/nginx/o/2017/10/03/7168235t1he26b.jpg)
/nginx/o/2018/04/24/7805778t1h25e0.jpg)
Põhimõte, et riik maksab tasuta transpordi omavalitsustes kinni üksnes siis, kui see on tasuta kõigile – nagu selgub majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni allkirjastatud maakondliku ühistranspordi piletihinnamäärusest – on koalitsioonikaaslaste sõnul otsitud põhjendus ning iseloomustab pigem koha kättenäitamist kui kompromisside otsimist.
«Majanduslikkus ja poliitiline jonnakus ei peaks nii rumalalt põrkuma,» leiab sotsiaaldemokraat, riigikogu majanduskomisjoni liige Jaanus Marrandi. Komisjoni esimees, Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv endine rahandusminister Sven Sester peab eelpool nimetatud tasuta ühistranspordi kinnimaksmise põhjendust otsituks.
«Tegemist on ministri pädevuse ja määrusega, majanduskomisjon otsest suunist ei saa ministrile anda. Küll aga soovime IRLi poolt vaadatuna kindlasti lähiajal konsulteerida oma valitsuspartneritega selle konkreetse määruse sisu üle,» lisab Sester.
Lihtsustatult: kui omavalitsused tahaks teha sajaprotsendilise sõidusoodustuse õpilastele või pensionäridele ning jätta ülejäänutele alles raha eest ostetava pileti, tuleks see soodustus neil ise kinni maksta.
Nii Sester kui ka Marrandi toonitavad, et ühistranspordikeskustele ja omavalitsustele tuleb anda suurem tegevus- ja otsustusvabadus. Praegune määrus seda nende hinnangul ei võimalda. «See põhjendus on otsitud,» ütleb Sester selle kohta, et maanteeamet ei saa eristada sõitjagruppe, nagu on määrusest välja toonud ameti peadirektor Priit Sauk.
«Näiliselt on tegemist inimestele ilusa lubadusega, aga tegelikult ei ole tasuta ühistransport maal sellise rahastuse juures võimalik ega teostatav. Alates sellest, et busse, millega inimesed soovivad sõita, liigub rohkem kui üksnes maakonnaliinidel, ja lõpetades sellega, et kõik ei vajagi tasuta sõidu õigust,» selgitab Marrandi.
«Kui mingit sundi üldse vaja on, siis selles suunas, et lausdoteerimise asemel bussifirmadele kirjutada sisse vajadus otsida mõistlikumaid viise, mis oleks vähemkulukamad,» lisab Marrandi.
Koostöös omavalitsuste ja ühistranspordikeskustega oleks võimalik reisijagruppe eristada ning leida võimalused nõudetranspordiks, leiab Marrandi. See omakorda tähendab, et omavalitsustele tuleb anda suurem tegevusvabadus.
Sama arvab ka Sester. «Määrus muutub paindlikuks siis, kui me laseme ühistranspordikeskustel ise otsustada ning eraldame neile raha, et nad saaksid oma eesmärke ellu viia.» Sester toob näiteks Pärnumaa, kus hakkaks kehtima süsteem, kus nii linna- kui ka maakonnaliinide soodustused on ühesugused. Pensionärid, õpilased ja puuetega inimesed saavad tasuta sõita ning ülejäänutel on senisest soodsam perioodipiletihind.
«Pärnumaa näitel võime öelda, et peame usaldama kohalikku tasandit. Nad seadsid eesmärgiks Pärnu linna- ja maakonnaliinide ühtse piletisüsteemi, millega on nõus kõik Pärnumaa omavalitsused,» lisab Sester.
Pärnumaa plaani on minister Simson pidanud kulukaks. «Pärnu keskus soovis maakonnaliinidega koosmõjus tekitada soodustuse ka linnaliinidel. Paraku ei ole praegu raha, et kohalike omavalitsuste liinidel sooduspileteid rahastada,» on Simson laupäevases Postimehes öelnud. Simsoni sõnul võivad Pärnumaa omavalitsused ka praegu suunata õpilaste maakonnaliinidel tasuta sõidu kulu linna transporti: «Selleks on neil vaja lihtsalt maakonnaliinidel sõit priiks teha ja vabastada nii valla raha.»
«Praegu tundub, et MKM (majandus- ja kommunikatsiooniministeerium - A.P.) on valinud kummalisevõitu tee, et justkui koht kätte näidata selle asemel, et otsida kompromisse ja tulevikku suunatud lahendusi. Majanduslikkus ja poliitiline jonnakus ei peaks nii rumalalt põrkuma. Seda enam, et võimalused mõistlikuks lahenduseks on olemas,» ütleb Jaanus Marrandi kokkuvõtteks.
- Arvestades teema viimaseid arenguid, uurin, missugune on teie erakonna seisukoht maakondliku ühistranspordi piletihinnamääruse osas?
Jaanus Marrandi: «Sotsiaaldemokraadid ei ole nimetatud määruse osas oma seisukohta üheselt kujundanud. Samas oleme kogu aeg rääkinud, et lisaraha ühistranspordile on mõistlik, aga koos lisarahaga tuleks üle vaadata seni üsna paindumatu süsteem tervikuna. Minu hinnangul jätkab määrus n-ö vana liini ega too kaasa mitte kumbagi, mida vaja oleks: paremaid liikumisvõimalusi ja raiskamise lõpetamist. Määrus peaks sisaldama transpordikorraldusele sundi paindlikkuse suurendamiseks ja võimaldama kasvõi nõudetransporti ja lõpetama sageli tühiliinide kaudu bussifirmadele raha andmise. Ei ole mõtet loksutada suurt bussi mööda liini, kui kokkuleppel ajaks külainimestele väike sõiduauto asja ära.»
/nginx/o/2018/02/15/7585237t1h61d4.jpg)
Sven Sester: «IRLi seisukoht ei ole muutunud. Meie hinnangul peaksid maakondliku ühistranspordi üle otsustama kohalikud ühistranspordikeskused, sest nemad oskavad kõige paremini hinnata kohalikke olusid.»
«Me pooldame ühistranspordikeskuste tegelikku iseseisvust. Sellist varjatud sunnimehhanismi ei saa kuidagi heaks kiita.»
- Mäletatavasti on tasuta ühistransport kõigil riigi poolt doteeritud liinidel ka Keskerakonna valimislubadus. Kuidas selle teadmise taustal suhtuda määrusesse, mis soosib väga selgelt ainult tasuta transpordi põhimõtet ning tekitab olukorra, kus ühistranspordikeskused peavad maanteeametile põhjendama, miks nad tahavad piletihinda alles jätta?
Marrandi: Peaks säilima siiski vaba konkurents bussifirmade vahel ja kordan üle, et ei ole võimalik tagada arenemisvõimelist, investeeringuid kaasavat ja inimestele sobilikku täielikult TASUTA ühistransporti. Tulemus on palju parem, kui suureneva rahastusega vaadataks kogu süsteemi toimimine üle.
Sester: Keskerakonna valimisprogramm on kindlasti rääkinud ka regionaalpoliitika olulisusest. Tasuta ühistranspordi süsteem suunaks raha ennekõike Harjumaale. Eesti regionaalpoliitika huvides ei saa olla see, et (maa)piirkondade maksumaksjad hakkaks ülal pidama jõuka Tallinna lähiümbruse bussiliine. IRLi seisukoht on olnud, et otsustusõigus peab jääma kohalikele ühistranspordikeskustele.
Suurima opositsioonierakonna esindaja, praegune riigikogu majanduskomisjoni liige ning endine Pärnu maavanem ja Pärnu linnapea Toomas Kivimägi (Reformierakond) toonitab, et maakondliku ühistranspordi põhiprobleem ei ole piletihind, vaid ennekõike sobimatud väljumisajad, bussiliikluse sagedus ja liinivõrk laiemalt.
«Kui tahad tasuta, põhjendama ei pea; kui küsid teenuse eest (kasvõi osaliselt) tasu, pead selgitama ja maksma peale (sic!). Sellist äraspidist ümberkäimist riigi rahakotiga harrastab majandusminister.
Taunitav on ka viis, kuidas erakonnapoliitikat tehakse. Päästmaks IRLi nägu jättis minister oma määrusega 0-hinna kehtestamata. Ent viimase realiseerivad tema alluvad: «Eeltoodust tulenevalt ootame Teie taotlusi eelistatuna 0 euro väärtuses hindade kehtestamiseks» (väljavõte hr Priit Sauki kirjast, 2. maist 2018). Kust sai maanteeameti peadirektor volituse selliseks avalduseks? Ministri määrusest see ei tulene... . Ehk nii lihtne koalitsioonipartner IRLi haneks tõmmata ongi.
Olulisim: maakondliku ühistranspordi põhiprobleem ei ole piletihind (osalt seetõttu, et ka seni on riik katnud kaks kolmandikku kulust). Põhjus, miks inimesed ei saa kasutada ühistransporti on ennekõike sobimatud väljumisajad, bussiliikluse sagedus, liinivõrk laiemalt. 21 sajandi ühistranspordi korralduse keskne märksõna peaks olema paindlikkus, nii liinivõrku, sagedust, eri vedajaid kui ka riigipoolset rahastamist silmas pidades. Pluss nn nutilahenduste arendamine.
Üldise tasuta ühistranspordi kehtestamine on risti vastupidi kõigele eelnevale, tsementeerides olemasoleva sageli ebaefektiivse liinivõrgu. Lisahinnasildiga 30 miljonit eurot aastas! Rääkimata ebaausa konkurentsi suurendamisest eraettevõtjatega kommertsliinidel, neist mitmete sulgemisest ja sellega täiendava koormuse panemisest riigi rahakotile (inimesed on harjunud neil liinidel sõitma). Astud «riigibussile», maksma ei pea, astudes kommertsliinile või Elroni rongi, maksa!
Vaid üks viide sarnastest arvamustest ekspertidelt: «Tasuta bussiliiklus ei too kaasa olulist modaalset nihet ühistranspordi kasuks,» ütleb transpordianalüütik Hannes Luts. Viimast kinnitab ka Tallinna ühistranspordi kogemus, kus kulukas märksõna «tasuta» on kasvatanud reisijate arvu vaid paari protsendi jagu.
Arutasime, nüüd võib öelda raiskasime, Pärnu linnavolikogu märtsikuu istungil mitu tundi integreerimaks Pärnumaal linna ja maakonna liinivõrk eesmärgiga luua ülimalt reisijasõbralik ühtne pileti- ja hinnasüsteem. Et kõik maakonna elanikud tunneksid end ühtsena ja et Pärnust kaugemal elamine ei ole kui karistus, mille eest tuleb ühistranspordile rohkem maksta. Tundes ministrit, hoiatasin juba siis volikogu esimeest, et kas me ei tee tühja tööd. Tema oli kindel, et ei tee. Ehk nii kindel me siis olla saamegi!
Populism ja üks erakond võitis, Eesti riik, majandus ja maksumaksjad kaotasid! Ei midagi uut!»
Möödunud nädalal allkirjastas majandus- ja taristuminister Kadri Simson maakondliku ühistranspordi piletihinnamääruse, mis lubab ühistranspordikeskustel valida, kas 1. juulist jätkata praegu kehtiva piletisüsteemiga või langetada hinda kuni tasuta piletini välja.
Taoline vabadus on aga näiline: määrusest selgub, et riik maksab tasuta transpordi kinni siis, kui see on tasuta kõigile. Kui aga omavalitsus otsustab jätta alles piletihinna, peab see maksma kõigile ühepalju, sest reisijagruppe maanteeamet eristada ei saa.
Majandusminister Kadri Simson selgitas laupäevases Postimehe leheloos, et piletihinnavahemik ning ühistranspordikeskustele valikuvabaduse andmise otsus sündis koostöös maanteeameti ja ühistranspordikeskustega. Viimaste hulgas leidus neid, kes soovisid jätkata vanaviisi. Kuna sooviti, et iga maakond võiks teha oma lahenduse, ei saanud minister kehtestada uusi sõitjakategooriaid üle Eesti: näiteks tasuta sõit õpilastele ja pensionäridele.
Loe lisaks: