Valijate küsitlus näitas, et Eesti valija ei ole eriti erakonnatruu, seetõttu löövad erakonnad pidevalt üksteiselt hääli üle, kirjutas Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi assistent Mihkel Solvak oma värskes artiklis ajakirjas Riigikogu Toimetised.
Solvaku artiklis on kasutatud 2011. aasta märtsis tehtud valijaküsitlust. Uuring kuulub rahvusvahelise võrdleva valimisuuringu Comparative Study of Electoral Systems (CSES) alla. Eestis viidi seda läbi esimest korda käesoleval aastal Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi juhtimisel.
Riigi erakondliku süsteemi stabiilsust saab hinnata erinevate indikaatoritega. Levinumaid viise on vaadata seda agregeeritult nn Pederseni volatiilsuse indeksi abil. See näitab lihtsustatult, kui suur protsent häältest erakondade vahel kahtede valimiste võrdluses ümber paigutus. 2011. aasta riigikogu valimistel oli see 11,6 protsenti.
Arvestades seda, et Lääne-Euroopas oli see 1885–1985 keskmiselt 8,9 ja alates 1990. aastatest 12,6 protsenti, on Eesti 2011. aasta valimistulemus volatiilsuselt võrreldav Lääne-Euroopa omaga.
Lojaalseim on olnud Keskerakonna valija
2007. aastal Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poolt hääletanud on 2011. aastal päris suures ulatuses need erakonnad hüljanud, oma valikule truuks on jäänud vaid vastavalt 55 ja 54,5 protsenti. Mõlemad nimetatud erakonnad on kaotanud valijaid Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale (SDE), Reformierakond aga ka IRLile.
Kõige lojaalsemad on olnud Keskerakonna valijad, kus lausa 70,3 protsenti tegi nii 2007. kui 2011. aastal ühesuguse valiku. Samas on näha, et suur osa nende varasematest valijatest seekord valimiskasti juurde ei tulnudki ja teatud osa liikus SDE juurde.
Sotsid ise on kaotanud osa hääli IRLile, suures osas on nende valijad aga erakonnale truuks jäänud. Roheliste puhul on näha, et paljud nende endised valijad ei läinudki 2011. aastal hääletama või valisid sotse. Rahvaliidu endised valijad on aga üsna ühtlaselt jaotunud Keskerakonna, IRLi ja SDE vahel või siis hääletamata jätnud.
Reformierakond on suutnud oma teistele erakondadele liikunud hääli kompenseerida 2007. aastal mittehääletanuid mobiliseerides, aga saanud ka suure osa hääli endistelt väikeparteide või üksikkandidaatide valijatelt ja neilt, kelle 2007. aasta valik ei ole teada. IRL seevastu on haaranud hääli Reformierakonnalt ning olnud samamoodi edukas 2007. aastal hääletamata jätnute mobiliseerimises.
Keskerakond on samuti suutnud varasemaid mittevalijaid valima meelitada, kuid teistelt erakondadelt nad pea üldse hääli võitnud ei ole. Tähelepanuväärne on ka väga väike esmakordsete valijate osakaal nende valijaskonnas. Sotsid on suutnud haarata valijaid nii Reformierakonnalt, IRLilt kui ka Keskerakonnalt ning mobiliseerinud ka varasemaid mittevalijaid ning esmakordselt valijaid.
Reformierakonna ja IRLi edu ning Keskerakonna valimiskaotust seletab Solvak sellega, et nii Reformierakonna kui ka IRLi valijaskond on heterogeenne ja mitte väga erakonnatruu. Samas on Reformierakond suutnud edukalt mobiliseerida varasemaid mittevalijaid ja võita enda poole esmakordseid hääletajaid ehk noori. IRL seevastu on võitnud enda poole päris suure hulga 2007. aastal Reformierakonna valinuid.
Keskerakonna valijate puhul hakkab aga silma, et teatud osa nendest on seekord eelistanud SDEd ja suur osa on hoopis valimata jätnud. Samas näitavad andmed, et 2007. aastal mittevalinute mobiliseerimisel olid nad sama edukad kui ülejäänud suured erakonnad. Arvestades, et nende valijad on üldiselt väga lojaalsed, tundub Keskerakonna puhul kaotuse taga olevat eelkõige suutmatus oma traditsioonilisi pooldajaid mobiliseerida. Teistelt erakondadelt nad valijaid võita pole suutnud.
Kolmanik valijaid vahetas partei-eelistust
Neid, kes hääletasid mõne erakonna poolt nii 2007. kui ka 2011. aasta valimistel, oli küsitluse valimis 42,9 protsenti. Ülejäänud kas hääletasid ühel valimisel, kuid mitte teisel, hääletasid väikeparteide poolt, ei suutnud ühte kahest häälest meenutada või keeldusid küsimusele vastamast. Sellest 42,9 protsendist erakondade valijatest omakorda jäi 66,2 protsenti kindlaks oma parteivalikule. Teisisõnu vahetas mõlematel valimistel parteide poolt hääletanutest 33,8 protsenti oma parteieelistust.
Kui jaotada valijad selle alusel, kas nad 2007. aastal olid hääletanud erakonna poolt, kes enne 2011. aasta valimisi oli veel valitsuses (Reformierakond ja IRL), siis 12,4 protsenti valijatest liikus oma 2007. aasta otsusega võrreldes koalitsioonierakondade juurest opositsiooni ja 6,1 protsenti opositsioonierakondade juurest koalitsiooni juurde. Ligi 80 protsenti jäi aga truuks opositsioonile või koalitsioonile.
Koalitsiooni valija on selgelt keskmisest noorem, opositsiooni valija seevastu vanem. Opositsiooni koalitsiooni vastu vahetanud või vastupidise muutuse teinud valijate seas on 41–60-aastaseid selgelt rohkem kui kõigi parteivalijate seas. On näha, et koalitsioonist opositsiooni toetajaks liikunud valijad on nooremad kui vastupidiselt liikunud valijad. Tabelis toodule lisaks võib öelda, et erakonniti on keskmiselt kõige nooremad Reformierakonna valijad. Kuni 25-aastaseid valijaid oli nende 2011. aasta valijaskonnas 20,6 protsenti, samas kui IRLil oli vastav näitaja 16,7, Keskerakonnal 4,7 ja SDE-l 15,3 protsenti. Ka 26–40-aastased valijad on Reformierakonnal suurema osakaaluga kui ülejäänutel. Kategoorias 65-aastased ja vanemad on aga vaid 16,4 protsenti Reformierakonna valijaskonnast, IRLil 21,2, Keskerakonnal 31,2 ja SDE-l 19,6 protsenti.
Opositsiooni läksid toetama kõrgharitud, valitsuserakondi põhi- ja kutseharidusega valijad
Mitte-eestlased on opositsioonile truud, tegemist on ilmselge Keskerakonna efektiga, mille 2011. aasta valijatest vaid 34,3 protsenti luges ennast rahvuselt eestlaseks, samal ajal kui Reformierakonna, IRLi ja SDE puhul oli see osakaal vastavalt 98,8, 94,2 ja 95,7 protsenti.
Hariduskategooriate jaotust vaadates ilmneb, et koalitsioonierakondadest opositsioonierakondade kasuks loobunute seas on selges ülekaalus kõrgharidusega inimesed. Vastupidises suunas oma häält vahetanute seas on aga kutse- ja põhiharidusega inimesed üleesindatud.
Kahtede valimiste võrdluses võib öelda, et valija ei ole oma otsuses eriti erakonnatruu ja kõik erakonnad suudavad kõigilt hääli üle lüüa, ainult Keskerakond eristub lojaalsete valijate poolest.