Ken-Marti Vaher loodab vabatahtlikele ja abipolitseinikele

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ken-Marti Vaher.
Ken-Marti Vaher. Foto: Toomas Huik

Ennetust tähtsustav ja kuritegevuse juurteni minna sooviv tulevane siseminister Ken-Marti Vaher leiab, et märgatavalt peab kasvama iseseisva tegutsemisõigusega vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike hulk.


Milliste plaanidega ministriks lähete?

Et aidata kaasa Eesti ühiskonna turvalisuse kasvule. Poliitiku peamine ülesanne on luua eeldused kogu ametkonna ühise eesmärgi poole liikumiseks ning seada prioriteedid. Kui tegeled lugematute asjadega korraga, ei saavuta suurt midagi. Esmalt tuleb meeskond võimalikult ühtseks muuta.

Politsei ja piirivalve ühendametis on inimeste vahel suured vastuolud. Kuidas oleks võimalik organisatsioon paremini tööle panna?

Ministeeriumi ja ühend­ameti koostöö vajab lähendamist. Tegemist on suure ametiga, kus töötab 7000 inimest, ja ikka võivad tekkida kommunikatsiooniprobleemid, näiteks kes keda peaks juhtima. Eesmärgid tuleb paika panna. Osa probleeme, mida õiguskomisjonis menetlesime, puudutas just politseisisest karjääri- ja motivatsioonisüsteemi.

Päästetöötajad on olnud kõige valjemad enese õiguste eest seisjad – väike isikkoosseis ja väike palk. Kas lubate neile mingisugust lahendust?

Päästevõimekusega tegelemine on iga siseministri väljakutse. Selles pean tähtsaks ka vabatahtlikku tööd. Sisejulgeoleku valdkonnas on alati vähe ressurssi. Aga kaks väga olulist sammu sai läinud aastal tehtud, tegelesin nendega ise õiguskomisjonis: päästeseadus ja abipolitseinike seadus.

Esimest korda luuakse iseseisva pädevusega vabatahtliku päästja institutsioon. See tähendab, et hajaasustusega raskesti ligipääsetavas kohas saab vabatahtlik päästja võtta kaasa oma abivahendid ja minna näiteks küüni kustutama. Praegu nad seda teha ei saa, sest peavad oota­ma päästeametit. Uue seaduse järgi saab täienduskoolituse läbinud vabatahtlik päästja iseseisva õiguse tegutseda.

See on üks võimalus päästevõimekust parandada. See pole imerohi ja ei tohi kuidagi vastandada vabatahtlikke ja ametlikke päästetöötajaid. Absoluutselt mitte! Selle mõte on suurendada turvalisust piiratud võimaluste kiuste.

Ja abipolitseinikud, keda meil on umbes 2000?

Abipolitseinike süsteem töötab sama loogikaga: kui oled läbinud koolituse, omandanud osavuse ja teadmised, võid ise päästeameti või politsei korraldusel tegutseda. See võib aidata päris paljusid paikkondi, sest praegu võib päästeameti või politseiniku kohale jõudmine võtta rohkem aega, kui on sobilik. Seadused on vastu võetud ja rakendamisel.

Millised on teie prioriteedid?

Võitlus kuritegevusega. Ja seda just aspektist, et tuleb jõuda kuritegevuse juurteni. Pealispindne kuritegevus on see, mida ühiskond paremini tajub, kuid kõige ohtlikum on ikka raske, organiseeritud kuritegevus. See on muutunud rahvusvaheliseks ning näiteks narkojõugud toimivad nagu äriorganisatsioonid. Nende pealikud on justkui äriorganisatsioonide tippjuhid, kel üldiselt on vastavad oskused ja võimed.

Peame tegema kõik, et nad saaksid Eesti territooriumil võimalikult vähe kahju teha. Narkokuritegevus, korruptsioon, inimkaubandus, rasked isikuvastased kuriteod, majanduskuriteod – need prioriteedid pani valitsus paika juba 2003. aastal, need on siiani enam-vähem säilinud ja neid tuleb hoida.

Kas sellesse peab riik ka rohkem panustama?

Absoluutselt. Selliste kuritegude avastamine nõuab ressurssi. Mitte ainult raha, vaid ka ajusid.

Varjatud kuritegude tulemuslikkus sõltub üheselt sellest, kui palju panustab riik nende avastamisse. Kui riik ei panusta näiteks korruptsiooni avastamisse – enne 2003. aastat oli sellega ikka väga kehvasti –, siis eriti raske korruptsioon jääb pimeduse varju. Viimase kaheksa aastaga on Eesti riigi võimekus aga suurenenud.

Olen suur ennetava tegevuse toetaja. Kuidas riik suudab raskeid kuritegusid avastada ja tõendada, sellel on ka märkimisväärne ennetav mõju. Nn valgekraelisel kurjategijal süveneb arusaam, et ta võib vahele jääda.

Korruptsiooni kohta tuleb teateid peaaegu iga nädal. Nii et saab hakkama ka mõõdikuteta…

Mõõdikusüsteem, nagu opositsioon selle tituleeris, polnud midagi muud kui kindlad töömahud. Soovisin toona, et pöörataks rohkem tähelepanu ja ressursse korruptsioonikuritegude avastamiseks. Pole olnud mingeid naeruväärseid nn kvoote, vaid panime väga tugeva vundamendi, et neid kuritegusid üldse uuritaks. Ja arvan, et praegu näeme tagajärgi. Tulemused ei tule paari aastaga, neid näeme ikka viie kuni kümne aasta pärast. Väga oluline samm oli 2007. aastal see, et kaitsepolitseile anti IRLi ettepanekul ülesandeks võtta luubi alla kuus Eesti linna – selle vilju näeme samuti praegu.

Rääkisite ennetusest – liiklussurmade arv kasvab taas, kuum suvi on ees. Kas algab töö liiklus- ja uppumissurmade ärahoidmiseks?

Kindlasti. Peame oleme oma töös statistika- ja teaduspõhised. Ehk aru saama, mis järgneb ühe sammu tegemisele või tegemata jätmisele. Näiteks kolm-neli aastat tagasi oli politsei suhtumine ilma turvavööta sõitmisse üsna ükskõikne. Korraldati uurin­g, mis näitas, et liiklussurmad sõltuvad väga palju sellest, kas turvavööd olid kinnitatud või mitte. Selle teaduspõhise lähenemise järel muutis politsei täielikult oma poliitikat ja hakkas turvavöö kinnitamisse suhtuma täie rangusega.

Või siis nn katkiste akende põhimõte, mida on mitmetes riikides rakendatud. Kui omavalitsus ei reageeri adekvaatselt linnaruumi lõhkumisele, siis see suhtumine nakkab. Lõhkumine ja purustamine võib viia järjest raskemate kuritegudeni, täpselt nagu nakkushaiguse levik. Tallinna linna tänavavalgustuse vähendamine oli väga lühinägelik samm näiteks, sest kurjategijaile meeldib tegutseda ju hämaras.

Rääkides liiklusest – kuidas teil endal kihutamisega on?

2003. aasta mais oli viimane rikkumine. Sellest on mööda kaheksa aastat.

Kuidas vähendada uppumissurmasid?

Teavituskampaania on kevadel väga oluline. See on üks koht, kus inimesed saavad olla oma ligimeste suhtes palju tähelepanelikumad. Paljud naudivad kuuma suve, rannas võtavad mõned ka napsi, mõni liiga palju, ja eriti lõbusas tujus suvitaja hüppab oma võimeid üle hinnates tundmatus kohas vette. Ülimalt sümpaatne on Kuku raadio selge grupijuhi kampaania, mis ei peaks aga toimima ainult jaanipäeval.

Lumerohked talved on tagasi – kuidas oleksite teie käitunud Padaoru lumekriisi ajal?

Kindlasti annab parandada ametkondade koostööd. Kahju, et inimesed pidid kannatama, aga riik on palju õppinud. See oli väga tugev kogemus, mida peame edaspidi arvestama.

Olete enne siseministriks olemist istunud ka justiitsministri kohal. Üsna harukordne ja väärt kogemus.

Kindlasti on see eelis, nagu ka neli aastat riigikogu õiguskomisjoni juhtimist. Lisaks olen näinud avalikku sektorit ka riigikontrolli pilgu läbi, olles töötanud kolm aastat riigikontrolli direktorina. Komisjoni juhina oli minu ülesanne tuua huvigrupid eelnõude arutamisel ühe laua taha. Mitme eelnõu puhul pole huvigruppe kaasatud piisavalt või on nad ise olnud pealiskaudsed. Ehk teemat hakatakse tõsiselt võtma alles siis, kui eelnõu on juba riigikogus. Süüdlast ei tasu siin otsida, vaid tuleb nentida, et töö on palju tulemuslikum, kui laua taga istub võimalikult palju osalisi.

Kas IRL on valitsuses kindlasti tugevama koosseisuga kui eelmises koosseisus? Kuidas koostööd näete?

Meie meeskond on tugev. IRLi esimees on üle pika aja valitsuses, mis on minu meelest vajalik ja õige samm Mart Laari poolt. Kõik meie ministrid on tugevad poliitikud ja oleme leppesse saanud oma lubadused. See on win-win (mõlemad võidavad – toim) valitsus! Ühisosa leidmine on väga tähtis. Läbirääkimistel õhkus lugupidamist, eriti viimasel päeval, mil ametikohad jagati mõne tunniga. Võimuliit on küpsenud, meie vastaspartei esimees on aastatega küpsenud ja lugupidamine tähendab seda, et valitsusel on lootus püsida koos neli aastat.

Kuidas on ühisosaga IRLi sees? On kuulda kriitikat sisedemokraatia suhtes.

Kahest erinevast parteist loodud ühenderakonnana oleme tegutsenud viis aastat. Ühisjõud on minu meelest tugevus, mitte nõrkus. Võrreldes 2007. aasta valimistega usaldas meid nüüd üle 20 000 inimese rohkem. Kui meid ei vajataks ega usaldataks, oleks seis vastupidine.

Ken-Marti Vaher
•    Abielus, poeg
•    Haridus: Tartu Ülikool 1996, õigusteadus; Tallinna 7. keskkool 1992
•    Töökohad: XI riigikogu 2007–2011, X riigikogu 2003, 2005–2007; EV justiitsminister 2003–2005; Res Publica peasekretär 2001–2002; riigikontrolli direktor 1999–2001, riigikontrolöri nõunik koolitus- ja teenistusküsimustes 1998–1999; riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunik 1995–1998

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles