/nginx/o/2017/10/03/7168235t1he26b.jpg)
Reformierakonna auesimees, möödunud aastal hoogsat presidendikampaaniat teinud Siim Kallas toetab justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) ettepanekut presidendi valimiste korra muutmiseks – siis on kindel, et president valitakse kandidaatide seast igal juhul ära.
Pisut rohkem kui aasta pärast presidendivalimisi tegi justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) ettepaneku presidendivalimiste korra muutmiseks. Ideeks on valida president valijameeste kogus. «Väljapakutud kord on tunduvalt parem kui see, mis meil täna on,» iseloomustas Kallas Reinsalu ideed presidendivalimiste korra muutmiseks. Süsteem, kus valijameeste kogus on 523 inimest ning president igal juhul ära valitakse, on Kallase sõnul lihtsam ning sellega ei saa äparduda.
Kes ei mäletaks aastatagust presidendirallit, debatte. Lõpptulemusena sai presidendiks nn must ratsu ehk Kersti Kaljulaid.
Sisuliselt see presidendi ametisse määramine polnud mingi valimine. See on Eesti demokraatia jaoks tõeline häbiplekk. 81 inimest hääletas, aga valiku tegi tegelikult ju 4-5 inimest. Sõnum tänasesse päeva on: hoidke valimistest eemale, sest suurt poliitilist karjääri saab teha ka ilma valimistes osalemata. Nii on.
Ma saan aru, et te olete natuke pettunud selle pärast.
Nii kui ma midagi ütlen, öeldakse «kibestunud, pettunud». Ei ole. Elu läheb edasi ja kas ma siis üldse ei või midagi öelda? Muidugi ma olen pettunud selles, kuidas see asi lõpuks lahenes. Iseendas selles kampaanias pole ma üldse pettunud, see läks ju väga hästi. Kui poliitikas oled, pead olema valmis selleks, et sina ei võida. Aga see, kuidas asi lõpuks lahenes – keegi poleks 25 aastat tagasi, kui põhiseadus vastu võeti, oletanud, et niisugune asi on võimalik. See oli poliitiline kokkulepe.
Meie ei uskunud Reformierakonnas, et IRL julgeb minna selle peale, et pakkuda Keskerakonnale diili «Teie saate peaministri, meie saame presidendi ja saame Reformierakonnast lahti». Vähemalt meie tolleaegsed juhid olid veendunud, et seda ei juhtu. Aga ometi juhtus. Et IRL julges, poliitiliselt tuleb neile au anda, nad tegid väga julge sammu. Selle sammu tagajärg on iseasi; ka see, et tänane president on puhalt IRLi oma. See on süsteemi viga, see ei ole moraali küsimus. Nemad tegid võimaluste piires enda jaoks kõige soodsama otsuse. Aga et süsteem niimoodi võimaldas... see on mage lugu.
Kus see peamine probleem on?
Siin on kaks asja. Esiteks presidendiameti sisu. Ma muutsin oma hoiakut, olin varem kindlalt presidendi otsevalimiste vastu. Aga kui tegin ise kogu kampaania läbi ja nägin, missugused plussid on inimestega suhtlemisel, vaidlemistel, kampaaniatel. Sa saad ise targemaks selle aja jooksul. Minust sai kindel otsevalimiste pooldaja. Otsevalimistel, kui näiteks Eestis hääletaks üle 300 000 inimese ühe kandidaadi poolt, oleks legitiimsus hoopis teistsugune.
Teine suur küsimus on, mida presidendiamet endast kujutab? Kas ta on tseremoniaalne avaja-sulgeja, lilleandja, laste peade silitaja või ta on ka poliitiline liider. Tegelikult me vajame ka tugevamat presidendivõimu. Minu idee, eelistus oleks minna otsevalimistele ja suurendada ka presidendi võimu.
Kersti Kaljulaid on sekkunud päevapoliitilistesse teemadesse, näiteks magusamaksu tagasilükkamine.
Viimasel ajal on. Ta saab vastu võtta ja tagasi saata eelnõusid, tal on see mandaat. Aga mida ma olen juba varem öelnud ja arvanud – paljud hingavad kergendatult, et minust ei saanud presidenti – et president võib ministri ametisse mitte kinnitada. Ja kui nüüd lugeda põhiseaduse kommenteeritud väljaannet – juristid keerutavad selle teema ümber nagu palava pudru ümber – siis tegelikult president saab seda teha. Kus on kvaliteedikontroll? Kui president ütleb, et see minister ei sobi, tal ei ole tausta, haridust või tal on mingisugused patud seljataga ning ei kinnita teda. See on võimalik, seda peaks tegema. See on ka tänase põhiseadusega võimalik.
Teine asi, mis on põhiseadusega võimalik, on see, et president annab peaministri volitused sellele, keda ta õigeks peab. Seda on ta muidugi ka teinud. Ei ole mingit automaatikat, et see, kes võidab valimised, saab automaatselt valitsusjuhi koha. Mina ütlen, et praeguse põhiseaduse osas võiks presidendil ministrite kvaliteedikontrollis olla suurem võim.
Juhtivad juristid räägivad, et president annab suuna, aga mis alustel ta neid suundi annab? Kes ta on? Mis on ta legitiimsus, mille alusel saab öelda, et tehke ja olge nii, nagu Kersti Kaljulaid on sõna võtnud. Selles mõttes väljendan oma austust, et ta on julgenud kasvõi kooseluseaduse teemal sõna võtta. Ta on võtnud ka teistel poliitilistel teemadel sõna, aga see ei ole midagi muud kui ainult rääkimine.
Kas ka kooseluseaduse patiseis oleks üks näide, kus president võiks senisest rohkem sekkuda?
Põhimõtteliselt igal juhul. Demokraatiaga on selline lugu: mina olen muidugi liberaal ja demokraat, Mart Helme ütleb, et see on surnud värk. Demokraatia ei saa uppuda koalitsioonivaidlustesse ega üldistesse vaidlustesse. Ühel hetkel tuleb teha otsus. Jah, protseduurilised asjad, vaidlused tuleb läbi teha. Kui vaja, minnakse ka kohtust läbi, aga ühel hetkel otsus tehakse.
Meie demokraatia oht täna on, et otsustamisega on nii, nagu ta on. Ja see tekitab rahvas arusaamatust ja küsimusi, miks asjad ei liigu. Demokraatlik valitsemine on komplitseeritud nii või teisiti, tänastes oludes liigub poliitiline arvamus suurema fragmenteerumise suunas. Näiteks Saksamaa, kus on nüüd kuus parteid parlamendis. On selge, et Merkelil saab olema keerulisem selle parlamendiga asju ajada. Paljuski manipuleerimistehnika tõttu on poliitiline maastik hakanud killustuma igatpidi, mis tähendab, et otsustamine läheb aina keerulisemaks. Mõnes mõttes niisugune tugisammas nagu president, kellel oleks ka teatud piirides poliitilise otsustamise õigus, tugevdaks demokraatiat, mitte ei lammutaks teda. Eks valdav arvamus Eestis on teistsugune.
Kui konkreetselt vaadata justiitsministeeriumi ettepanekut. Kas sellele võiks veel mingeid muudatusi, ettepanekuid teha?
See, et suurematest omavalitsustest tuleb rohkem inimesi, kajastab kohalikku poliitilist profiili paremini kui praegu. Teine asi on, kuidas presidendikandidaadid tekivad? Kas neile seatakse mingid piirangud? Näiteks et nad peavad olema ka valimistes osalenud, välistamaks seda, et tuuakse kõrvalt lihtsalt inimene, kelle vastu pole kellelgi midagi, sest keegi ei tea temast midagi. Samas see on vaieldav ja ma ei tea, kas ka väga mõistlik.
Üks küsimus: mida arvab Kallas Reformierakonna koalitsioonist EKREga?
See ei ole Reformierakonna ametlik seisukoht. Ühel hetkel, kui tuleb otsustama hakata, tuleb väga tõsiselt peeglisse vaadata. Me oleme pro Euroopa, pro Euroopa Liit. Me oleme tugeva Euroopa poolt olnud, nemad on täiesti vastupidi. See on fundamentaalne küsimus.
Teiseks, oleme kogu aeg olnud seisukohal, et oleme kõigi Eesti kodanike partei. Ei ole nii, et on esimese järgu Eesti kodanikud ja teise järgu omad.
Mulle ütles üks silmapaistev poliitik, et «lubame, et saame võimule, siis teeme nii, nagu vaja on». See ei loe midagi. Kui oled midagi välja öelnud ja pärast valimisi räägid diametraalselt teist juttu, siis seda ei unustata ära. Kui suur on EKRE manööverdamisruum? Kui nad istuvad meiega ühe laua taha, on neil oma valijatele väga raske seletada, kuidas nad saavad äkki Euroopa Liidu pooldajateks.
See, mida EKRE räägib, on tänase Eesti poliitilise süsteemi ja üles ehitatud Eesti vabariigi hävitamine sellisel kujul. Siis on väga raske ette kujutada, et on mingi koostöö. Koalitsiooniläbirääkimised saavad olema väga otsustavad sellisel juhul. Minu jaoks on väga raske ette kujutada, et see võimalik on.