Üks asi on valimiste järel selge. Kuidas iganes koalitsioon ka kokku pannakse, kuulub sellesse kas Reformierakond või IRL. Kõige tõenäolisemalt ikka Reformierakond ja IRL, täpselt nii nagu eile koalitsioonikõnelused ka algasid. Ilma paremjõuta igal juhul uut valitsust teha ei saa. Sellest võib teha mitu põhimõttelist järeldust.
Esiteks. Astmelist tulumaksu ei tule. Nii Reformierakond kui IRL on ideesse nii palju investeerinud, et loobuda oleks väga kallis. Hoopis lihtsam on loobuda sotsidel ja Keskerakonnal. Pühapäeva õhtu andis sellele ka kinnituse, kui sotside juht Sven Mikser vaat et esimese asjana ütles, et astmeline tulumaks pole nende jaoks nii tähtis.
Teiseks. Ettevõtete tulumaksu korda samuti ei muudeta. Nii Reformierakond kui IRL on praegust süsteemi pidevalt toetanud. Lahtiütlemine oleks mõlemale liiga valus. Sama kehtib ka riigieelarve tasakaalu kohta. Olgu koalitsioon milline tahes, suures plaanis Eesti majandusmudel ei muutu.
Mõnevõrra keerulisem on hinnata, millised on need lubadused, millest Reformierakond ja IRL peavad kumbki taganema, kui tahavad omavahel kokku leppida. Laupäevases Postimehes kirjutas sellel teemal lühikese kommentaari Tartu Ülikooli majandusteaduskonna teadur Ott Toomet, kes soovitas vaadata parteilubadusi mitte rahas, vaid hinnas ehk kui palju poliitilist kapitali läheb erakonnale maksma mingist konkreetsest lubadusest taganemine.
Näiteks IRLi puhul prognoosis Toomet, et kõige raskem on loobuda emapensionist. See on konkreetne lubadus, mille täitmata jätmine on hoomatav igale valijale. Toomet lisas, et lihtsam on erakondadel loobuda ähmastest lubadustest, näiteks Rahvaliidu «hoiame eestluse elujõudu», mis on nii hägune, et sellest taganemises parteid süüdistada on keeruline.
Aga ähmasemate lubaduste hulka kuuluvad ka IRLi «seisame kodukulude alandamise eest» ja «kehtestame tasuta kõrghariduse». Neist võiks IRLil olla kergem taganeda, vähemalt siis, kui saaks mõnda sammu, näiteks kõrghariduse lisaraha (mis tuleb ju niikuinii), vähemalt avalikkusele presenteerida kui liikumist tasuta kõrghariduse poole. Ehk tähtis pole enam lubadus ise, vaid nägu/näivus, mida hoida.
Reformierakonnal on lihtsam. Neil pole ühtegi lubadust, mis oleks IRLiga konfrontatsioonis ja millest oleks häbiväärne loobuda. Nii jääbki üheks läbirääkimiste põhiteemaks, kuidas IRL suudab oma nägu säilitada ja kui palju suudab Reformierakond seda diskrediteerida.
Reformierakonnal on huvi IRLiga valitsust teha olemas, aga samamoodi on neil ka huvi IRLi lubadusi pisendada.