Mart Laar: vähem kindralitele, rohkem sõduritele

Mart Laar
, kaitseminister ja IRLi esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseminister Mart Laar valitsuse pressikonverentsil.
Kaitseminister Mart Laar valitsuse pressikonverentsil. Foto: Peeter Langovits

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere’i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu – täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles