Mihkel Mutt: 4 x 4

Mihkel Mutt

FOTO: Pm

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et poliitika allub moele – selles tahetakse vaheldust. Seetõttu tuleb Reformierakonnal arvestada ohuga, mis varitseb iga kaua valitsenud erakonda.
 

Kokkuvõttes ei juhtunud midagi põrutavat, ja õnn ka. Ühiskond tervikuna ei ole eksperimenteerimiseks. Ärgu olgu meile antud elada huvitaval ajastul – kui velmata hiina vanasõna.

Mõned küsimused ootasid siiski vastust. Näiteks: kas rohelised ületavad künnise? (Allküsimus, kas «vabameeste» moodus õigustab end?) Teiseks: kas kaks paremtsentristlikku erakonda saavad kokku nii palju hääli, et võiksid moodustada töökindla enamuse ka rohelisteta? (Allküsimus, kas IRLi ja Reformierakonna vahel on n-ö ühendatud anumate seadus, st mõned protsendid, mis ühelt ära kukuvad, lähevad teisele?)

Kolmandaks, kuidas läheb sotsidel, kes olid end nendeks valimisteks kõige rohkem (õieti ainsatena) ümber profileerinud?

Karmilt öeldes: Reformierakond valiti tagasi pukki sellepärast, et Eestil ei ole läinud veelgi hullemini. (Võrrelgem, kuidas kümne päeva eest Iirimaa valimistel sealne juhtpartei Finna Fail kolinal kukkus – karistuseks majanduse ja rahanduse kollapsi eest.)

Reformierakonnale oleks võinud suurematki edu ennustada. Usutavasti kantakse euro tulek emotsionaalses mälus eeskätt nende (ja tõhusa rahandusministri) arvele. Paljud meie seast jäävad küll vist surmani kõiki hindu mõttes 15,65 korrutama, ent meie enesehinnang riigi ja rahvana on tõusnud – isegi kui seda sõnul ei väljendata.

Reformierakonnal tuleb aga üha enam arvestada ohtu, mis varitseb iga kaua valitsenud erakonda. Poliitika allub moele, mõlemas on tähtis vaheldus. Mõnes riigis hääletatakse peaaegu perioodiliselt üks leer sisse ja teine välja, kuigi esimesel polnud veel häda midagi. Lihtsalt valija tahab näha ­uusi nägusid ja anda ka teisele leerile võimalust. Eesti poliitikas on reaalne alternatiiv tükk aega puudunud.

IRLi tulemust on peetud heaks. Aga minul kui ürgnostalgikul ei lähe meelest, et tegemist on liiterakonnaga. Ja kui võtta kummagi osapoole omaaegne parim tulemus, siis saame vist kokku 55 kohta praeguse 23 asemel. Siiski, tõus on tõus. Ei oska seda üheselt seletada. Kõik tundub ju enam-vähem nagu nelja aastagi eest (ärme kuulame poliitikute retoorikat).

Aga võib arvata, et valijate kõrvadele oli tasuta kõrghariduse lubamise (see tuleb alles välja võidelda) kõrval vähemalt sama tähtis lubadus säilitada ajateenistus. IRLil pole olnud põhimõttelisi skandaale. Seda, et mõnel nõunikul tekkis partei- ja riigitöö vahel kahtlane ühisosa, ei paista valijaskond suureks patuks pidavat (küllap aimdusest, et nii tehakse ka mujal).

IRLi ja Reformierakonna vahekord on tähtis, sest üldjuhul saab suurem ministrikohtade jaotamisel enam sõnaõigust. Kultuuri- ja välisministri portfell on juba peaaegu traditsiooniliselt kuulnud reformaritele. Ent just IRLis on loomuldasa mõlema jaoks alati häid kandidaate.

Urmas Paet, häältesaagi poolest kodus uskumatult populaarne, on olnud suhteliselt adekvaatne ja korrektne välisminister. Aga – kui väikeriik tahab oma kaalukategooriast kõrgemal poksida, siis peab tal olema ette lükata mõjuv ja tugev väga hea keeleoskusega värvikas isik. Vahel kuuleme kellegi kohta väljendit «ta on hea visiitikaart­ oma riigile». Sel puhul võib pimesi öelda, et jutt puudutab väikest või noort riiki. Võime Ärma talu peremeest süüdistada seitsmes surmapatus, aga tema on hea visiitkaart.

Sotside puhul, andestatagu, alustan frivoolse mõttega: nende tähelennus oli küllalt oluline roll hiilgaval sooritusel mälumängus. See on eesti rahva jaoks kõva sõna («Targad mehed, teavad palju, miks ka mitte,» arutles keskmine valija.).

Küsigem, kas juhul kui sotsid oleksid alustanud oma uuenduskuuri varem, oleksid nad nüüd veelgi edukamad olnud? Ei usu. Nad oleksid jõudnud tasapisi luituma hakata. Praegu saavutas Mikseri-entusiasm tipu just õigel ajal. Ja tulemus oli mõne punkti võrra parem, kui arvasin.

Reaalne ja ühiskonda mitte destabiliseeriv alternatiiv on normaalseks poliitikaks tarvilik, liiati kuuluvad sotsiaaldemokraadid hea euroopaliku tava juurde. Aga ikkagi, kuidas ja millal nad pääseksid valitsusse? Koalitsioonis parempoolsetega («valgetega») on oldud ja oma nägu kaotatud. Isegi kui ilmuks mõni uus erakond, siis miks peaks see olema vasakpoolne?

Jääb üks võimalus, mis ammu teada. Elava (ja vägagi löögijõulise, nagu nägime valimisdebatis) liidriga seoses on ehk hoolimatu nii rääkida, aga tulevikku vaatavad poliitikahuvilised peavad arvestama Savisaare-järgse Keskerakonnaga. (Kuigi mis tähendab – järgne? E. S. võib jääda nt auesimeheks.) Küsimus on selles, kui populaarseks too tulevane Keskerakond jääb või saab. Seda võib tabada – küll kergemal kujul – Rahvaliidu saatus.

Kas endise karismaatilise juhi vari ei kaitse? Ent kui kaugele see ulatub? Veelgi populaarsema Rüütli vari ei kaitsenud enam Rahvaliitu. Igatahes nelja aasta pärast Keskerakonna transformatsioon vaevalt veel on toimunud. Selle aja vältel võib küll ilmneda, et koostöö sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna vahel on siiski võimalik juba praegu.

Muide, kujutlegem, kuidas oleksid asjad ilma nn kirikuskandaalita ja kui Tallinna linnavalitsuse koalitsioon töötaks edasi. Ehk kaheksa aasta pärast on mingigi võimalus vasaktsentristlikuks valitsuseks, varem küll mitte.

Tegemist on taas ühe ajastu lõpuga. Ma ei uskunud, et Rahvaliitu nii vähe toetatakse. Häältesaak näitab, et isegi mitte kõik selle erakonna liikmete majalistest ei hääletanud RLi poolt. Minul on RList ikkagi kahju, kuigi see tunne ei lähtu peast, vaid südamest. Ma tean küll, et see pole maarahva erakond, aga ikka jääb natuke tunne, et «matsil» on nahk üle kõrvade tõmmatud.

Ja kui vaadata sealt põgenemist ja selle hinnana kõrge koha nõutamist mõne teise erakonna edetabelis – nagu väiksed kiskjad ründaks kohmakat pühvlit ja õgiks teda, kui too on veel elus. (Eetikavallas on riigikogu kujunemise najal üldse raske kellelegi innustavaid ja hingeülevaid õpetusi jagada.)

Roheliste hiljutine sisesõda osutus valija jaoks tähtsamaks kui erakonna tegevus tervikuna. Sellest on kahju. Ja kellele anda tulevikus protestihääled? Vabamehi ei võtnud valijad omaks.
Kaja Kallas? Aga kas siis pole selge, et eestlased nagu kõik lääneski ihalevad omale dünastiaid? (Marine Le Pen šokeeris äsja Prantsuse avalikkust oma reitingu hullkõrgusega.)

Kas need valimised lähevad ajalukku? Niipaljukest, et pilt korrastus või selgines. Kas need pakuvad kõneainet maailmale? Loodetavasti mitte, ja hea on. (Siia on meeldiv tulla valimisi jälgima, puhas puhkus!)
Kui kaeda uue koosseisu nimekirja, on tunded kaksipidised. Ühelt poolt peabki parlament olema nagu hea tööhobune või vandemeeste kogu ja selle liikmed asjalikud, sitke tagumikuga, kõrge stressitaluvusega, võimelised end maha suruma jne. Parlamendis on alati umbes kolmandik mõtlemis- ja esinemisvõimelisi, kes teevad sisulist tööd. Ülejäänud on nende kiiluvees. Nii ka nüüd.

Siiski tundub, nagu oleks praegune koosseis eriti nahkne ja hall, koosnedes vanadest peerudest ja uutest karjeristidest, kelle vahele on ära eksinud mõni arukam. Hoidku jumal selle eest, et kõik 101 oleksid värvikad isiksused! Teiselt poolt tahaks ometigi ka isiksusi, sh uusi võimekaid tegijaid säravate silmadega (kelle hulka nt Karel Rüütli, Kajar Lember & Co ei kuulu).

Lõpuks, miks käiakse valimas – kui jätta kõrvale teadlikkus ning muu «kõrge ja ülev»? Ent miks ostab päratu hulk inimesi regulaarselt lotopileteid, kuigi võidulootus on õhkõrn? Aga sellepärast, et vaeva on vähe ja tagajärjed ei saa olla kuigi hullud, seevastu väike elamus ja elevus on garanteeritud.

Valimised on muutunud osaks eluseriaalist, kuhu tänu massimeediale kuulub ammu sport, on hakanud kuuluma sõjad ja palju muud. Kas on suurt vahet seekordsetel ETV valimisstuudiotel ja mõnel puhtalt meelelahutuseks mõeldud saatel? Valimissaated lahutavad meelt pareminigi, sest seal räägitakse sekka tõsist juttu nagu omaaegses «Reklaamiklubis». Ilma igasuguse irooniata – Mart Sander oleks olnud ­õige mees valimissaateid juhtima.

Tagasi üles