on saavutatud olulisim aspekt keeleõppes ja ühiskonna lõimimisel – motivatsioon. See viimane on tõhusam kui ükskõik milline seadus, määrus, käsk või keeld.
Tõsi, siinsed mitte-eestlased mõtlevad sageli kaugemale. Milleks jääda pidama ida ja lääne piiril, pisikeses Eestis, kui me asume laiade piiridega euroliidus, kus pea kõik räägivad mingil tasemel inglise keelt?
Kuid sellinegi lähenemine pole tingimata halb. Ei, ma ei poolda noorte Eestist lahkumist kui üht viisi n-ö vene küsimust Eestis lahendada. Just andekaid ja avatud siin üles kasvanud noori tuleks iga hinna eest sünnimaal kinni hoida – nemad on meie eesti- ja venekeelse kogukonna lõimimise võti ning väärt tugi riigi majanduskasvule.
Eesti asemel Euroopale mõtlemine on hea seepärast, et sellised noored (ja nende vanemad) on oma peas põhilise valiku langetanud – ida ja lääne heitluses on peale jäänud meile meeldivam ja sõbralikum suund.
Läänemeelsuse pealt on oluliselt lihtsam kasvatada ka austust Eesti riigi, keele ja kultuuri vastu. Kui me neid vaid siit mõne rahvusvaenu õhutava tembuga minema ei peleta
Loomulikult pole kogu Eesti vene kogukond üleöö eestimeelseks muutunud ning kindlasti leiab ka antud küsimuses teisitimõtlejaid, eelkõige vanemas põlvkonnas.
Kuid tark on haarata avanenud võimalusest kinni, kasta idanema hakanud seemet. Oleks kahju, kui see üksmeel vajuks lihtsalt unustuse hõlma ning sellest ei sünniks midagi Eesti ühiskonda liitvat ja edasi viivat.