Kõre: Tartu vajab suunamuutusi

Jüri Kõre Foto: Margus Ansu

Pärast kümneaastast pausi on Jüri Kõre jälle Tartu abilinnapea, juba kolmandat korda. Tartu Postimees uuris esmaspäeval, milliste mõtetega Tartu poliitikaveteran ametiaega alustab.

Olete nüüd abilinnapea ametit pidanud nädala, millega need seitse päeva on teid üllatanud?

Üllatanud on sellega, et paberivaba kontor on töötempo tõstnud päris kiireks. Õhtul panen arvuti kinni, kõik on korras, hommikul saabun tööle ja näen, et hulk dokumente nõuab kohe läbivaatamist ja kooskõlastamist. Keegi on tööd juurde planeerinud lisaks sellele, mida ise olen kavandanud.

Kas jätkate Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis õpetamist?

Jah. Selline kokkulepe on.

Kuidas sobivad kokku sotsiaalteadlane ja parempoolse maailmavaatega erakond, kes räägib üksnes õngest, mitte kalast?

Teatavasti on sotsiaalteaduste oluline osa majandusteadus. Teadlased ei saa esindada maailmavaadet, vaid käsitlusi. Turupõhiste käsitluste poolehoidjaid on silmapaistvalt rohkem kui riigi või avaliku sektori põhiseid.

Teadus peab olema tõenduspõhine – nii on otstarbekas, nii toimib. Poliitikas seaduste eelnõusid tehes peaks aluseks olema ka tõenduspõhisus, aga alati pole. Mõnikord on aluseks pigem arvamused kui tõendused.

Kas IRLi tulekuga koalitsiooni muutub midagi põhimõtteliselt Tartu sotsiaalvaldkonnas?

Kiiresti kindlasti ei muutu. Astun ametisse poole aasta pealt. Eelarve on tehtud, ka esimene lisaeelarve on vastu võetud. Ma tahan nihkeid ja suunamuutusi saavutada. Nädala päevakava olen täitnud nii, et mõni tund tagasi kohtusin töötukassa kohaliku juhiga, veel kohtun töötute klubi esimehega, kolmapäeval on sotsiaalhoolekande uue arengukava käivituskoosolek, neljapäeval kohtun töötute asjus Johannes Mihkelsoni seltsi esindajaga.

Ei saa öelda, et Keskerakond poleks töötusega tegelnud. Nad tegid seda ju suisa eriti silmatorkaval viisil.

Jah, aga mulle ei meenu, et nad Tartus oleksid seda väga välja näidanud. Tallinnas kutsub küll isegi Vabaduse väljakul tulikiri töötute klubisse.

IRLi lubadused võimukoalitsiooni minnes olid populistlikud. Kuidas kavatsete neid täita?

Võib-olla nende väljakäimise mõttes jah. Tahtsime neid teemasid rõhutada ja sildi said nad tõesti kiiresti külge. Aga kui räägime tasuta bussiliiklusest, siis teatud eesmärgil tasuta bussisõit on ju olemas kogu riigis – tasuta koolibussid. Tasuta liinid mingil otstarbel on täiesti vajalikud tõenduspõhiselt ja pole populistlikud.

Ravimihüvitisega tahtsime esile tõsta probleemi. Eakaid inimesi me ei liigita vaeste hulka, üldiselt saavad nad hakkama, kui ei teki ootamatuid vajadusi: ei lähe katki külmkapp, ei teki veeavariid või suurt ravimikulu. Ootamatused löövad eelarve segamini.

Haigekassa hüvitab eriti suuri ravimikulusid, aga alles järgmisel aastal ja suure bürokraatiaga.

Meie pakkusime lihtsamat, tõsi, kulukamat teed. Oleme osa riigis valitsevast koalitsioonist, kes on teinud otsuseid maksta toetusi valikuliselt. Kõige rohkem on sellest juttu olnud lastetoetuste puhul, et mitte kõigile 300 krooni, vaid kellelegi 600, kellelegi 1200 krooni. Pole ettekujutust, mida valikuline maksmine omavalitsusele kaasa toob – see toob tööd juurde ja pärsib võimalusi oma toetusi arendada.

Savisaare kombel igale pensionärile 500 krooni maksta on väga lihtne.

Täpselt, see ei nõua mingit administreerimiskulu. Tallinnas jätab siiski märkimisväärne osa pensionäre selle raha, nüüd juba tuhat krooni, välja võtmata.

Ka täiesti universaalne süsteem ei ole veatu. Keegi, kes vajaks, jääb ikka ilma.

Kas Tartuski võiks maksta pensionäridele kord aastas mingi rahasumma ettearvamatuteks kuludeks?

Ma ei arva, et me Tartus peaksime sellist teed minema. Ühekordsete sotsiaaltoetuste võimalus Tartus on tegelikult olemas. Küsimust võiks mõista nii, et kõigil meil juhtub aasta jooksul midagi erakordset, miks siis mitte maksta kõigile.

Nojah, olgu juubel või uus külmkapp.

Et elame ebatäiuslikus maailmas, peame ise olema ootamatusteks mingil määral valmis ja nende peale mõtlema.

Aga millal ja kuidas hakkab Tartus retseptiravimitoetust kätte saama?

Ärge küsige veel detaile. Me ei ole kokkuleppest edasi jõudnud.

Läinud nädala Eesti Eks­press šokeeris ühiskonda loo­ga lastest, kelle kasvatajaks olid koerad. Mis välistab sellised avastused Tartus?

Ega absoluutset garantiid olegi. Meil elab küllalt inimesi ühiskonna eest varjatult. Väidan, et neid juhtumeid tuleb veel ja veel, kui me ei paranda tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi koostööd.

Kellel on väikeste laste kohta enim infot? Lasteaiapersonalil. Nad teavad kõike, mis perekonnas sünnib. Kui nad kuulevad midagi sekkumist vajavat, kas see info jõuab siis sotsiaalosakonda?

Koduse lapse puhul peaks infot valdama perearst. Kui ta midagi teab või aimab, kas ta edastab teabe sotsiaaltöötajatele?

On veel teisi ametiisikuid, kes infot saavad ja kelle analüüsist edasine sõltub.

Ei saa öelda, et juurde on tingimata vaja raha või uusi andmebaase. Süsteemid on olemas, võib-olla ei ole suudetud ülesandeid vastastikku selgeks teha.

Küsimus on märkamisest ja teisalt teise pere eraellu sekkumisest.

Võib-olla ühel hetkel jõuab ühiskonnas pärale arusaamine, et mittemärkamine on halvem kui märkamine.

Kus te näete Tartu sotsiaalhoolekande nõrku kohti?

Oi, see on nii ulatuslik küsimus. Mida me võiksime parandada, on kõik see, mis puudutab kliendi poolt. Alates kliendi õigustest, mille peaks paika panema riik, aga pole pannud. See tähendab, et kodanikul on õigus eeldada teatud tasemega hooldekodu, koduhooldust või ükskõik mis muud teenust. Baastase peaks kogu riigis olema ühtne. Ja sealt edasi võiks olla võimalus küsida teenust isiklikest erivajadustest lähtuvalt, olgu või mõnikord omaosalust mängu pannes.

Tartus on paljud teenused võrreldes Eesti keskmisega head, nii et võime mängu tuua kliendi erisoovid. Meil on heade oskuste ja hea haridusega sotsiaaltöötajad.

Kui meie sotsiaalhoolekannet peetakse üldiselt heaks, mis on siis see põhjus, et abivajajad parvlevad kalmistute käimlate juures, oodates võimalust end sooja veega pesta ja teevett võtta?

Keeruline küsimus. Ilmselt on meil siiski mingi osa vajalikku puudu, ilmselt see, mida mujal nimetatakse fieldwork, töö objektil.

1990. aastail, kui olud olid keerulised, otsis õhtuti mitu mittetulundusühingut kodunt ära jooksnud lapsi – viisid nad varjupaika, pesid puhtaks, söötsid kõhu täis, panid magama ja hakkasid järgmisel päeval probleeme lahendama.

Mujal maailmas käib samasugune töö kodututega. Kui nad külmal talveõhtul sätivad end magama kallite kaubamajade ukse ette, kus puhub sooja õhku, käivad vabatahtlikud küsimas, kas nad ehk sooviksid minna varjupaika sooja.

Mõnikord need inimesed ei taha omavalitsuse või riigi asutustega tegemist teha. Meil võiks olla rohkem neutraalseid teenuse osutajaid. Mõtlen kirikut, nagu läänemaailmas tavaline. Diakoonia võiks olla Tartus ja Eestis paremini arenenud, meil väga võimsat institutsiooni pole. Tuntuim on Pauluse kiriku supiköök.

Milles näete lahendust olukorrale, et Lubja tänava varjupaiga asukad peletavad liinibussist tavalised ristiinimesed?

See on avalik teenus ja neil on samasugune õigus liinibussiga sõita kui teistel kodanikel. Kui kodanik midagi sobimatut teeb, on õigus ta välja tõsta. Enamasti sõidavad nad jänest, kui aga nad lunastavad pileti, ei näe ma küll võimalust neid välja tõsta.

Avalikud asutused ja teenused on selle rühma jaoks olulised, ei tohiks suhtuda nii, et neid eemale surudes oleme probleemi lahendanud.

Pakkuge välja, millist asutust peavad kodutud varjupaiga järel kõige olulisemaks?

Äkki sauna?

Mitte nii väga, enamasti on varjupaikades pesemise võimalus olemas. Hoopis avalikku raamatukogu, seal saab soojas istuda ja mõnikord ka kasulikku infot.

Kas teie meelest on matusetoetuse kaotamine probleem ja kas seda ei peaks mingist sotsiaalsest rühmast alustades taastama?

Tegelikult on taotluspõhine matusetoetus olemas. Seda saab omavalitsuselt küsida. On ka asutusi, kes maksavad matusetoetusi.

Munitsipaalelamuehitusest ei saa asja, aga olete öelnud, et linn võiks sotsiaaleluruumideks kortereid rentida eraomanikelt.

Ma olen näinud selliseid toimivaid lahendusi. Näiteks Oslos üüritakse pooled sotsiaaleluruumid eraturult. Kui on piisavalt pikad kokkulepped ja korralikud tagatised, siis olukorras, kus uued majad seisavad tühjalt, võiks mõlemale poolele kasuliku leppe teha.

Kolm aastat tagasi oli meil lehes aprillinali, et Tigutorni tulevad sotsiaalkorterid...

Miks ei ole võimalik maja üht korrust sotsiaaleluruumideks teha? Kui ülejäänud elanikud nõuavad hirmsasti privaatsust, võib korruse varustada sellise tehnikaga, et uksed avanevad ainult tulekahju korral, muidu mitte. Ärge nüüd Tigutorni pakkuge, aga on maju, kus saab sotsiaaleluruume teha trepikodade kaupa.

Miks inimesed teid morniks ja tõredaks peavad, kas see on sotsiaalvaldkonnaga tegelemise mõju?

Tegelikult ma ei ole morn ja tõre, ma arvan, et teiega rääkides olen rohkem naeratanud kui suunurki alla lasknud. Inimese välimus olemusest alati vist ei räägi.