Marti Aavik: valitsuse plaan ja ilus keel

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Keelekasutuse hea tava on värskelt ametisse asunud valitsusel südamel, mõtteis ja lepinguski kiiduväärselt kirjas.

Kiirustades on kahjuks meelest läinud, et püüdes maailma muuta, tuleks alustada iseendast. Heast keeletoimetajast oleks tähtsa avaliku dokumendi lihvimisel palju abi olnud. Me ju loeme seda, tahame aru saada ning teinekordki tsiteerida – oleks hea, kui oleks ilus.

Toon pikast dokumendist ühe näite. Loomulikult pole valik juhuslik, aga kahjuks iseloomustab see ülejäänutki paremini kui tahaks. IRLi ja Reformierakonna lepingus on kirjas: «Saavutamaks eeskujuliku kirjakeele kasutamine ametlikus suhtluses, õigusaktides ja avalikus teabelevis, panustame selleks vajalike koolituste korraldamisse. »

Selles lauses on ilmselge lauseehitusviga ja stiil… Hää küll, inimesed vaidlesid palehigis Eestile oluliste asjade üle, alustasid varahommikul,lõpetasid hilisõhtul. Kes teeb, sel juhtub, aga harja ajab (mõõdukalt) punaseks, et äsja avaldatud vabariigi valitsuse tegevusprogrammi reale 906 on kopeeritud täpselt sama lause tükkis süntaksivea ja konarliku stiiliga.

Võinuks ju mõelda ja siis kirjutada näiteks nii: «Korraldame koolitusi selleks, et ametlikus suhtlemises, õigusaktides ja avalikus teabes kasutataks eeskujulikku kirjakeelt. » Eriti tore oleks lisada, keda eeskujulikeks keelekasutajateks õpetama hakatakse.

Kas kõiki ametnikke või neid, kelle kirjand omal ajal kevadiselt leebest meeleolust kantuna küpseks kuulutati, ehkki oleks võinud teisiti otsustada. Ajakirjanikke hurjutatakse alailma keelevigade pärast. Tsunftiliikme hingele teeb see haiget mitut pidi.

Esiteks pole meeldiv olla üldistatult sõimatud – «süüdi » ja sildistatud seepärast, et kuulud mingisse gruppi.

Teisalt leian minagi igast Eesti ajalehest tekste, mille kantseliidiudust tuumaka mõtte otsimine nõuab – vähemalt hommikukohvi juurde pruukides – ülemäära suurt vaeva. Isegi vahvalt rahvalikud kujundid osatakse tihtipeale sättida nii totratesse lausesõlmedesse, segiläbi juba mainitud kantseliidiveidrustega, et hakkab lihtsalt paha.

Valitsuse programmi kallal ei ilgu ma aga kaugeltki niisama. Ajakirjaniku töö algab päris sageli mõnes valitsusasutuses sündinud kirjatöö lugemisest. Reporterid küsivad poliitikutelt ja ametnikelt selgitusi, et vahendada sõnumit lugejatele.

Kantseliidiga looritatud vastuse otse tsiteerimine või kibekiiretel õhtutundidel iseenese tarkusest inimkeelde tõlkimine pole kumbki head variandid. Jumala eest, valitsuse siht on õige! Ametnikud ja elukutselised poliitikud peavad oma leivatööst kirjutama arusaadavas keeles ja soovitatavalt heas stiilis.

Aruande tähtaeg on tööplaanis kirjas: 2013. aasta III kvartal. Raporteerida ainult võidust!