Tõnis Saarts: kivikesed sotside toetusmüüris

Tõnis Saarts.

FOTO: Peeter Langovits

Poliitikateaduste õppejõud Tõnis Saarts (Tallinna Ülikool) kirjutab, et sotside noorest esimehest võib saada kunagi Eesti peaminister, kuid valitsusjuhi kabineti võti asub erakonna enda sees.
 

Kuigi Eesti valis senise kursi jätkumise ja stabiilsuse, oli nende valimiste üheks võtmeküsimuseks ka see, kas IRL suudab end paremtiival edukalt välja mängida alternatiivina Reformerakonnale ja kes tõuseb vasaktiival esile uudse mobiliseeriva kuvandiga. Viimases olid edukaimad sotsiaaldemokraadid, kelle edu võrreldes mulluste valimistega paneb meedia neist samavõrd kõnelema kui tegelikust võitjast – Reformierakonnast. Miks nii läks? Milles seisnes Sven Mikseri juhitava erakonna edu võti?

Sotside muljetavaldav tulemus põhineb minu hinnangul peamiselt kolmel vaalal: paranenud kampaaniavõimekus, uus esimees ja sellega loodud värskem kuvand, nende peakonkurendi – Keskerakonna – mitte kõige tugevam esinemine ning roheliste ja Rahvaliidu läbikukkumine.

Pea kõik kommunikatsioonieksperdid märkisid, et võrreldes varasemaga oli tänavune SDE kampaania professionaalsem, läbimõeldum ja koordineeritum. Rahvaliidust üle tulnute kogemus kulus ära erakonnaorganisatsiooni mobiliseerimisel, et olla nähtav ka kohtadel.

Mikseri enesekindlus ja värske imago lõi sotsidest pildi kui uuenenud ja võimekast jõust. Ei tahaks üle hinnata valimiseelse õhtu esinumbrite teledebati mõju, kuid Mikseri tugev esinemine võis SDE kontole mõne koha juurde anda.

Ennekõike aga tuleb SDE edu taga näha oskust pöörata ühiskonnas levinud protestimeelsus enda kasuks, ja seda just eestikeelsete valijate hulgas. Rohelised ja vabatmehed ei kandnud endas välja seda usutavust, et nad kindlalt ületavad valimiskünnise ja hea tulemuse puhul võivad Eesti poliitikategemisse tuua märgatava muutuse. Parteidevastasel retoorikal oli neil valimistel kindlasti turg olemas, kuid ühiskondlik resonants jäi oodatust nõrgemaks. Sellest võitis SDE, kes sõdis samuti justkui suurerakondade võimumonopoli vastu ja kujutas endast värskemamaigulist alternatiivi.

Keskerakonna aga suutsid parem­erakonnad juba eelnevalt üsna nurka mängida, mistõttu osa vasakpoolseid eesti valijaid eelistas sedapuhku sotse Savisaare-parteile. Viimast on selgelt näha, kui vaatame valimistulemusi mitmetes piirkondades väljaspool Ida-Virumaad ja Tallinna: seal, kus Keskerakond kukkus, võitsid sotsid hääli juurde. Vaevalt saab siinkohal öelda, et SDE saavutas neil puhkudel edu vaid Rahvaliidust üle jäänud häälte arvel, kuigi viimase endiste valijate üleskorjamisel osutusid nad kokkuvõttes edukamaks, kui arvati.

Üsna kõnekad on ka SDE valimistulemused muidu Keskerakonna kantsiks peetud Ida-Virumaal – sotsid kasvatasid siin oma edu märgatavalt. Ilmselt tõi õigetele kandidaatidele rõhumine sealt ka arvestatava osa vene valijate hääli. Selles suunas edasi töötades võiks sotsiaaldemokraatidel olla potentsiaali Keskerakonna absoluutset monopoli selles valjasegmendis kõigutada.

Keskerakonna enda au aga päästsidki sedapuhku suuresti mitte-eestlastest kodanike hääled. Suur valimisaktiivsus Tallinnas ja veendunud toetajad Ida-Virumaal näitasid, et mida enam parem­erakonnad rahvuslikule kaardile rõhuvad, seda rohkem suudab Savisaar venekeelseid valijaid aktiveerida. Keskerakonna senise positsiooni õõnestamine Eesti poliitikas (kui see on tõesti kellegi strateegiline eesmärk) saab toimuda ainult siis, kui ka teised erakonnad viimati nimetatud venekeelsete valijatega enam tööle hakkavad. Seni kuni see valijaskond on kindlalt ja üksmeelselt vaid Savisaare selja taga, ei tasu tsentripartei osas mingeid drastilisi kukkumisi oodatagi.

Keskerakond läks neile valimistele vastu vist üldse kõige kehvemas seisus, mis neil viimase tosina aasta jooksul on olnud, seda nii rahalises, meediakuvandi kui ka programmilises võtmes. Tulemus ei olnud kindlasti hea, kuid lauskatastroofist pole ka mõtet rääkida.

Huvitav lisanüanss tuleb esile, kui võrdleme TNS Emori valimiseelseid prognoose tegelike valimistulemustega. Keskerakonna ja Reformierakonna osas läksid uuringufirma ennustused täkkesse. See pole ka väga üllatav, sest äsjanimetatud erakondade valijaskond on üsna selgelt välja kujunenud.

Samas ennustati IRLile paremat tulemust ja sotsidele samas suurusjärgus jällegi kehvemat häältesaaki, kui tegelikult tuli. Seega vahetasid IRL ja SDE justkui kohad – võrreldes prognoosituga ühed kaotasid hääli ja teised võitsid niisama palju juurde. Juhul kui usume, et uuringufirma küsitlus kajastas üsna täpselt valijate meelsust nädal-kaks enne valimisi, siis pole võimatu, et osa IRLi potentsiaalseid valijaid, kes tegid oma valiku mitte niivõrd vasak-parem ideoloogiast lähtudes, kuivõrd väärtuspõhiselt (soovides kindlasti hääletada kahe suure, Kesk- ja Reformierakonna vastu), võisid lõpuks oma toetuse samuti anda pigem SDE-le.

Telepildis oli ka näha, et kuigi IRL sai märgatavalt kohti juurde, oli rahvuskonservatiivide nägudel kerge pettumuse varjund. Oodati Reformierakonnale lähedasemat tulemust. Miks see jäi saavutamata? Nähtavasti tuleb peamist põhjust otsida selles, et IRLi kampaania tervikuna oli seilamine üsna kariderohkes meres. Tulla välja lauspopulistlike loosungitega, mis ei haakunud orgaaniliselt IRLi varasema kuvandiga, oli juba algusest peale riskantne. Kuigi tervikuna ettevõtmine õnnestus, ei suudetud ilmselt teadlikumate valijate jaoks lõpuni usutav näida ja sellega võidi lõpptulemusena potentsiaalseid hääli kaotada nii Reformierakonnale kui ka isegi sotsidele.

Tagasi tulles SDE ja artikli peaküsimuse juurde, võib kokkuvõtlikult öelda, et SDE edu ei saa seletada vaid ühe teguriga: siin on palju kivikesi, millega nende valimiste suurüllataja toetusmüür kerkis. Osa müürist kerkis tõepoolest raske erakonnasisese töö tulemusena, kuid sotse aitas ka neile ülisoodsaks osutunud üldine poliitiline ja ühiskondlik taustsüsteem.  

Ometi ei saa saavutatud edu käsitleda finišina. Sotside ees seisab uus tõsine ülesanne – parteiorganisatsiooni tugevdamine üle Eesti. Viimaseta jäädaksegi kohalikel valimistel igavesteks neljandateks ja sel juhul pole parteil riigi tasandil tippliigassegi asja. Sotside noorest esimehest võib saada kunagi Eesti peaminister, kuid võti, mis valitsusjuhi kabineti lahti keerab, asub ennekõike erakonna enda sees – tugevas erakonnaorganisatsioonis.

Tagasi üles