Raul Rebane: seitse valimisloobumist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raul Rebane

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Meediaekspert Raul Rebane kirjutab loobumistest, mis ühel või teisel viisil mõjutasid uue riigikogu koosseisu kujunemist.

Millegi saavutamiseks tuleb tavaliselt millestki loobuda, loomulikult ka valimiste ajal. Vaatame olulisemaid loobumisi, mis viisid häälejaotuseni, mida me nüüd tunneme valimiste lõpptulemusena ja mis määravad pikaks ajaks Eesti kursi.

Reformierakond loobus Savisaarest

Reformierakond tavaliselt millestki vabatahtlikult ei loobu, aga sedapuhku tehti tugev samm. Andrus Ansipi avaldus novembris 2010, et Savisaarega koostöö on välistatud, oli valimiste lõpptulemust silmas pidades üks olulisemaid seisukohti üldse. Sellele lisandus «Võid kindel olla» valimisloosung. Paljud pidasid seda garantiiks, et senine majanduspoliitika jätkub, teised lugesid välja veelkordset kinnitust, et Savisaar on mängust väljas. Mõlemad olid suurtele gruppidele olulised teated ja seda premeeriti valimiste võiduga.

Sotsid loobusid Pihlist

Kui Jüri Pihl juhtis sotse, siis arutati võimalust, et nad võivad üldse mitte riigikogusse saada, või siis saada 5–7 kohta. Praegune 19 on hoopis teine number ja on ilmne, et need tulid 16. oktoobril 2010 tehtud «Uue alguse» hoo ja juhivahetusega. Kuidas nad selleni jõudsid, on eraldi teema, sest alles olid nad Tallinnas Keskerakonnaga koalitsiooni teinud ja pidasid seda suureks saavutuseks, võimaluseks «olla võimu juures» ja «midagi mõjutada».

Reaalne elu tegi kiiresti selgeks, et kummalgi suurel unistusel ei olnud mingit lootust teostuda, ja järgnenud «oktoobrirevolutsioon» muutis põhjalikult kogu Eesti valimismaastikku. Keskerakonnaga tehtud koalitsiooni kõige tarmukamat toetajat Jaak Jusket premeeris valija tubli 123 häälega, mis on ainult ühe hääle võrra vähem kui ta sai 2007. aastal.

Rahvaliit loobus rahvast

Rahvaliidu lahkumine riigikogust oli tõeline «Eksituste komöödia». Valimistel saavutatud tulemuseni jõudmine ei olnud tingitud mitte rahapuudusest ja oponentide kurjadest kavatsustest, vaid erakond tegi ise enamiku vigadest. Sisetülid, juhtide vahetamine, osa inimeste lahkumine teistesse erakondadesse lõi kurva fooni, kus isegi ustavad inimesed ei suutnud Rahvaliidu poolt hääletada. Samal ajal on «Kuni su küla veel elab…» maailmavaatel palju pooldajaid, ja mitte ainult maal. Nüüd jääb selle idee rahvani viimine juba teiste hooleks.

IRL loobus isamaast

Formaalselt võib IRL olla rahul, tuli juurde hääli ja kõik peaeesmärgid täideti. Samal ajal on IRLi intellektuaalne potentsiaal väga kõrge ja tegelikud võimalused ilmselt paremad. Mingil põhjusel loobus erakond oma rahvuslik-konservatiivsest imagost ja valis «piitsaga prääniku juurde» ajamise strateegia, lubades emapalka, tasuta kõrgharidust, kodukulusid vähendada ja muud sarnast.

Kas 23 kohta tuli tänu sellele kampaaniale või sellest hoolimata, jääb vaidlusküsimuseks kauaks ajaks. Suurest häälesaagist hoolimata ei ole õnnelikud ka sinimustvalged kampsunid, kellele praegune IRL meenutab oma suundumustelt reformimajanduslikku pisipedat.

Rohelised loobusid rohelisest

Hinges on enamik inimesi rohelised ja valmis looduse kaitseks palju tegema, mõnikord isegi erakonda toetama. Sõna «roheline» eeldabki seda, et mulle räägitakse lillelõhnast ja maasikavälust, meie rohelised hakkasid selle asemel meile pakkuma mingit müütilist kodanikupalka. Isegi kui selles ongi mingi ratsionaalne iva, jäi see enamikule arusaamatuks, aru saadi ainult seda, et juba jälle pakutakse mulle mu hääle eest raha.

Kõigele lisaks, nagu «Pisuhännas», tulid nad tütrele mu oma raha eest kosja, sest kust see kodanikupalk ikka tuleb kui mitte kodanike enda taskust. See viga oli strateegiline ja valimiste puhul tähendab strateegiline viga reeglina võimalust teha neli aastat tootvat tööd. Asja ei päästnud ka Aleksei Lotmani värvikas esinemine peaministrite debatis valimiste eelõhtul.

Keskerakond loobus eestlastest

Keskerakonna valimiskampaania oli enamikus suunatud vene valijatele ja see tasus ennast teatud piirides ka ära, Edgar Savisaar püstitas Eesti valimiste ajaloo rekordi. Enamikus Lasnamäelt saadud üle 23 000 hääle on muljetavaldav saavutus, teistest piirkondadest seda tulnud ei oleks. PBK viimase valimiseelse nädala programm Eesti uudiste tsooni ümber vääris vaatamist, sealt sai Eesti kohta palju huvitavat teada. Info valem oli lihtne – rahuolematus korrutada pronkssõduri koefitsiendiga, liita mõne Tallinna professori olukorraanalüüs.

Tundub aga, et kõigile keskerakondlastele see suundumus ei meeldi, 2007. aasta populaarne reklaamilaul «Üksmeelne Keskerakond» praegu nii üksmeelselt ei kõlaks, osa tugevaid hääli laulab juba teist laulu.
Kõik loobusid naistest ja kultuurist

Sellele trendile pani pitsati alla viimane peaministrikandidaatide debatt ETV stuudios, kus naistele oli jäetud kindel roll: teha meesesinejatele, meessaatejuhtidele ja meesajakirjanikele grimmi. Vormilt oli see kõik nagu meeste saun, sisult masina-traktorijaama töökoosolek, kus 90 minuti jooksul ei õnnestunud kellelgi kordagi tarvitada sõna «kultuur».

Erilist võimalust selleks ei olnudki, sest räägiti asjalikku juttu maksudest, majanduskasvust ja muust sellisest. Kogu asjalikkusest hoolimata oli üldpilt mehiselt kreenis, jätkusuutlik selline asi pikka aega ei ole.
Need loobumised viisid praeguse olukorrani, uue olukorrani jõutakse kas loobumistest loobumisega või ­uute tekitamisega.

Artikkel ilmus algselt ajaveebis memokraat.ee.

Tagasi üles