Juhtkiri: sotsid hirmuks IRLile?

Uues riigikogus on neli erakonda ja aritmeetiliselt võimalikke enamuskoalitsiooni variante on samuti neli – Reformierakond koos ühega kolmest või kolm ülejäänut Reformierakonna vastu. Reformierakond kui valimiste võitja pidas eile läbirääkimistele eelnevaid konsultatsioone nii IRLi kui sotsidega.

Seda sammu võib ühtpidi tõlgendada elementaarse viisakusena peaministri poolt, mis kahtlemata väärib tunnustust. Teistpidi on mõlema usutava partnerivaliku avatuna hoidmine ka läbirääkimiste taktikale mõeldes Reformierakonna seisukohalt vaadatuna mõistetav. Samas võime valimistulemust tõlgendada nii, et 56-kohalise enamuse on valijad andnud nimelt Reformierakonnale ja IRLile koos jätkamiseks.

Kuna sotside programm lahkneb parem­erakondade omast oluliselt eelkõige maksupoliitikas ning tulumaksu astmete arv on selle juures õigupoolest vaid detail, on neil kokkuleppe saavutamise võimalusi hoopis vähem. Lisaks on sotsidel põhjust kaaluda, kas pikemas perspektiivis toob neile rohkem edu esialgu opositsiooni jäämine või raske koalitsioon. Niisiis võiksid sotsid küll läbirääkimiste käigus mängida IRLi hirmutavat rolli, aga küsitav on, kas neil endil on ikka põhjust tahta selles osas olla. Eriti kui arvestada võimalust, et nii tugevdaksid sotsid Reformierakonna positsiooni – tulevane paremkoalitsioon oleks lihtsalt rohkem Reformierakonna ja vähem IRLi nägu.

Eelkõige mitmed avalikkussuhete spetsialistid on väitnud, et IRLi reklaamitud leping valijaga olevat tugev märk. Sisuliselt on ümarate lubaduste asjus võimalik leida kompromisse Reformierakonnaga, mida saab hiljem esitada kui mõtteliselt valijatega sõlmitud lepingu täitmist. Reformierakonnaga tuleb IRLil kokku leppida aga täiesti konkreetne valitsemisprogramm, kuhu IRL tahab kindlasti sisse saada märksõnu nagu «emapension», «kodukulud alla» ja «tasuta kõrgharidus». Spekuleerides võib küsida, kas IRL on sõnade eest koalitsioonilepingus valmis sisulisteks järeleandmisteks.

Potentsiaalsed miinid vaidlustes võivad olla näiteks küsimus sellest, mis moel emapension meie pensionisüsteemi ja praegusesse eelarvesse sobituks või kas maamaksu kaotamine kodualuselt maalt on ikka parim mõeldavatest valikutest.

Mõistagi on välistest märkidest olulisem, milliseid tegelikke muudatusi Eesti elus tulevane valitsuskoalitsioon ette võtab. Loodetavasti ei anta sisu manamistele stagneeruvast Eestist.
Ka valitsuse «personalipoliitikat» ei tasuks põhimõtete kõrval alahinnata. Programmist  saavad teod ikkagi konkreetsete inimeste kaudu.