Taavi Aasa vastulause ERJK-le: kui otsus on kindel, siis milleks uurida? (9)

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon ei suuda kuidagi endale kindlaks jääda, mis täpselt Tallinnas valimistega valesti oli. Jutt muutub kogu aeg.

Algul ütlevad nad, et üks lehes ilmunud lugu oli reklaam ja seda poleks tohtinud olla, nüüd aga selgub, et päris nii reklaam ei olnudki, selline lugu pidanuks olema kõigil.

Või siis algul teatavad, et tuleb vaadata, kas saab valimiste võitja trellide taha panna, seejärel, et hoopiski trahvi tuleb maksta ja siis alles teatatakse, et alles käib menetlus ja enne on hoopiski infot vaja.

Hinnanguid peaks nad andma seaduse põhjal, kuid siiani pole nende suust olnud kuulda ainsatki paragrahvi. Ei kõla just järelvalvekomisjoni moodi, rohkem nagu second-hand poliitikud tegemas tasa seda, mis valimiskastide juures vajaka jäi.

Kas linnapeakandidaatidest ei tohi rääkida?

Aga kõigest järgemööda. Alles paari nädala eest sain ma ERJK esimehelt Ardo Ojasalult kirja, kus ta küsis, et kas mina tellisin ja maksin kinni viis kuud enne valimisi linnalehes Stolitsa ilmunud uudise, et Taavi Aas kandideerib Tallinna linnapeaks. Ojasalu nimetas seda «reklaamkirjutiseks» ja selgitas, et «kirjutisel puudub seos linnavalitsuse tegevusest teavitamisega» ja «sisuks on Eesti Keskerakonna liikme Taavi Aasa isiku valimisreklaam….»

Juba eilseks oli järelevalvaja meelt muutnud. Linnapeakandidaat on nüüd tema silmis avalikkust huvitav organisatsioon. «Ma olen sellega sada protsenti nõus, et Eesti suurim omavalitsus Tallinna linn ja tema linnapeakandidaadid on valimiste eel avalikkust huvitav informatsioon, millised suurimad erakonna millised kandidaadid linnapeakandidaadiks esitavad. See on okei,» teatas Ojasalu Postimehele (01.03.2018). «Aga mis ei ole okei on see, et selline ühe lehekülje pikkune lugu on Taavi Aasa kohta, aga sellist lugu ei ole Kristen Michali, Rainer Vakra või Mart Helme. Selles on probleem.»

Vabandust, kuid mina ei juhi Stolitsa toimetust. Seega seda, miks linnaleht kirjutab ühest rohkem kui teisest – neid otsuseid mina ei langeta. Ehk siis kui ERJK pretensioon pole mitte minu loole, vaid teiste lugude puudumisele, siis linnapea neid lugusid küll kirjutama ei hakka ei nüüd ega edaspidi. Seda teevad ikka toimetused. Ja Ojasalule ei soovita ma küll toimetusetöösse liialt sekkuda.

Kes aga möödunud poliitikasuve mäletab, see teab ka, et tõsi ta on – esimesena linnapeakandidaadina väljatulek tähendas seda, et ma sain tõepoolest rohkem tähelepanu kui teised. Aga see kehtis kõigi toimetuste käitumise kohta. Ma sain rohkem eetrit ka Rahvusringhäälingus, Delfis ja Postimehes kui need, kes tulid välja hiljem. Kas Ardo Ojasalu sooviks ehk ka väljastada arveid ka neile antud intervjuude eest? Andke andeks, aga sel juhul lõpeb asi meediablokaadiga.

Osalt oli konkurentidel ka ebaõnne. Sotsiaaldemokraat Rainer Vakra kandidatuur esitamine jäi Arvo Sarapuu skandaali varju, IRLi kandidaadi Raivo Aegi tulek jäi Yana Toomi «mina jään Keskerakonda» sõnumist lahjemaks. Päevauudistel on oma rütm, kõigile kaameraid ei jagunud.

Miks me saime rohkem tähelepanu? Aga selle pärast, et kogu nende valimiste jooksul ei arutatud õieti, kas Keskerakond võidab või ei võida – ainus teema oli, kui suurelt.

Keskerakond võitis. Vabaerakond, kes nüüd pidevalt üritab kaikaid kodaratesse visata, ERJK-d enda huvides kasutada, isegi ei osalenud Tallinna valimistel. Kahju. Nad kaotasid enne alustamist.

Mis on lubatud muule meediale, peab olema lubatud ka linnameediale. Nad peavad saama rääkida asjadest, mis pälvivad linlaste huvi. Tuua välja kaks Stolitsa artiklit viis kuud enne valimisi, seda olukorras, kus mind mainiti kuu jooksul kogu meedias üle 900 korra on norimine.

Paragrahvi ei tea, aga vangla on kindel

ERJK tegelased ei suuda järjepidevust hoida ka selles osas, kas nad ikka veel midagi uurivad ja koguvad infot või on juba otsus kindel.

8. veebruaril BNSis teatas Ojasalu, et «nüüd tehakse ära õiguslik analüüs koos finantsanalüüsiga ja siis saab selgeks, kas Taavi Aas pannakse kohe trellide taha või saab ta veel mõnda aega ringi käia.» Järgmise päeva Postimehes on karistus mahenenud vangla asemel trahviks. «Taavi Aas on 14 aastat maksumaksja raha raisanud ja ühel päeval tuleb hakata seda tagasi maksma! See päev on tulemas!» kuulutab Ojasalu nagu prohvet.

«Selles, et Keskerakond on kuritegelik ühing, pole põhjust kahelda,» kirjutas Ojasalu kümmekond päeva tagasi Facebookis. Uurimine on üldiselt ikka tegevus, kus on ruumi ka kahtluseks, hr Ojasalu. Välja arvatud NKVD puhul.

Mulle aga kirjutab Ojasalu hoopiski «võimalikust erakonnaseaduse rikkumisest» ja räägib sellest, et komisjon kogud «täiendavat teavet». Pole paragrahvi, pole infot, aga on järeldus – mingi sõltumatut uurimist siit eeldada on asjatu.