INTERVJUU: juhtimiskoolitaja esimehe rollist Reformierakonna näitel

FOTO: Marianne Loorents

Vähemalt ühe aasta jooksul peab selguma, kas meeskonna juht saab oma tööga hakkama või mitte. See põhimõte kehtib nii klassikalises ärijuhtimises kui ka erakonnas, täheldab Estonian Business Schooli (EBS) juhtimiskoolituse keskuse juht Peep Aaviksoo intervjuus Postimehele.  

Pisut alla ühe aasta Reformierakonna esimehe ametis olnud Hanno Pevkur teatas läinud nädalal, et taandub erakonna juhi kohalt ning kutsus erakonnakaaslasi üles toetama Kaja Kallast. Tema avaldusele eelnes erakonna auesimehe Siim Kallase nädal varem avalikustatud mõte, et Reformierakond ei saa valimistele minna vastu sisemiselt lõhenenuna, mistõttu tuleks teha erakonnas järgmise aasta suvel uued juhivalimised. 

Postimees kirjutas novembris, et Reformierakonnas on käimas suur tüli ning siseheitluse juured peituvad 2017. aasta alguses toimunud esimehe valimises, kui olid vastamisi Kristen Michal ja Hanno Pevkur. Keskendudes just juhi rollile, aitas Reformierakonnas toimuvat mõtestada EBSi juhtimiskoolituse keskuse juht Peep Aaviksoo. 

Teie kui uute juhtide koolitaja, kuidas teile näib avalikustatud Reformierakonna siseheitlus? 

On alati selge, et heast perest tüli välja ei viida, vaid üritatakse sellega pere sees hakkama saada. See näitab selgelt mitte väga head keskkonda ja kliimat organisatsiooni sees. Kui isekeskis hakkama ei saada, hakatakse avalikkuses arutama, siis kannatajaks on kindlasti kõik seotud osalised.

Kuidas mõtestada seda, et niivõrd suures organisatsioonis (Reformierakonna liikmeid on üle 12 300 - A.P.) käib siseheitlus kahe endise esimehekandidaadi vahel, kellest üks võitis ja teine kaotas. 

See on minu jaoks hästi inimlik. Kui ka äriettevõtetes juhikonkursil üks võidab ja teine kaotab, siis kaotajal, jäädes auväärsele teisele kohale, ei pruugi sellega olla lihtne leppida. Siin ei ole midagi imelikku. Küsimus on, kuidas selle (juhi - A.P.) rolli saaja hakkab ridu koondama ja kas tema taha koondub kriitiline hulk inimesi. Parteis kindlasti on vaja liidrit, mitte mänedžeri. Mänedžeri rolli täidab peasekretär, aga erakonna juht peaks olema liider, kes suudab teisi inimesi kaasata. Siin ma näen üht probleemkohta. 

Ehk siis – teisisõnu – Hanno Pevkur ei olnud piisavalt liider? 

(Mõtleb). Jah. Kindlasti sellises organisatsioonis on vaja liidrit, kes suudab inimesi kaasa tõmmata – ka neid, kellele ta ei pruugi olla esimene valik. Selleks tuleb tööd teha ja vaeva näha. Võib-olla üks Hanno vigadest on see, et tal on vähe vigu. Ta on korrektne ja aus, tahab kõigiga hästi läbi saada, aga ilmselt sellega teeb ka oma elu pigem raskemaks kui kergemaks. Head liidrid ei meeldi kindlasti kõigile ja ei ole kunagi meeldinud, aga head liidrid suudavad piisava osa inimesi endaga kaasata. Kindlasti peab kaasama ka võtmemängijaid ehk neid, kelle taga on teisi inimesi.

Hanno Pevkuril on olnud vaid üks aasta (Pevkur valiti Reformierakonna esimeheks jaanuaris 2017 - A.P.), et end juhina tõestada. Aastasse jäi aktiivne valimisteks valmistumine ja kohalikud valimised. Kas sellise aasta jooksul on üldse võimalik ühel meeskonna juhil end tõestada ja ka liidrina kehtestada?

Klassikalises juhtimises öeldakse, et aastaga peab välja tulema, kas saad hakkama ja kas sulle tullakse järele või ei tulda. Paraku on meil Eestis niimoodi, et kogu aeg valmistume valimisteks, mis ei lase igapäevase tegevusega tegeledagi – lihtsalt aega ei anta. Kindlasti on ka situatsioon, kus nüüd ollakse (opositsioonis olemine - A.P.) teinud erakonna juhtliikmed närviliseks. Kui sa ühel hetkel ei ole võitja, on see täiesti uus situatsioon ning selle olukorraga toimetulekuga ei pidanud paljud teised erakonnajuhid hakkama saama. Ega see ei olegi lihtne situatsioon: ollakse rahulolematud ja elatakse pingeid välja. Ja kes on süüdi? Süüdi on alati pealik. Nii ka ettevõtluses. 

See on huvitav. Räägime poliitikas igasugu vangerdustest, strateegiatest... 

Ega paljud asjad ongi tihtipeale lihtsamad. Me ise mõtleme nad hästi keeruliseks ajakirjanike abiga (naerab)

Reformierakonna auesimees Siim Kallase öeldut siseheitluse ja erakorraliste juhivalimiste kohta on Hanno Pevkur nimetanud kui džinni pudelist välja laskmist. Mida see vangerdus võib tähendada?

Närvilisus ja tõmblemine ei aita kunagi kaasa hea tulemuse saavutamisel. Mitte konkreetselt, aga nii on: kui rahulikult ei mõelda ja niisuguseid individuaalsed avangud tulevad ühelt ja teiselt tiivalt, siis kogu üritusele see kindlasti kasuks ei tule. 

Sellele reageeris ka Hanno Pevkur järgmisel päeval ideega teha erakorralised juhivalimised kohe jaanuarikuus. Kuidas seda käiku mõista, lähtudes just juhipositsioonist ja erakondlikust siseheitlusest? 

Ma kindlasti ei ole kursis erakondliku siseheitlusega. Aga veel kord ütlen, et kui tõeliselt hoolitakse organisatsioonist, siis ei käituta emotsioonide toel. See on see, et külma pead peaks jätkuma kõigile seotud osapooltele. Eks see meie ruumis nii on, et sellist strateegilist pikka perspektiivi väga ei suudeta jälgida, vaid tegeletakse ikkagi niisuguste taktikaliste asjadega, mis on natuke kurb. Ja kogu riigi tasandil: kõik tahavad võtta väikseid võite, aga väikeste võitude tõttu võib kaotada sõja. 

Tulles ajas lähemale, siis sel nädalal ütles pikaaegne Reformierakonna esimees Andrus Ansip, et Pevkur pole oma tööga esimehena hästi hakkama saanud. Tema sõnavõtt oma erakonnakaaslase suunas oli terav ja kriitiline. 

Usun, et teda teeb väga selgelt murelikuks see positsioon, kus täna ollakse. Öeldakse, et kui meeskond võidab, siis meeskond võidab, ja kui meeskond kaotab, siis treener kaotab. Ehk pealik on alati süüdi – see käib positsiooniga kaasas. Kui ei ole konstruktiivset ideed, kuidas sellest situatsioonist välja tulla, siis tuleb teha muutusi ja muutusteks ei ole väga pikka aega andnud. Tulevad lihtsalt järjekordsed valimised peale. Samas on igaühel õigus oma arvamuseks ja ju sellel arvamusel on mingi suund, et selle tulemusena tahetakse midagi saavutada. Ehk luuakse ju fooni. 

Ja nii luuakse laiemas pildis kogu meie poliitilist kultuuri.

Noh, jah. See ei ole nüüd kõige kultuurivaesem koht. Piisas inimestel vaadata viimast «Foorumi» saadet, siis ilmselt muust väga ei olegi väga rääkida. Selle võiks panna õpikusse, kuidas ei tohiks...

... debatti teha?

Debatti ei olnudki! 

Mida võiks tulevane juht õppida praegusest olukorrast Reformierakonnas?

Iga juhi esmane ülesanne on tuvastada seda, kas tema taha koondub kriitiline hulk inimesi, kes aitab tal tulemust teha. Tuleb alati aru saada, kellele sa toetud, kes on su nõuandjad ja kas nad aitavad sul eesmärgi suunas liikuda. Kui seda ei ole, siis tulemust saada on keeruline ja siis hakataksegi nn närviliselt tõmblema. Tulles veel kord alguse juurde tagasi: heas peres aetakse pere sees asjad korda enne, kui välja minnakse ja see on väga selgelt kultuuri ja tugevuse küsimus. Nõrkuste tunnistamine näitab tugevust.

Äriregistri andmetel on EBSi juhtimiskoolituse keskuse juhataja Peep Aaviksoo Reformierakonna liige aastast 2004. 

Tagasi üles