Erinevalt propagandistide väidetest jõuab sel sügisel venekeelsete gümnaasiumide osaliselt üleminek eestikeelsele õppele lõpule, mitte ei alga, kirjutab riigikogu liige Tõnis Lukas (IRL).
Tõnis Lukas: Eesti keelele üleminek mitte ei alga, vaid lõpeb
29. aprill 2011, 12:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse järgi nõutav enam 17 aastat. 1993. aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) sätestas üldreeglina, et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel.
Esialgu oli eesmärk saavutada see koguni 2000. aastaks. Riigikogu erinevad koosseisud on tempo aeglustamisse panuse andnud, kuid ikkagi ei ole me praegu protsessi alguses, vaid lõpus.
Viimane etapp algas 2007. aastal (kes ei usu, võtku ette tollased lehed) ja lõpeb 2011. aasta sügisel, mil kõik koolid peavad olema valmis gümnaasiumisse astujatele kindlustama õppe eesti keeles vähemalt 60 protsendi ulatuses.
Seetõttu on veider lugeda seisukohti, justkui üleminek alles algaks ja sõltuks uutest otsustest. Ei ole siin enam midagi otsustada – kõik otsused on langetatud ja üleminek jõuab lõpule. Kui avalikus arutelus püütakse tee lõppu kirjeldada algusena, tähendab juba seegi loomuliku arengu pidurdajate propagandistlikku võitu.
Propagandaedu nimel pingutati nii Tallinnas kui Narvas riigikogu valimiste ajal kõvasti. Nende linnade Keskerakonna enamusega volikogud said veebruaris ja märtsis toimunud kihutuskoosolekute tulemusel osa koolide hoolekogudelt taotlused, mille alusel tegid valitsusele ettepaneku jätta sügisene üleminek ära 16 gümnaasiumis.
Kust võetakse õigus taotleda erandit? Võimaluse viis seaduse sõnastusse Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon 2002. aastal pärast Mart Laari valitsuse lagunemist. Sellest ajast on PGSi paragrahvis 21 sätestatud, et munitsipaalgümnaasiumis võib õppekeel olla ka eesti keelest erinev keel. Loa muukeelseks või kakskeelseks õppeks annab valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Ettepaneku teeb volikogule hoolekogu.
Tollast muudatust tõlgendab Keskerakond oma kihutustöös nii, et üleminek jäetaks justkui koolide endi otsustada. Seetõttu on nii Tallinna kui Narva taotlustes rõhutatud õigust erandit taotleda ja esitajate tõlgenduses järelikult siis ka saada. Mina leian, et valitsusel on kohustus erandeid mitte lubada, sest neid andes ollakse ülekohtused koolide suhtes, kus seaduse täitmist on loomulikuks peetud ja ettevalmistused tehtud.
Kui valmis ollakse?
Kõige rohkem kõlab väiteid, et osa koole pole leidnud piisavalt häid ja keelt oskavaid õpetajaid. Muidugi – need, kes lootsid, et sobivad poliitilised jõud võtavad eesti keelele ülemineku seadusest välja või muudavad selle valikuliseks, ei ole ettevalmistusi teinud. Need, kes seadust tõsiselt võtsid, on üleminekuks valmis, kuigi see nõudis neiltki üksjagu vaeva.
Enne 2011. aasta poliitikakevadet volikogudes paistis üleminek koolidelt ja omavalitsustelt saadud tagasisidet arvestades sujuv. 2007. aastast on kõik koolid olnud kohustatud eestikeelsele aineõppele üle minema ühe aine kaupa aastas. Kohustuslikud on eesti kirjandus, Eesti ajalugu, muusika, ühiskonnaõpetus ja geograafia. Nende ainete üleminekut on riik toetanud nii õpetajakoolituse kui õppematerjalidega. Lisaks on rahaliselt toetatud koole, kes on eestikeelsele aineõppele üle läinud kohustuslikust kiiremini, otsustades ise, mis ainetes seda veel tehakse.
Eestis on 19 kohalikku omavalitsust, kes peavad venekeelset gümnaasiumi. Suurim hulk seni veel venekeelseid gümnaasiume on Tallinnas (24, sh kolm erakooli), Narvas (8, sh üks erakool ja üks riigikool), Kohtla-Järvel (6), Sillamäel (3) ning Tartus ja Jõhvis (2).
Kokku on venekeelseid gümnaasiume 58, millest neli on eragümnaasiumid. 54 venekeelsest munitsipaalgümnaasiumist üheksa on kakskeelsed.
Kevadine üllatus Tallinnast
Tallinn on sisuliselt olnud eestikeelse aineõppe eestvedaja 2005. aastast, mil linna haridusamet töötas välja vene õppekeelega koolide osaliselt eestikeelsele õppele ülemineku mudeli. Mudeli koostamisse oli haaratud ka laiem avalikkus, kõik vene õppekeelega koolide juhid andsid sellele tunnustava hinnangu. Tallinna Ülikoolile eraldas linn 730 000 krooni vene õppekeelega koolide õpetajate täiendkoolituseks.
Tallinna haridusamet on koostöös ministeeriumiga pidevalt jälginud ülemineku kulgu. 2007/08 õpetas 15 kooli (71 protsenti) keskmiselt kaht ainet gümnaasiumiastmes seni kohustuslikust (üks aine) rohkem. 2010/11 õpetas 19 kooli (95 protsenti) keskmiselt kolme ainet seni kohustuslikust (neli ainet) rohkem. Sellest lähtuvalt on riik toetanud Tallinna linna ka rahaliselt, aastatel 2006–2010 sihtotstarbeliselt kokku 12,5 miljoni krooniga. Toetust anti arvestades, et kõigi Tallinna venekeelsete koolide arengukavades on kirjas, et üleminek eesti õppekeelele toimub seaduse järgi.
Sel taustal ongi üllatavad Tallinna haridusameti märtsis tehtud seire tulemused, mis näitavad, et 20st Tallinna koolist kaheksa ei ole valmis sügisest gümnaasiumis nõutavas mahus eestikeelsele õppele üle minema. Neis koolides olevat võimalik tagada 40-protsendine eestikeelne aineõpe.
Koolijuhid polevat küll eestikeelse õppe vastu, kuid peamiseks viivituse põhjuseks tuuakse siiski eestikeelsete aineõpetajate puudus. Nagu nüüdseks teame, suurendas volikogu poliitiline käsitlus mitte hakkama saavate koolide arvu 11ni, arvates eranditaotlejate hulka koguni Tõnismäe reaalkooli, mille edukast üleminekust on riigi rahalise toetuse saamiseks pidevalt raporteeritud.
Narvas on praegu seitse vene õppekeelega munitsipaalgümnaasiumi (pluss täiskasvanute gümnaasium) ja üks riigigümnaasium. Narva volikogu on esitanud taotluse viies gümnaasiumis (sh täiskasvanute gümnaasium) venekeelse õppe jätkamiseks gümnaasiumiastmes. Seega on koos riigikooliga Narvas neli gümnaasiumi, kes on kinnitanud oma valmisolekut üleminekuks.
Osa jätkab, osa mitte
Riik peab oma hariduspoliitikas olema järjekindel. Seda enam, et kõnealuseski küsimuses on vahepealsed katsed kurssi muuta juba segadust tekitanud ja protsessi pidurdanud. Oodata enam ei saa, sest olukord, kus viimase viie aasta jooksul on venekeelsete gümnaasiumiosade õpilaste arv vähenenud poole võrra, aga koolide endi arv on jäänud peaaegu samaks, toob kaasa õppekvaliteedi pöördumatu languse.
2007. aastal põhjendasin eesti keelele ülemineku vajadust muu hulgas sellega, et mõne aasta jooksul langeb õpilaste arv sellistes koolides 10., 11. ja 12. klasside peale kokku alla 4500. Mind süüdistati valeandmete levitamises. Nüüd ongi õpilasi venekeelsetes klassides ainult 4496. Koole on aga endiselt ligi 60!
Lahendus on lihtne: riiklik koolitusluba jäätakse alles neile, kes lähevad määratud ajal vajalikus mahus eesti õppekeelele üle. Mitte hakkama saanud koolide õpilased jaotatakse alles jäävatesse koolidesse. Nii Narvas kui Tallinnas jääb venekeelsete õpilastega koole siis poole vähemaks, mis on ka õpilaste arvu langust arvestades mõistlik.
Muide, nii Sillamäe kui Kohtla-Järve linnavalitsus on otsustanud ülemineku just sellisel moel läbi viia. Nii on võimalik koondada eesti keeles õpetavad õpetajad alles jäävatesse koolidesse ja tõsta õpetajaid valides koolide taset. Soovitan mitte jätta kasutamata eesseisvat ja pikalt ette valmistatud võimalust muuta meie haridussüsteem senisest ühtsemaks.