Alo Raun: autoritaarne Eesti

Alo Raun

FOTO: Peeter Langovits

Eesti valija on oma otsuse teinud. Ta valis taas kord võimule autoritaarsed erakonnad. Ta valis veel neli aastat tagatubade võimu ja kiireid, kuid paraku demokraatiavaeseid otsuseid. Ta valis kummitempli, poliitbroilerid, teerullitaktika ja kõik muud värvikad kujundid, mis meie poliitelu on ilmestanud.


Ükspuha, milline koalitsioon ka lõpuks kokku pannakse, on seal ikka esindatud vähemalt üks kolmest – Reformierakond, IRL või Keskerakond. Ehk siis esindatud on see, mille vastu «Ühtse Eesti» initsiatiiv oli suunatud.

Algas see Keskerakonnast, mis hakkas esimesena – juba 90ndatel – askeldama meie poliitmaastikul kui turul: valijaid lubadustega ära ostma, kogutud häältekapitali parteieliidi isiklikuks kapitaliks konverteerima ning maksumaksja raha toel oma valijaskonda kasvatama.

Peagi taipas ka Reformierakonna eliit, et tee valimisvõidule on juhtida parteid kui firmat, kindlalt keskkontorist. Nende ideoloogiaks sai pragmatism, liberaalidest said samal ajal sotsid ja rahvuslased. Ja võit tuligi – 2007. aastal pronksöö eel.

Tänavu valis samasuguse tee IRL. Õigupoolest, autoritaarsed oldi juba varem – väidetavalt sündis ju erakond Res Publica üldse seetõttu, et toonane Isamaaliidu eliit ei lasknud nooremat põlvkonda 1999. aasta valimiste aegu võimutüüri juurde. Nüüd lihtsalt on parteis võimul
needsamad toonased respublikaanid.

Kuid IRLi vähesele sisedemokraatiale lisandus nende valimistega populism. Kunagise isamaalisuse ja turukauge loosungi «Õnn ei peitu rahas» asemel olid kõik kolm partei põhilubadust rahalised: emapension, tasuta kõrgharidus, kodukulud alla.

Seevastu neljas erakond, sotsiaaldemokraadid, tegi Jüri Pihlile järgnenud Sven Mikseri võimu all väidetavalt sammu hoopis vastupidises suunas, muutudes killukese demokraatlikumaks.

Eelkirjeldatu on vaid mündi üks külg. Erakondade ebademokraatlikkust ja võimul oleva eliidi kesksust ju tegelikult märgati ning selle vastu tõsteti ka nendel valimistel häält.

Kuid märgiline on see, et mitte ükski aktiivselt parteide tagatubade ja kopitava sisekliima vastu võidelnud saadik riigikokku ei pääsenud. See mure oli valimistel lipukirjaks nii rohelistel vabatmeestel kui mitmetel üksikkandidaatidel, kuid kõik lõpetasid lõppkokkuvõttes nulliga.

See tähendab, et valija heakskiidul juhitakse Eestit ka järgnevad neli aastat üsnagi autoritaarselt, tagatubades ja koalitsiooninõukogudes, ja seda ei pea isegi väga häbenema.
Jääb vaid võimalus Mart Laari kombel end lohutada, et Lätis on olukord veel hullem.

Tagasi üles