Krista Aru: emakeelepäevast võiks saada riiklik püha

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Martin Mölder, Tanel Paas

Vabaerakonna saadik Krista Aru tegi täna riigikogus eesti keele teemalise oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu lõppedes ettepaneku muuta emakeelepäev alates järgmisest aastast riiklikuks pühaks. See oleks riigikogu selle koosseisu, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva aegse riigikogu, tunnustus eesti keelele ja kultuurile. 

Täna, päev pärast emakeelepäeva oli riigikogus oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutamisel eesti keele elujõulisuse teema. Arutelu «Eesti keel kui riiklik taristu» ettekandjad olid Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liige Krista Aru, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev, Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor Martin Ehala ja Tartu Ülikooli rakenduslingvistika osakonna juhataja professor Birute Klaas-Lang.

«Me tahame, et Eesti inimene oleks õnnelik ja rahul. Et tal oleks aega oma lähedastele ja rõõmu oma riigist, kultuurist ja eesti keelest. Seepärast pöördun kõikide riigikogus esindatud erakondade saadikute poole palvega anda oma allkiri ettepanekule muuta 14. märts, emakeelepäev, senine riiklik tähtpäev, alates 2019. aastast riiklikuks pühaks,» ütles oma sõnavõtu lõpetuseks Vabaerakonna saadik Krista Aru.

Ta lisas, et see võiks olla päev, mil võib rahulikult lugeda Kristian Jaak Petersoni luuletusi, kuulata oma kodukandi pajatusi, rännata kirjanike ja kirjandusteoste radadel või lihtsalt õppida ja mõelda. «See vaba päev oleks kummardus kõigile neile, kes eesti keele heaks ja arenguks on tööd teinud ja vaeva näinud. Ja vähetähtis pole seegi, et see oleks ühe kümme aastat tagasi manalateele läinud Sonda kooliõpetaja Meinhard Laksi eluunistuse täitumine. Tema oli emakeelepäeva mõtte algataja,» lisas Aru. «Väsimatult käis ta asutusest asutusse ja ühe tegelase juurest teise juurde, kogudes allkirju selleks, et kuulutada 14. märts, Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäev, emakeelepäevaks ja riiklikuks pühaks.»

«Jah, me kaotame ühe tööpäeva, aga eks ole ju tõsi, et Eesti inimene töötab liiga palju, meil on palju vaimse tervise hädasid ning meie inimesed on pidevas taotluses edule ja heaolule väsinud. Kuid inimene ei ela üksnes leivast, on ammu teada tõde,» ütles Aru ning lisas, et inimese õnnetundeks on vaja hoopis enam vaimseid väärtusi, neid, mida rahasse ümber ei arvesta.

Eestis on kaksteist riiklikku püha, kuid otseselt eesti keelele pole ükski neist pühendatud.  

Tänane riigikogus peetud arutelu keskendus küsimustele, mida peaks seadusandja tegema, et eesti keel riigikeelena, Eesti keskse riikliku taristuna, oleks terve ja elujõuline, et meie põlvkonnad saaksid selle tugevana edasi anda järgmistele põlvkondadele nii, nagu meie saime selle päranduseks oma esivanematelt.

Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev käsitles oma ettekandes eesti keelt läbi eesti kirjanduse. Ta toonitas, et hoides emakeeleõpet, omakeelset kõrgharidust ja omakeelset kirjandust, hoiame oma vaimset identiteeti. «Nii hoiame seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab, ja milles ehk Eesti riigi mõte ongi,» rääkis ta.

«Eesti autorid soovivad luua tipptasemel kirjandust,» lausus Aleksejev. «See on nende panus eesti keele püsimisse ja edasiarenemisse ja selle läbi ühiskonda laiemalt, sest kirjandus on midagi enamat kui lihtsalt üks loomevaldkond. Kirjandus on mälu, kultuuri elujõud ja läbi selle ka kultuuri tulevik – ilma keele ja kultuurita ei ole riigil kestvust. Aga säärane autorite üritus kaotab mõtte, kui puuduvad lugejad või kui lugejate arv pidevalt langeb.»

Aleksejevi sõnul võiks laiemalt ette võtta kirjaniku, kirjandusteadlase või tõlkija kooli esinema kutsumise projekti, sest lugejaid tuleb hoida ja kasvatada. «Tugevatest lastest saavad kord kodanikud, kellelt on oodata analüüsivõimet ja vastutustunnet, kellega ei ole võimalik manipuleerida,“ rõhutas Aleksejev. „Kui tahame, et omakeelne kirjandus säiliks ja areneks, tuleks toetada ka Eesti autoreid,» lisas ta ja nimetas kaks meedet: kirjanikupalga projekti laienemine ja laenuhüvitise tõstmine.

Kõrgharidusest rääkides toonitas Aleksejev, et ülikoolide ülesanne on omakeelset haritlaskonda kujundada. „Tuleb vältida mis tahes eriala täielikku võõrkeelestumist,“ ütles Aleksejev. «Maailm muutub ja meil ei õnnestu ingliskeelset teadust ukse taga hoida, ja selles ei olegi vajadust, aga ülikoolil on vastutus omakeelse haritlaskonna kujundamisel.»

Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor Martin Ehala kõneles oma ettekandes eesti keele olukorrast alus- ja üldhariduses. Üks suurim probleem Eesti koolides on tema sõnul keelelõhe.

Professor märkis, et keeleliselt eraldatud koolisüsteemil on rohkem miinuseid kui plusse: emakeeles õppimine on stressivabam ja toetab etnilist identiteeti, kuid vene koolide õpitulemused on nõrgemad, eesti keele õppimine on seal vaevalisem ja keeleliselt eraldatud kool taastoodab keeleliselt eraldatud ühiskonda. «See on minu arvates üks tõsisemaid Eesti julgeolekuohte keskpikas perspektiivis,» lausus Ehala.

Sidusa ühiskonna poole jõudmise seadusandlikest lahendustest rääkides ütles professor, et rändetaustaga lapsed peaksid saama valida õppimiseks eesti õppekeelega munitsipaalkooli või erakooli. Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse õppekeelt puudutavat paragrahvi tuleks Ehala sõnul muuta nii, et see välistaks ingliskeelse õppe võimaluse munitsipaal- ja riigikoolides.

Ehala toonitas, et Eesti üldhariduse keelelõhe tuleb ületada, kusjuures lahendus peab olema paindlik, kultuuriliselt pehme ja üles ehitatud pigem lastevanemate motiveerimisele, mitte sunnile. „Üleminek peaks algama väikselt ning kasvama kogemuse ja ressursside lisandudes,“ lausus Ehala. «Vaja on põhimõttelist otsust: see keelelõhe tuleks ületada.»

Tartu Ülikooli rakenduslingvistika osakonna juhataja professor Birute Klaas-Lang rääkis eesti keelest kõrghariduses.

Professori sõnul on ülikoolide ja Eesti kõrghariduse ülesanne ühelt poolt rahvusvaheline teadustegevus ja läbi teaduse õpe, aga ülikooli üks põhifunktsioon on ka maailma ja Eesti paremaks muutmine läbi tippintelligentsi kasvatamise. «Ülikoolid kasvatavad spetsialiste, kelleta Eesti riik ei saaks sellisena eksisteerida, nagu ta on eksisteerinud,» sõnas ta.

Klaas-Lang avaldas muret selle üle, et eesti keele roll kõrghariduses ei leia viimastes haridusdokumentides mainimist ning neis on tähelepanu pööratud vaid kõrgkoolide rahvusvahelistumisele. Ta lisas, et kõrgkoolide rahvusvahelistumise seisukohast on viimase kümne aasta jooksul toimunud ingliskeelse õppe osakaalu suurenemine kõrghariduses positiivne nähtus, kuid kõrghariduse ingliskeelestumine mõjutab ühiskonda palju laiemalt.

Mõnest kasutusvaldkonnast, näiteks kõrgharidusest või eesti keelest teaduse keelena kõrvale jäämine võib professori sõnul eesti keelt ohustada. «See, mis keeles me ülikoolis õpetame, jõuab koolipinki, aga jõuab ka kogu meie ellu,» rõhutas Klaas-Lang.

Tagasi üles