Veel kilomeeter kitsast kruusateed ja ongi vana vesiveskikoht. Murutraktoril veereb nurga tagant välja rohelistes tunkedes Jüri Sasi, endine Tartu abilinnapea, kelle viis ametist haridusametnike rahaskandaal.
Abilinnapea peab maapaos talumehepõlve
20. mai 2011, 16:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sasi osutab mäe otsa, et näe, selle maja ehitas Eesti Vabariik Julius Kuperjanovi vanematele. Aga vesiveskikohta, kus Sasi askeldab, pidas tema naise vanaisa 1949. aasta küüditamiseni.
Perekond sai selle tagasi 1990. aastate alguses.
«Niidan muru, kaevan maad, panen porgandit, hoolitsen marjapõõsaste eest,» loetleb Sasi päevakava ja osutab kõrgele mäenõlvale, «nende õunapuude, ploomide ja kirssidega olen natuke õnnetu. Üks aasta kandsid palju, aga koht on hästi allikane ja seepärast kipuvad need välja minema. Nüüd panin siia uued. Aga siin tegid kitsed lühemaks.»
Siis kiidab, et veskijärv on kalarikas ja et kogu halva juures on tore see, et lõpuks ometi saab maikuus maal olla. Seni on see kõige ilusam aeg olnud alati ka kõige kiirem.
Sügiseni olete siis eemal.
Jah, augusti või septembrini, leppisime Urmas Kruusega nii kokku. Siis hakkan volikogus uuesti toimetama. Siis on poliitmängud ehk mängitud ja las «see asi» laheneb ära. Suvel loodetavasti lööb prokuratuur asja lukku.
Suvi on muidugi tore endale pidada, aga edasi?
Maikuu tahaks kindlasti endale jätta. Juuni ka. Juuli on ilus palav. Augustis võiks hakata toimetama. Mida tegema hakkan, ei ole otsustanud.
Kunagi lõõpisite, et lähete külakooli matemaatikat õpetama.
Ma isegi uurisin võimalusi. Treffneris on matemaatikaõpetajat vaja. Tartu kutsehariduskeskuses on vaja. Isegi Võrumaa kutsehariduskeskuses on vaja. Aga vaat näiteks Kambjas või Kuustes, siin lähedal, ei ole.
Ega ei ole mingit probleemi, kui olengi matemaatikaõpetaja.
Siis uute volikogu valimisteni 2013?
Näiteks jah. Lihtsalt jääda koduseks – kevadel, suvel ja sügisel pole üldse probleem. Talvel on päevad lühikesed ja õhtud pikad, siis võid natuke nagu lolliks minna. Nüüdki on nii, hommikul lähen välja, teen keskhommikuse õlle, siis paar tundi tööd ja teen lõunase õlle ja siis õhtuni tööd ja lähen sauna. Nii ei saa igavesti kesta.
Kuidas vaatate nüüd siit kõrvalt sündmuste jadale, mis teid ametist maha võttis? Mis jäi õigel hetkel tegemata, et asjad untsu läksid?
(Õige pikk paus.) See on pikem lugu. Hulluks läksid asjad aastal 2006 või 2007, kui haridusosakonnas käis sisekontroll ega avastanud midagi. Mulle tundub, et sellega anti asjale hoogu juurde. Vähemalt Boris Goldmani (haridusosakonna endise juhataja – toim) enda väitel oli ta aastal 2010 neid kinkekaarte kasutanud 51 000 krooni eest.
Aga neid oli kasutatud varem ja nagu meil lehes juba kirjutatud, see juhtum laieneb. Kas on õige väide, et Irina Aab ja Boris Goldman ei jää viimasteks, keda see hoovus kaasa tõmbab?
Sellele küsimusele ei saa ma vastata. Eks see tuleb õigel ajal välja niikuinii. Aga kinkekaardid ei olnud tõesti ainus viis linna raha kõrvale kantimiseks.
Mis tundega te nüüd Aabi ja Goldman tegemisi vaatate?
Eriti Goldmani puhul on mul kahju sellest, et usaldust sedasi kuritarvitati. Goldmani, kes kogu aeg ütles, et minule võid kindel olla, mina sind alt ei vea. Kuigi nüüd saan aru, et ta mõtles midagi muud. Mõtles neid poliitilisi otsuseid, mis oli vaja teha.
Aab oli finantsist. Mind tegelikult tänini hämmastab, kuidas üks tavaline finantsarvestaja suutis sisuliselt haridusosakonda juhtida. Igasugune struktuuri juhtimine käib raha kaudu. Juhid rahavoogu, juhid struktuuri. Ja tema, tuleb välja, juhtis ka raamatupidamist, kuigi on olemas pearaamatupidaja. Tema käsud ja keelud olid ülimuslikud. Mida tema ütles, seda ka tehti.
Ju siis suurte kogemustega ja võimekas. Temale toetuti.
Kõikidel osakondadel on täielik õigus ja täielik vastutus. Kogu eelarve, mis jagatakse, on osakonnajuhataja käsutada. Mitte keegi ei saa teda sundida raha teistmoodi kasutama, kui on eelarves ette nähtud.
Finantsarvestaja kirjutab peale, mis artikli alt, osakonnajuhataja kinnitab, raamatupidaja kannab üle. Kolmekordne kontroll. Aga tegelikult toimus nii, et üks inimene ütles, mida kanda, kust kanda ja kui palju.
Nii et siiani tundub imelik.
Just nimelt.
Nii et Goldman läks asjaga kaasa?
Goldman tuli ju õppealajuhataja kohalt. Ta polnud rahandusega kokku puutunud. Eelarvega puutub koolis kokku direktor. Võib-olla selles ongi asi, et ta ei jaganud eelarvet ja usaldas pimesi finantsarvestajat. Ja nii see lihtsalt läks. Aga see käib muude tehingute kohta ega õigusta ju kuidagi seda, et Goldman hakkas kinkekaarte oma tarbeks kasutama.
Okei, söödeti ette, aga ikkagi.
Kas võib väita, et linnavalitsuse ammu kavandatud, ent teostamata jäänud raamatupidamisreform, mis oleks liitnud haridusvaldkonna autonoomse raamatupidamise linna ühtse raamatupidamisega, võinuks midagi varem välja tuua ja vargusi pidurdada?
Võib-olla. Igal juhul ei oleks saanud see asi jätkuda.
Kas kultuurivaldkonnas on kõik hästi? Seal pole nii suurt käivet, aga kinkekaarte jagada on ikka põhjust. Kas te ei vaata seal pärast haridusosakonna jamasid pisut kahtlustavalt?
Jah. Eks olid jah need kinkekaardid liikvel. Haridusosakonnas ei olnud ma ise kinkekaarte inimestele üle andnud, kuid kultuuriosakonnas olin.
Tekitab kõhedust.
Näiteks muuseumitöötajate päevadel parimaks tunnistatud töötajad said kinkekaarte. Ega kinkekaartides pole iseenesest midagi halba, neid kasutatakse praegu ja ka edaspidi.
Kui tuli välja, et haridusosakonnas oli nendega vabalt ringi käidud, küsisin, kuidas on kultuuriosakonnas. Seal on õnneks peetud täpset arvet.
Vaatasin viie aasta tagust intervjuud ajast, mil abilinnapeaks läksite ja seal ütlesite, et ei osanud ette kujutadagi, et seal on vaja pidevalt tulekahju kustutada. Samast kevadest meenub näiteks skandaalne lasteaiakohtade pärast öö läbi järjekorras seismine. Näib, et tulekahjud jätkuvad. Osakond on räsitud, koolivõrgu puhul on püsti probleemid, mille saabumine oli teada juba toona. Miks nii on läinud?
Kui mind tookord linnavalitsusse kutsuti, oli lasteaedade probleem põhiline, mida lahendada. Järjekorrad, kohti ei ole, sama pere lapsed ei saa ühte lasteaeda. Praegu võib öelda, et mingisugused tulemused on olemas, on neli lasteaeda juures, aga sündimus on kasvanud.
Tuli masu, võimas lasteaedade ehitamise programm, et igal aastal avame uue lasteaia, kuivas kokku. Oleme küll tekitanud 600 uut lasteaiakohta, lisaks uued eralasteaiad, aga sellest on vähe. Tuleb edasi tegutseda.
Teiseks. Juba siis oli selge, et koolivõrk tuleb ümber korraldada, sest gümnaasiumiõpilasi jääb vähemaks, esimesse klassi minevaid lapsi tuleb rohkem. Linnavalitsuse tasandil saavad kõik aru, et asi on vaja ära teha. Nii kui asi läheb poliitikute tasandile, volikogu fraktsioonidesse – ei. Ühed valimised tulevad, ei saa, siis järgmised.
Ja õhku jäi ka vene gümnaasiumide küsimus, kauaks neid veel?
Gümnaasiumiharidus ei ole kohustuslik. Ei ole mingisugust põhjust teha vene koolidele erandeid, et las seal lähevad kõik gümnaasiumidesse. Mõni aasta tagasi lõpetas kutsehariduskeskus venekeelse õppe. Oli mure, mis juhtub. Mitte midagi ei juhtunud.
Üks võimalus on, et kahe vene kooli asemel jääb üks vene põhikool, teine muutub eestikeelseks. Vene keelt süvaõppena võib õpetada ükskõik millises koolis, näiteks Kivilinna gümnaasiumis.
Need on poliitilised otsused. Kui Raimond Tamm tuli eraettevõtlusest linnavalitsusse, ütles ta umbes niimoodi, et eraettevõtluses niisuguseid otsuseid ei tehtaks, aga linnavalitsuses tehakse, sest linnavalitsus ei lähtu üksnes majanduslikest huvidest, vaid teatud poliitilistest huvidest, kogukonna huvidest. Ratsionaalne huvi ei ole alati peamine.
Olete nüüd olnud õpetaja, õppealajuhataja, koolidirektor, linnavalitsuses osakonnajuhataja ja abilinnapea. Kus on kõige keerulisem?
Koolis on väga palju ette määratud, õppekavad, vaheajad, muu. Kui augustis kinnitad õppenõukogus aastaplaani, on terveks aastaks teada, mis ees ootab. Linnavalitsuses võid planeerida pikalt kalendri ära, aga...
Mis edasi?
Vahepeal mõtlesin küll, et kõigest on siiber. Midagi enam ei taha. Nüüd olen saanud kümme päeva järele mõelda. Vara veel kõigest eemale tõmbuda.
Eelmisel nädalal olin siin üksinda, kedagi ei käinud ka ja mingit vajadust polnud kellegagi suhelda, kedagi kohata. Aga niimoodi saabki hakkama kümme päeva või kuu aega.
Siia põgenemine aitab ennast laadida, aga siis võib jälle minna mõõk peos võitlusse.
Ja riigikogu puhvet ootab ju ka?
Jah. Näed, tahaks ikka ära proovida, korra seal puhvetis käia. Et kas see õlu maitseb seal teisiti kui mujal. Võib-olla Juku-Kalle Raid on selleks ajaks suutnud Alexandri õlle sinna välja kaubelda.
CV-st
• Oli matemaatikaõpetaja Tartu 8. keskkoolis (Forseliuse gümnaasium) 1977–1979, seejärel samas õppealajuhataja kuni 1982. Järgmised kolm aastat töötas matemaatikaõpetajana Tartu 7. keskkoolis (Karlova gümnaasium).
• 1985 ja 1986 Alžeerias Oued-Fodda tehnikumis matemaatikaõpetaja, naasmise järel sama amet Tartu 14. keskkoolis (kunstigümnaasium).
• 1988–1991 Kuuste põhikooli direktor, 1991–1993 Tartu haridusosakonna juhataja, 1993–1996 Tartu abilinnapea.
• Aastast 1997 Miina Härma gümnaasiumi direktor.
• Tartu abilinnapea 2006. aasta aprillist tänavu maini.